Venemaal möödunud ja ülemöödunud aastal valminud ajaloolise seriaali "Godunov" vaatamine on üsna kummaline kogemus. See septembri lõpus ETV+ peal jooksma hakanud telesari kujutab ajastut ja seab fookusse kangelase, kes tänasel Venemaal ei saa kuidagi olla suureks eeskujuks. Juhatas ju tsaar Boriss Godunovi valitsusaeg (1598–1605) Rjurikovitšite dünastia enam kui 700-aastase võimu otsalõppemise järel Moskoovias sisse suure ja häbiväärse sisekriisi perioodi, mida tuntakse Segadusteaja (Смута) nime all ja mil Venemaal riik kohati toimimast lakkas ning maal võimutsesid välismaised sissetungijad ning isehakanud valitsejad. Boriss Godunov ise on aga ajalukku jäänud valitsejana, kes soovis Moskva suurvürstiriiki kultuuriliselt ja majanduslikult tihedamalt Lääne-Euroopaga siduda ning sealset teaduslik-tehnilist arengut ka Venemaale importida.

Seriaal sellest, kuidas ühiskond katki läheb

Päädis see kõik aga saatuse, jumala või Darwini tahtel ühe suurima sotsiaalse katastroofiga Venemaa ajaloos. Kooliprogrammist meenuvad ehk märksõnad ja nimed nagu Poola-Leedu ja Rootsi vägede interventsioon, talurahvasõda, Ivan Sussanin ja kaks Vale-Dmitrit. Tegelikult oli Vale-Dmitreid lausa neli ja isehakanud troonipretendente-tsareevitšeid veel rohkemgi. Ning kummalisel kombel just seda, kuidas üks riik ja ühiskond katki lähevad, see seriaal näitabki. Kummalisel seepärast, et kriis ise ja sellest väljatulek on sarja lõpuepisoodides vaid põgusalt markeeritud, rohkem on see aga lugu sellest, kuidas kõik läheb valesti.

Nii et selleski mõttes ei tundu Boriss Godunov sellise fookustegelasena, keda tänapäeva Venemaa tahaks reklaamida. Omal ajal nähti tema valitsemisaega tabanud hädades süüd selles, et tegu polnud aastasadu Vene alasid valitsenud jumalast antud Rjurikute soo esindajaga, vaid Maakogul valitud üsna madalat päritolu tsaariga, kelle vastu pöördus jumala viha. Aga hiljem võis sellele vaadata ka nii, et Venemaa avamine läänele ja katse vene ühiskonda läänelikuks muuta ei saanudki hästi lõppeda, sest selline elukorraldus lihtsalt ei sobi õigeusklikule Venemaale.

Kindlasti ei olnud Boriss Godunov mingi läänemeelne liberaal tänases tähenduses, kindlasti mitte selline läänemeelne ja liberaalne riigipea nagu president Dmitri Medvedev. Tegu oli ikkagi karmi käega Moskoovia tsaariga, kes, tõsi, võimule tulles lubas oma karistuspoliitikas olla Ivan Julma opritšnikute ajaga võrreldes oluliselt leebem.

Lubas ehk seepärast, et nagu telesarja esimese hooaja algus meile näitas, alustas nooruke Boriska Godunov oma karjääri just kõige kurikuulsama opritšniku Maljuta Skuratovi teenistuses ja käe all, saades viimase elupäästmise eest tsaarivõimu vastaste "karistusoperatsiooni" käigus autasuna endale abikaasaks ühe Skuratovi tütardest. Igatahes pidi opritšnina meeletu julmus ja toores vägivald ka tema renomeele külge jääma.

Skuratovi kaudu, kes hukkus teadupärast Liivimaa sõja käigus Paide piiramisel 1573. aastal – sündmus, mida obelisk Mäos siiamaani meenutab –, jõudis nooruke Godunov tsaar Ivan Hirmsa õukonda, kus suutis ennast osava poliitilise intrigaanina mängida hirmuvalitseja kõige kitsama lähiringi liikmeks, tema toidumaitsjaks ja pidusöömingute korralduse eest vastutajaks.

Kas Godunovi intriigide tulemusel või kuidagi teisiti, igatahes suutis ta Ivan Hirmsa valitsemisaja lõpul panna oma õe Irina mehele tsaari peast lihtsavõitu pojale Fjodorile ning ei suutnud hoolimata oma parimatest püüetest takistada tsaari vihahoos tapmast oma vanimat poega ja troonipärijaks kasvatatud Ivani, viskudes küll valitseja sauahoopide ja tsareevitši vahele ning saades ka ise meelemärkust kaotama paneva obaduse.

Nii ei jäägi poja tapmist kibedasti kahetseval ning Godunovi väheste püüete eest teda selles takistada süüdistaval tsaaril muud üle kui määrata troonipärijaks kiriku- ja kellamänguhuviline lihtsameelne Fjodor. Üheks tema peamiseks nõunikuks ja abiliseks saab Boriss Godunov, mis sajandeid vanade bojaarisuguvõsade esindajatele palju meelehärmi tekitab.

Ajalootõde ja kunstitõde

Seda kõike näitab telesarja esimene hooaeg meile meelelahutuslikult ja visuaalselt ning dramaatiliselt kõrgel tasemel. Ometi ei tasu unustada, et olemas on ajalootõde ja kunstitõde ning sedasorti sarjadest ei maksa automaatselt eeldada ja oodata esimest. Selleks on siiski ajalooraamatud. Antud teema ehk tsaaride Fjodori ja Boriss Godunovi ning järgnenud Segadusteaja kohta on parim eestikeelne käsitlus mõne aasta eest ilmunud ning praegugi poodides saadaolev Vladimir Sergejevi ja David Vseviovi "Venemaa – lähedane ja kauge III. Viimasest Rjurikovitšist esimese Romanovini".

Populaarne jutustus ajaloosündmustest koosneb aga paratamatult osaliselt ka müütilise ja legendiväärtusega lugudest ning episoodidest ja patt oleks neid hoopis rääkimata jätta. Õnneks ei tee seda tandem Sergejev-Vseviov ega seriaal "Godunov", mille kõnekas algusstseenis näeme Maljuta Skuratovi sauna taga uljaste noorukitena tutvumas kolme tulevast Moskoovia valitsejat: tsaar Boriss Godunovi, tsaar Vassili Šuiskit ja patriarh Filaretti ehk siis esimese Romanovite soost tsaari Mihhaili isa Fjodor Romanovit. Ja näeme stseeni, kuidas naisterahvas – seesama Skuratovi tütar Maria neist kahe mehe vahele neid surmani lahutama jääva kiilu lööb. Aga kuidas ta nende saatused ka igaveseks kokku seob. Selline on lihtsalt hea ajaloodraama spetsiifika ja pole oluline, et päris ajaloos sellist saunatagust kohtumist ilmselt ei toimunud.

Sarja esimene hooaeg keskendubki sellele, kuidas Boriss Godunov haiglase ja lihtsameelse tsaar Fjodor Ivanovitši naisevennana tema asemel sisuliselt riiki valitseb ja selles vägagi edukas on, lausa nõnda edukas, et Maakogu ta lastetu Fjodori surma järel ühehäälselt uueks tsaariks valib. Nagu ajaloos tihti, ei tähenda edukas regent või esimene minister aga tingimata sama edukat valitsejat ja seda näeme sarja teises hooajas ka Boriss Godunoviga juhtuvat. Kaheldava legitiimsusega tsaarina valitseda on oluliselt keerukam kui intriigivõimeka asevalitsejana jumalast antud kaheldamatu võimuga tsaari nimel riigiasju korraldada.

Kuidas Huaynaputina vulkaan Peruus hävitas Moskva riigi

Venemaad, aga ka muud Põhja-Euroopat aastail 1601–1603 tabanud katastroofiliste mõõtmetega näljahäda, mis õieti ongi Segadusteaja alguseks ja põhjuseks, peeti omal ajal muidugi jumala karistuseks. Tänapäeval teame, et näljahäda tõenäoliseks põhjustajaks on 16. veebruaril 1600 kaugel Peruus purskama hakanud vulkaan Huaynaputina, mis paiskas õhku üle 30 kuupkilomeetri jagu kiviprügi ja muud vulkaanilist materjali ning mille tuhaseen kerkis enam kui 40 kilomeetri kõrgusele. Selle geoloogilise katastroofi mõju ulatus paratamatult kaugele väljapoole Peruu asekuningriigi piire, põhjustades üle maailma õhutemperatuuri langust, üleujutusi, näljahädasid ja mitmeaastase külmalaine ning panustades nn väikese jääaja nimelise kliimanähtuse võimendumisse.

Euroopas ja Hiinas nähti taevas punaseks muutunud päikest ja mõistagi ei saanud see tolle aja inimeste jaoks midagi head tähendada. Eriti seetõttu et nemad polnud Huaynaputina vulkaanipurskest midagi kuulnud. Igatahes oli 1601. aasta suvi viimaste sajandite üks külmemaid, saak riknes ja põhjustas näljahäda, mille tagajärjel suri Venemaal kuni kaks miljonit inimest – ligi kolmandik tollasest rahvaarvust.

Näljahäda pani inimesed maalt linnadesse ja eriti Moskvasse liikuma, kus tsaari korraldusel jagati vaestele riigi varudest tasuta leivavilja, see omakorda tõmbas katkemiseni pingule ühiskonna sotsiaalsed struktuurid. Loodus andis kõigiti märku, et taevane valitseja pole maisega rahul, lisaks hakkasid rahva seas levima kuuldused (täpsemalt hakati neid tsaari suhtes vaenulikult meelestatud vanade bojaarisuguvõsade poolt levitama), et 1591. aastal Uglitšis langetõvehoo käes justkui ise noa otsa kukkunud ja õnnetult surma saanud Ivan Hirmsa noorim poeg tsareevitš Dmitri tegelikult ei saanudki surma nõnda, vaid Godunovi agendid kõrvaldasid ta ohtliku troonipretendendina. Hoolimata sellest, et vürst Vassili Šuiski juhtimisel läbi viidud põhjalik "Uglitši uurimine" kinnitas ülalkirjeldatud ametlikku versiooni – telesarjas muidugi Šuiski jätkuvast armastusest Godunovi naise Maria vastu.

Peagi ei piirdunud kuulujutud aga enam Godunovi süüga, vaid ilmnes, et tsareevitš Dmitri olla imekombel Uglitšis mõrtsukate küüsist pääsenud. Dmitri ilmubki näljahäda laineharjal välja Poolamaal endise munga Grigori Otrepjevi kujul, kes võtab vastu katoliku usu ning asub Poola suurnike finantseeritud väe eesotsas teele Moskva suunas, et justkui õigusega talle kuuluvale tsaaritroonile istuda. Keset seda turbulentset situatsiooni sureb tsaar Boriss ootamatult ning tema järglaseks kuulutatakse ta alaealine poeg, kellest saab tsaar Fjodor II.

Näljas ja hirmul inimeste hullutamine on lihtne

Telesarja teine hooaeg erineb oma tonaalsusest esimesest nagu öö ja päev. Kuigi ka esimese hooaja lõpus piinleb Sergei Bezrukovi hiilgavas rollisoorituses Boriss Godunov küsimuse üle, kas tal on õigust vastu võtta tsaaritroon, eriti arvestades, mis juhtus aastaid varem Uglitšis tsareevitš Dmitriga ja mida teavad vaid tema, ta abikaasa ning vürst Šuiski... Teise hooaja esimestes seeriates on jalavalu käes vaevlev Godunov aga juba püsivas depressioonis ning näeb kõikjal ja kõigis riiki tabanud hädades jumala karistavat kätt. Kuigi tegelikult on kõigil hädadel ratsionaalne põhjus: millel looduslik-klimaatiline, mille taga on aga vaid revanšihimulised bojaarid Rjurikute kõrvalliinidest või mille taga on lihtsalt inimlik kadedus ja aplus. Ja muidugi pidurdamatu võimuiha.

Teine hooaeg algabki depressiivsete süžeeliinidega, kuidas potentsiaalselt head inimesed teevad valedel põhjustel valesid asju: salakaebavad naise õhutusel oma parima sõbra peale, et saada endale selle ametikoht, eemaldavad tsaari lähikonnast valesüüdistuste alusel tema viimaseid ustavaid liitlasi, mida kõiges pettunud valitseja enam takistada ei viitsi. Näeme, kuidas riik väikluse ja kadeduse ja ahnuse tõttu kaosekuristiku suunas veereb.

Aga pääsu pole kellelgi: kui Godunovi surma järel tapetakse peagi Vale-Dmitri käsilaste poolt ta poeg ja lesk ning tütar peab taluma ennekuulmatuid piinu, siis oma karistuse saavad mõne aasta pärast ka Vale-Dmitri ise ja tema järel troonile tõusnud tsaar Vassili Šuiski saab "oma isehakanu": tema vastu tekib mässuline liikumine, mille eesotsas on Vale-Dmitri II, kes seletab kõigile, et ta ei pääsenud imekombel mõrtsukate käest mitte ainult 1591. aastal Uglitšis, vaid ka 1606. aastal Moskvas, ehk siis väidab ta end olevat sellesama mehe, kes oli Vale-Dmitri I.

Hiljem kerkivad riigi eri otstes (Jaanilinnas ja Astrahanis) esile Vale-Dmitri III ja Vale-Dmitri IV. Ning need järjekorranumbrid on neile muidugi hilisemate ajaloolaste pandud, nad ise väitsid kõik end olevat ikka selle ühe ja sama õige troonipärija Dmitri Ivanovitši, kes muudkui pääses ja pääses imekombel erinevate mõrtsukate pussnugade ja tääkide eest. Aga kaose ja kodusõja keerises, kus maad laastasid ka Rootsi ja Poola-Leedu väed, kerkis esile veel hulk pretendente. Üks neist väitis end olevat tsaar Fjodor Ivanovitši poja tsareevitš Pjotri, hoolimata sellest, et säärast isikut kunagi ei eksisteerinud. Vale-Dmitri II lapse Ivani, kes tegelikult suri väikelapsena kolme-aastaselt, persooni kasutasid 1630–1640datel ära mitu isehakanut, Vale-Ivan I ja Vale-Ivan II, samuti kerkis siis esile mitu tsaar Vassili Šuiski "poega": Vale-Simeon ja Vale-Ivan.

See on seda kummalisem, et Venemaa ajaloos ei olnud selliseid isehakanuid, valitsejasoo liikme identiteedi omandanud poliitilisi avantüriste kunagi varem ette tulnud, ka kõige hullemate ja verisemate kodusõdade ajal 15. sajandi keskel mitte. Aga pärast Segadusteaega jäi neid aeg-ajalt ikka esile kerkima. Kuni Jemeljan Pugatšovini välja, kes väitis end olevat keiser Peeter III.

Näidates seda, kui lihtne on segaduses, näljas ja hirmul rumalat rahvamassi hullutada ja neid ükstaspuha millist jampsi uskuma panna või kuitahes ebatõenäolisele isehakanule järgnema meelitada, kõnetab see sari ehmataval kombel ka tänast vaatajat, pakub meile häirivaid ja tujurikkuvaid paralleele kaasajaga, kui pole samuti palju vaja, et uskuda reisilaevu rammivatesse allveelaevadesse, teleekraanil tegutsevatesse nõidadesse, rahvusvahelise juutluse või vabamüürluse vandenõusse, lapikusse Maasse, vaktsiinide tapvasse mõjusse, pagulashordide kohesesse saabumisse Eestisse, homoseksuaalide salaplaani hävitada klassikaline perekond ning muuta kõik inimesed geideks, süvariiki või reptiloidide plaani maailm üle võtta.

Sergejev ja Vseviov loetlevad oma raamatus sõnaga 'Смута' vene sõnaraamatuis assotsiatiivselt seostatavaid sõnu: vastuhakk, võimu ja rahva omavahelised tülitsemised, üldine allumatus, pealekaebamine ja nende tagajärjed, ülesandmine, nääklemine, kodutülid, korralagedus, nõutus, hingesegadus, rahutus, meeltesegadus. Ja eks see loetelu ütlebki eelneva kohta kõik.

Pole enam 1980ndate elaani!

Viimasel kümnendil valminud vene ajaloolised telesarjad on tegelikult nii ajalooliselt kui dramaturgiliselt üllatavalt heal tasemel. Võrdluses näiteks selliste kinofilmidega nagu "1612: Segadusteaja kroonikad" ("1612: Хроники смутного времени", 2007), mis on nii ajaloolisest kui kunstilisest küljest täielik jamps, on "Godunov" lausa ajastutruu ajalookroonika. Kuigi eks eksimusi ajaloo vastu esineb siingi: ajaloolastest kriitikud Venemaal on telesarjale ette heitnud mitte-ajastukohaseid kostüüme, eksimusi pisemates detailides ajaloonarratiivi vastu ja need etteheited on kõik muidugi tõsi (tsaar Fjodor Ivanovitši on vaimupuudega valitseja asemel kujutatud sügavalt religioosse ja maistest asjadest mittehuvituva pühamehena). Lihtsalt ei sega need väikesed asjad väga heal tasemel telekonservi nautimist. Teinekord on ida poolt tulnud selliseid veidi kuivemaid ja mitte nii õnnestunud teletooteid ("Kuldhord"), aga üldiselt võib viimase aja idanaabri ajaloodraamasid vaid kiita: "Bütsantsi printsess", "Katariina" ja "Suur" on kõik olnud vene ajaloo huvilisele televaatajale üle keskmise nauditavad sarjad. Ja oma tasemelt paigutub "Godunov" nende etteotsa.

Lihtsalt, et seda parimates 1980. aastate venelaste ajaloofilmides ja -sarjades sees olnud raskestikirjeldatavat elaani kahjuks neis pole. Elaani, milleks on viimati võimeline olnud Svetlana Družinina nii oma "Gardemariinide"-saagas (1987–1992) kui ka sel sajandil valminud "Paleepöörete saladustes" ("Тайны дворцовых переворотов"; 2000–2011), mida ETV+ alates laupäevast, 10. oktoobrist taas näitama hakkab. Pigem on tänapäeva telesarjad kuidagi hästi tehniliselt ja metoodiliselt ja veidi kuivalt või raskepäraselt teostatud, aga vaat seda erilist sädet sinna tähelepandaval määral sisse pole sattunud. Võib-olla on vahepeal muutunud ka moesolev näitekunsti koolkond ja tänapäeval hinnatakse teistsuguses stiilis rollilahendusi.

Vana aja superstaare kohtab muidugi episoodilistes rollides ka "Godunovis", olgu selleks siis Vladimir Steklov ("Edasi, gardemariinid!" 1987) djakk Šelkalovina, Boriss Kljujev ("Sherlock Holmes ja dr Watson" 1979–1986, "Kuninganna Margot" 1996, "Krahvinna de Monsoreau" 1997) metropoliit Dionissi II rollis, Juri Beljajev ("Krahvinna de Monsoreau" 1997) vürst Ivan Šuiskina või Aleksandr Pašutin ("Krahvinna de Monsoreau" 1997) bojaar Fjodor Nagoi rollis.

Aga üldse häbenema ei pea oma sooritusi ka Godunovi särava rolli kõrval tsaar Fjodor Ivanovitši mängiv Fjodor Lavrov, Vassili Šuiskina üles astuv Andrei Merzlikin või Fjodor Romanovit kehastav Aleksandr Ustjugov. Godunoviga võrdsel tasemel rolli teeb tema naise Mariana aga Svetlana Hodtšenkova. Siinkohal tuleb neid kõiki näitlejaid tunnustada ka selle eest, et sarja alguses kehastavad nad kõik ju umbes 20-aastaseid noorukeid, lõpus aga juba ligi 40 aastat vanemaid samu karaktereid. Ja muutunud ei ole vaid grimm, vaid ka iseloomud, hääled, liigutused, näomiimika.

Teleseriaal on pühendatud legendaarse filmimehe Stanislav Govoruhhini mälestusele. Kellel kohe tema filmograafia ei meenu, siis 2018. aastal surnud Govoruhhini kontos on sellised klassikalised ekraniseeringud nagu "Kohtumispaika ei tohi muuta" (1979), "Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused" (1981), "Kapten Granti otsinguil" (1985) ja "Kümme neegrit" (1987).