"Kogu aeg räägitakse Voldemar Pansoga seoses mingisugusest hirmust, aga mina ei mäleta mingisugust hirmu," meenutas Klenskaja koostööd Pansoga. "Tõsi, ta tõstis vahel häält. Paljud kartsid teda ning teadsid, et kui ta paneb saalis suitsu põlema, siis varsti hakkavad kostma hüüded "ei kuule". Aga Panso "ei kuule" tähendas, et ta ei kuule mõtet."

Mõeldes Panso lavastustele, tuleb Klenskajale esimesena meelde lavastus "Inimene ja jumal". "See oli pöördepunkt nagu olid pöördepunktideks ka lavastused "Põrgupõhja uus vanapagan" (Jaan Tooming) või "Godot'd oodates" (Lembit Peterson). Need on lavastused, mida pole Euroopas tehtud, neid käidi Euroopast siin vaatamas," seletas Klenskaja.

Mikk Mikiveriga meenub Klesnkajale ära keelatud lavastus "Neljakuningapäev". "Me teadsime kogu aeg, et see keelatakse ära. Teises reas istusid mustade prillidega Pagari tänava poisid ja meid ajas see kohutavalt naerma, me tundsime nad ju kohe ära," meenutab näitleja. Tänu Mikk Mikiverile on Klenskajal kogemus, mida tähendab mängida esimest ja viimast korda. "See liitis meid trupina. Tänu temale oli mul selline kogemus, et kõik trupi liikmed on sulle lähedasemad kui su sugulased," rääkis Klenskaja.