ASTRONOOMILINE ÕPPETUND

Pime novembriõhtu Tartus. Tõin lasteaiast Tristanit ära. Tulime, käest kinni, mööda halvasti valgustatud tänavat. Kuulsin teda kurtvat: "Ei näe enam!"

Kasutasin kohe võimalust avardada poisi maailmapilti. "Vaata, see käibki nõnda, et talve poole lähevad päevad lühemaks ning ööd pikemaks ja pimedus saabub varem. Pärast talvist pööripäeva detsembri keskel pöördub asi vastupidi: päevad hakkavad aina pikemaks venima ning ööpimeduse tulek lükkub üha hilisemale kellaajale. See tuleb asjaolust, et maakera telg ei ole tema tiirlemise trajektooriga mitte päris risti, vaid 23,4-kraadise nurga all, mistõttu..."

"Ei," hüüdis Tristan, "müts vajub silma peale!"

INIMESE VAHEKORRAD

Prints Siddhārtha kasvas kodukarantiinis. Isa ei lubanud teda lossikompleksi piirest minema, et ta ei nakatuks tegeliku maailma hädadega. Aga poiss jääb poisiks, ikka rikkus korda ja lipsas välja. Kohe kargasid hädad silma: ta nägi armetut rauka, ravimatut tõbist ja matuserongi. Selgeks sai kolm asja, millega vahekorrast inimene ei pääse: vanadus, haigus ja surm. Budaks saanud, mõistis ta, et nende eest võib pakku pääseda üksnes lakates viibimast oma maises kehas, vabanedes ahistavast materiaalsusest. Ainult nõnda võidetakse nood kolm: vanadus, haigus ja surm.

Budismi religioossest pessimismist toob meid optimistlikku ilmalikku nüüdisaega juudi kultuuriloolane Yuval Noah Harari raamatus "Homo Deus" (ld "Inimene Jumal", 2015). Ka tema räägib kolmest vaevusest, millega inimene peab toime tulema ja juba hakkabki tulema.

"Inimesed tegelesid aina ühtede ja samade probleemidega, kas XX sajandi Hiinas, keskaegses Indias või Vanas Egiptuses. Nimekirja avasid ikka nälg, haigus ja sõda... Viimatistel sajanditel on meil õnnestunud nälga, haigust ja sõda ohjeldada... Esmakordselt ajaloos sureb rohkem inimesi selle kätte, et nad söövad liiga palju, mitte et liiga vähe. Rohkem inimesi sureb vanadusnõtrusesse kui nakkushaigustesse. Ja rohkem inimesi sooritab enesetapu kui tapavad sõdurid, terroristid ja kriminaalid ühtekokku."

Vanadus ja haigus, nälg ja sõda toovad kõik surma. Aga inimene tahab surma ära võita.

Johannese ilmutusraamat (6: 8) räägib mõistatuslikult: "Ja ma nägin, ennäe: tuhkur hobune, ja selle seljas istuja nimi oli Surm, ja temaga tuli kaasa Surmavald ning neile anti meelevald veerandi üle ilmamaast ─ tappa mõõga ja nälja ja surmaga ning ilmamaa loomade läbi."

"Surmavald" tähendab allmaailma (kreeka piiblis öeldakse selle kohta ᾅδης, ladina Vulgatas inferus). Aga et Surm tapab "surmaga" (ἐν θανάτῳ, morte)? Toetudes Jeremijale (15: 2: "Kes väärib surmatõbe, peab surema tõve läbi!") tõlgivad Jehoova tunnistajad: "tappa pika mõõga, näljahäda, surmahaiguste ja kiskjatega".

Nii et ikka need kolm ─ sõda, nälg ja haigus. (Lisaks veel kiskjad.)

Nüüd (Postimees 20.09.2020) esitas Viivi Luik oma huvitava triaadi: "Täiskasvanud inimene teeb endale selgeks oma suhte surmaga, oma suhte jumalaga ja oma suhte iseendaga."

Surm jääb niisiis paika, juurde tulevad mingi jumalus (kristlik Jumal kirjutatakse suure algustähega) ning ego. Tüüpiline luuletaja ampluaa ─ salapärane, inspiratiivne ja minakeskne.

Kui avardada vaatepiiri, siis võiksin püstitada ka omaenda kolmiku: inimene peab endale selgeks tegema oma suhte loodusega (kus ta elab), oma suhte ajalooga (millal ta elab) ja ligimestega (kelle hulgas ta elab). Indiviidi eksistents ruumis, ajas ning inimkonnas määrab tema olemuse. Need kujutavad endast iga konkreetse inimese olemasolu kolme positiivset mõõdet.

Soovi korral võiks leida negatiivsed vastavused: loodus > haigus (mida püütakse hävitada), ajalugu > sõda (rahul ei ole ajalugu) ja ligimesed > nälg (maakera ülerahvastus). Aga säärane tehe kitsendaks inimsuse mudelit. Haigust, sõda ja nälga saab võita. Loodust, ajalugu ning inimkonda võita ei saa.

KANGELASTE SAATUS

Iga kangelast saadab legend. Õieti ─ just legend teeb kangelase. Ning iga legend koosneb kahest komponendist: ajaloost ja valest. Nood hoiavad teineteisest kõvasti kinni, sest üks paljastab teist. Kui vale tuleb avalikuks, siis puruneb ajalugu; kui ilmneb tõeline ajalugu, siis kustub vale.

Kangelane vajab ajalugu, koduloolist kangelast ei teki. Vahe ilmneb väga selgesti. Ajaloolise isiksuse teod kestavad oma tagajärgedes kaua, mõjuvad oma tulemustes pikalt, avalduvad sajandeis. Koduloolisi isikuid mäletavad ainult kohalikud ja kiiresti ununevad pajatused.

Aastal 1818 luuletas Puškin:

Товарищ, верь: взойдет она,
Звезда пленительного счастья,
Россия вспрянет ото сна,
И на обломках самовластья
Напишут наши имена!

Need värsid tõlkis August Sang:

Me usku murda aeg ei saa:
veel õnnetäht kord tõuseb hele.
Kord unest virgub Venemaa
ja vägivalla (varasemas tõlkes: tsaari trooni) rusudele
ka meie nimed märgib ta.

Seda läänemeelsele dissidendile Tšaadajevile kirjutatud luuletust hakati käsitama seitse aastat hilisema dekabristide ülestõusu ideelise ennetusena. Lenin nimetas noid 14. detsembri mässulisi "aadlikest revolutsionäärideks" ning avaldas neile tunnustust: "Aastal 1825 nägi Venemaa esmakordselt revolutsioonilist liikumist tsarismi vastu..." Dekabristid kui "parimad inimesed aadli hulgast aitasid rahva üles äratada", kirjutas Lenin. Välismaalt tegutsev dissident Herzen tituleeris nad "tulevase tormi noorteks tüürimeesteks".

Ka praegusele Venemaa "revolutsioonilisele intelligentsile", Vladimir Putini vastastele (eesotsas tömbistuva Navalnõiga ja nüüd tema asendajaks väljavaadatud noore, nägusa, aruka ja kaunikõnelise Jegor Žukoviga), kes Vene Föderatsiooni presidenti kukutada ihkavad, kõlab Puškini luuletus üleskutse ja meelekinnitusena. (Umbes nagu meie endi kunagine "Ükskord me võidame niikuinii".) Bolotnajale mindi 10. detsembril 2011 meelt avaldama samas patriootilises tundetuhinas, mis legendi kohaselt innustas Senati väljakule suunduvaid dekabriste 14. detsembril 1825.

Paraku räägib ajalooline tõde muud. Üksteise järel hüppasid mässu õhutajad alt ära, kui asi tõsiseks kiskus. Dekabristid Jakubovitš ja Kahhovski taganesid oma praalivast lubadusest keiser tappa. Jakubovitš käis sündmuste keerises koguni Nikolai Esimese juures ennast vahetalitajaks pakkumas ja siis äratõugatult tuli Küchelbeckerile sosistama: "Pidage vastu, teid kardetakse julmalt!" Kahhovski aga tulistas reeturlikult selga Peterburi kubernerile, ülipopulaarsele kindral Miloradovitšile. "Ülestõusu diktaatoriks" määratud Trubetskoi ei ilmunud üldse platsi, vaid jälgis sündmusi Austria saatkonna aknast. Selles seisneski dekabristide kõrgekskiidetud "kangelaslikkus".

Mäss maha surutud, algas juurdlus. "Kangelased" lausa võistlesid reeturluses. Rõlejev andis üles 11 vandenõulast. Kui ta Kahhovskiga silm-silma vastu seati, hakkasid nad teineteist võidu mustama (pärast poodi mõlemad). Vürst Volkonski käis lauda üle 20 inimese, sealhulgas ka mässuga sugugi mitte seotuid. "Diktaator" Trubetskoi loovutas heldelt suisa 79 nime. Nõnda räägivad ajaloodokumendid. Legendi lõpp.

Paraku näitab ajalugu, et kangelaseks saadakse lihtsamalt kui kangelaseks jäädakse. Dekabriste tunnustanud Lenin kuulub annaalidesse vaieldamatu suurkujuna. Tema ümber kooti eriti tihe legendide võrgustik. Seda rebitakse nüüd jõudumööda katki. Sama Staliniga, ehkki tema kuvandit praegu Venemaal kõvasti turgutatakse seoses ajaloolise võiduga Suures Isamaasõjas.

Tähelepanuväärselt hõre legendaarne aines ümbritseb Putinit. Harvad pildid, kus ta kotka seljas lendab, karuga maadleb ja Mustast merest antiikse amfora välja toob, ei vääri kõnevaeva. Legende tema kohta ei loo mitte oma meeskond, vaid vastasrind, aga nendel napib niihästi ainest kui ka fantaasiat ─ Putini peale ei taha hammas hästi hakata. Imagoloog jälgib asjade arengut siira huviga.