"Esimene tükk, millega mina ja Karmo teatrisse tulime, oli "Väljaheitmine"". Seal proovides oli nii palju möllu ja hoogsust, kohe läks tänase päevaga tegelemiseks ja ma ei jõudnud mõeldagi, et keegi on siin teatris väga väärikalt oma samme astunud," rääkis Christopher Rajaveer ja kinnitas, et teda Draamateatri pikk ja väärikas ajalugu teatrisse tööle asumisel ei rõhunud. "Ma muidugi teadsin seda, aga ei teinud sellest enda jaoks numbrit."

Ka Teele Pärn leidis, et kui ta hakkaks ennast teatri suurkujudega võrdlema, siis ta ilmselt ei tulekski tööle. "Kõik siinse teatri kogenud näitlejad on saanud legendideks, sest nad on olnud elusad, elavad ja pidevalt tõstatanud küsimusi. Minu eesmärk on olla parim versioon endast, mis mõnes mõttes ei puutu ju üldse teistesse," rääkis Pärn.

Karmo Nigula meenutas, et just Draamateatri etenduse nägemine andis talle noorena tõuke teatriga edasi tegeleda. "Minu esimene kohtumine Draamateatriga oli siis, kui Paidesse, kus ma üles kasvasin, tuli Merle Karusoo lavastus "Voldemar". Sel päeval kui Draamateater tuli, oli saal nii täis, et istusin rõdul trepi peal, sest mul ei olnud muud kohta," rääkis Nigula.