Linnar Priimägi protokoll 44. Tsenseeritud tegelikkus

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi protokollib meie päevi ja vaatleb neid laiemas ajas ja ruumis.
GESTUS
Septembrikuu Loomingust puurisin Toomas Raudami artiklit "Liikumisi. Lambist, laest ja mujalt". Kõigepealt eristab ta seal praktilised liigutused (kui sügatakse, sest sügeleb) ja "mõttetud" liigutused (kui sügatakse nõutusest). Praktilised liigutused jagunevad teadvustamatuteks (kui sügatakse automaatselt) ja teadvustatuteks (kui sügatakse eesmärgipäraselt). Lõppu lisab ta veel "puhta liigutuse", millel puuduvad eesmärgid. "Osa meie liigutusi on määratud midagi tegema, osal aga eesmärk puudub, nad on justkui iseenda eesmärgid või sihid..."
Siis tuleb teine jaotus: "Liigutused omakorda jagunevad žestideks ja viibeteks." Neid ta ei määratle, ütleb vaid, et nad "suures osas kattuvad ning on elu- ja keeletegevuse käigus vaid intuitiivselt eristatavad". Sellest hoolimata olla neid teaduslikult uuritud.
Nood uuringud toovad ta mõttele, et toimib veel mingi "nähtamatuks ja küllap ka teadvustamata jääv tung, võib öelda ka žest, omamoodi eelviibe". Et ta viibet selgesti ei määratle, siis osutub võimatuks ka aru saada, mida tema paradigmas kujutab endast "eelviibe". Ent "eelviibe" kehtivat "inimese kui terviku kohta".
Siis toob Raudam mängu Kafka, "kes ei erine kuigivõrd ükspuha millisest XIX sajandi realistlikust kirjanikust". Kafka kohta ütleb Walter Benjamin, et tema looming "kujutab endast koodeksit žestidest, millel autori jaoks pole sugugi algusest peale kindlat sümboolset tähendust". Eriti selgesti ilmnevat see teatrilaval.
Edasi läheb lugu veelgi keerulisemaks. "Kafka tajus keele olemuslikku tummust." Sest "kui kõne on algne žest, siis pole selles kaalul mitte niivõrd eellingvistiline sisu, vaid nii-öelda keele teine pool, inimkonna keelevõimekuses peituv tummus, keele kõnetusetus". No mis sa kostad!
Siis jõuab Raudam taas teatri juurde ja hakkab rääkima kujuteldavast Kafka-lavastusest. Just nimelt kujuteldavast, kuivõrd Kafkat ei anna üldse lavale seada ─ igavuse kätte ei sureks ära mitte üksnes vaatajad, vaid ka näitlejad. Kummatigi just teatri kaudu avaneb mõte, mida Toomas Raudam oma kirjatüki labürindis taga ajab. Selle mõtte ütleb otse, lihtsalt ja selgelt välja Bertolt Brecht.
Tema ei räägi mitte žestist (sks Geste), vaid Gestus'est. Gestus'e all mõistab ta näitleja isiklikku suhet ja suhtumist oma lavarollisse ning selle suhte ja suhtumise ilmingut laval. Kui näitleja inimesena südames põlgab tegelast, kelleks ta laval jäägitult kehastub (muutub), siis avaldub tema põlgus Gestus'es. Seda mängida pole lihtne, aga lavastada on võimalik. (Brechti näidendi "Emake Courage" nimiosas hiilanud Helene Weigel: "Kuidas ma peaksin lõpus, kui äri on mulle maksma läinud mu viimase lapse, ütlema lause "Ma pean äri jälle üles võtma", olemata isiklikult vapustatud sellest, et inimene, keda ma seal mängin, ei suuda õppust võtta?") Ning igal juhul võib Gestus'est hõlpsamini aru saada kui "lambist, laest ja mujalt" kokkukirjutatud eklektikast.
Toomas Raudam tsiteerib Benjamini, aga ei tunne Brechti. See lünk paistab tema mõttekäikude pingutatud keerukusest. Brechti Gestus rabaks ühe ropsuga puruks metafüüsilise kassikanga Raudami peas.
Madis Kõiv näitlikustas kord kodifikatsiooni mõistet. Kodifikatsioon võimaldab keerulise süsteemi lahti seletada ühestainsast mõistest lähtudes. Kõiv seletas: "Vaadake kassiema, kes tassib hambus oma poegi ühest pesast teise! Ta teab täpselt, kustkohast kinni võtta, et ühekorraga üles tõsta terve kassipoeg. Ta ei hakka sikutama jalast või sabast, ta tõstab turjast!"
Niels Bohr, hiilgav füüsik ja särav pedagoog, ütles kord: teooria, mida ei suudeta viie minuti jooksul lahti seletada puhvetineiule, ei kõlba kuhugi. See tarkus tuleks kõrva taha kirjutada.
Ja Brechtigi tasub lugeda.
TSENSEERITUD TEGELIKKUS
Tsensuuri ei ole.
Eesti Vabariigi põhiseadus, §45
"Tsensuur on propagandategevus, mis piirab vastase propagandasõnumi levikut propaganda subjekti ("meie") auditooriumis. Vastavalt propagandategevuse liigile saab eristada kaht tsensuuri liiki: (1) avalik tsensuur (avaliku informatsiooni seadus Jugoslaavias 1998), (2) varjatud tsensuur (eliminatsioon, telefoniõigus). Ajaliselt saab eristada (1) eeltsensuuri (enese-, sisetsensuur kui käitumise vabatahtlik allutatus normile, poliitiline korrektsus; tsensori avaldamisluba: "Approbatur", "Nihil obstat", "Imprimatur"), (2) järeltsensuuri, mis takistab avaliku informatsiooni levi." (Linnar Priimägi: Propaganda sõnastik. Tallinn 2011, lk 259─260.)
Meie maailm liigub aina valdavama tsensuuri poole. Poliitilise korrektsuse nimel parandatakse klassikute tekste, muudetakse kaubamärke, nõutakse vabandusi ja sunnitakse ametist tagasi astuma, keelatakse emotsionaalne eneseväljendus kui "vihakõne", põlustatakse kunstiteoseid ja karistatakse "alastuse" eest, kui keegi laseb end pildistada poolpaljalt. Käib mingi globaalne "naabrivalve", kus isehakanud tsensorid üksteise võidu üksteise peale kaebavad. Asju, mis tuleks ära keelata, aina lisandub. Õnnelikuks võivad ennast lugeda need, kes võimalikult varsti ära surevad ─ ära selle lömastava lolluse laviini eest.
Kuid peale tekstide tsenseeritakse propagandistlikult ka tegelikkust. See seisneb algmaterjali päevapoliitilises painutuses, võltsingus. Hiljuti näitas TV6 märulikomöödiat "Palgamõrvari ihukaitsja" (2017, siis meil ka kinos). Sisuseletus ütleb: "Maailma edukaim palgamõrvar on otsustanud senisele elule selja pöörata ning anda tunnistusi Haagi rahvusvahelises kohtus oma endise tööandja vastu." Too korraldas oma riigi presidendina tapatalguid ja tegi lausa ise veretööd. Mis riigist käib jutt?
Sellest informeeritakse vaatajat juba üsna alguses. Ekraanile ilmub kuusikuvaibaga kaetud mägimaastik, all kiri: Bosnia and Herzegovina. Former Yugoslavia. Ja mida võis lugeda eestikeelsetest subtiitritest? ─ "Valgevene, endine Nõukogude Liit". Tohoh, Valgevenes ei kõrgu selliseid pinnavorme, neid näeb aga tõepoolest endise Jugoslaavia territooriumil. ("Balkan" tähendabki kunagiste vallutajate türklaste keeles "metsane mäestik".) Kust siis kargas välja Valgevene? Asja teeb veelgi imelikumaks, et kahes hilisemas kaadris Valgevenest ka otseselt räägitakse: "... pääseb Valgevene ekspresident Dukhovitš taas vabaks ja võimule." Ning: "Ma olen Valgevene seaduslik valitseja! ─ Hr Dukhovitš, istuge!"
Tavaliselt välditakse seda sorti fiction'is geograafilis-poliitilist konkreetsust, paigutatakse sündmustik väljamõeldud nimega ning umbmäärase asukohaga riiki. Ja siin korraga ─ Valgevene! Valgevene president! Üksnes nimi Dukhovitš (mis värdjas kirjapilt) mõteldi välja; sellist presidenti ei tunta.
Film valmis 2017. aastal, kus massimõrvad tõesti võis paigutada juba endisesse ─ just nimelt endisesse! ─ Bosniasse ja Hertsegoviinasse. Seal ju verd valati. Ja Haagi kohtu alla anti endine Jugoslaavia president Slobodan Miloševic, keda süüdistati sõjaroimades ning inimsusvastastes kuritegudes.
Kellegi karvane käsi nihutas seda linalugu Euroopa poliitilisel kaardil. Ega vaevunud isegi oma poliitilise kirvetöö jälgi likvideerima. Eks pannud siis kuusikuga kaetud kõrgmägede asemele kartulipõllu ning asendanud pildiallkirja Bosnia and Herzegovina. Former Yugoslavia meelepärasemaga: Belarus. Former Soviet Union!
Goethe "Fausti" stseenis "Auerbachi kelder" ütleb Brander: Ein garstig Lied! Pfui! ein politisch Lied! ─ August Sanga tõlkes: "Poliitiline laul, ptüi, vastik laul!"
SALATEADUSED
Plutarchos räägib "Rööbiti elulugudes", et Makedoonia Aleksander pidas suuliselt edasiantavaid teadmisi ülitähtsaks. Kui ta ükskord kuulis, et tema õpetaja Aristoteles paotas oma väärtusliku suu kõrvalistele vestluskaaslastele, saatis ta tollele kirja: "Valesti tegid, et avalikustasid oma suulist õpetust. Mille poolest ma siis hakkan erinema ülejäänud inimestest, kui needsamad tarkused, mille najal ma kasvasin, saavad ühisomandiks? Ma tahaksin teistest üle olla mitte niivõrd võimu kui just ülemate asjade teadmuse poolest."
Näiteid, kus õpetust antakse edasi suuliselt ainult valituile, leidub kultuuriloos hulgaliselt. Alates kõige süütumatest (benediktiini või Coca-Cola retsept) kuni kaalukamateni (templirüütlite varanduse peidukoht) ning isegi ohtlike salaplaanideni.
Nendest suurejoonelisim, "Siioni tarkade protokollid", kujutab endast juutide maailmavalitsuse kättevõidu käsiraamatut. Selle teksti päritolu jääb sassi ja segaseks (algkäsikirja jälitatakse tänini).
Saksa antisemiit Hermann Goedsche, kes kirjutas põnevikke Sir John Retcliffe'i varjunime all, kirjeldab romaanis "Biarritz" (1868) salakoosolekut Praha juudi surnuaial, kuhu iga saja aasta tagant kogunevad kaheteistkümne iisraeli hõimu esindajad tegema möödunud sajandi kokkuvõtteid ja kavandama tegevusi järgmiseks. Retcliffi teksti kasutanud ohranka Pariisis, koostades kõmulise Dreyfusi juudiprotsessi taustal prantsuse keeles "Siioni vanemate protokolli" (1895), mis toodi Venemaale, tõlgiti ning avaldati esmalt eratrükisena, siis ajalehes ja salapärase vaimuliku Sergi Niluse eestvõttel 1905 massitiraažis raamatu kujul.
Ja nüüd, 2012. aastal, kuuleme Venemaa esipankurilt German Grefilt rahvusvahelisel majandusfoorumil: "Niipea kui inimesed mõistavad oma mina olemust, omandavad iseduse, läheb ülimalt raskeks neid juhtida, see tähendab: nendega manipuleerida. Teadmistega varustatud inimesed ei taha, et nendega manipuleeritaks. Kabala, mis õpetas eluteadust, oli juudi kultuuris kolm tuhat aastat salaõpetus, sest saadi aru, mida tähendab avada miljonite silmad ja teha nad nendeks enesteks (самодостаточными). Kuidas neid siis juhtida?"
"Siioni tarkade salaõpetus" sai kirja kihutustöö eesmärgil ega pidanudki vaka alla jääma. Kuueteistkümnes protokoll avalikustab haridusplaani: "Klassitsismi, nagu ka igasuguse antiikajaloo stuudiumi (antiigist leiab rohkem halbu kui häid eeskujusid) asendame tulevikuprogrammi stuudiumiga. Me kustutame inimeste mälust kõik meile sobimatud eelmiste sajandite faktid..."
Ja praegu käivitab toosama Gref oma panga rahadega "tulevikuhariduse programmi" Venemaal: "Selle protsessi võti, ma ei väsi kordamast, on haridus. Alates lasteaedadest kuni kõrgkoolideni, nood kaasaarvatud, tuleb muuta hariduse mudelit." Tulevik vajab "vene hingeta" inimarvuteid.
Salaorganisatsioonides kehtib teadmiste hierarhia. Šoti riituse vabamüürlaste pühendusastmikus saab liikuda esimeselt, kõige madalamalt tasemelt kuni kõige kõrgema, kolmekümne kolmandani (seda täidavad Sovereign Grand Inspector General ja Templirüütlite ordu). Jaak Lõhmus võib meenutada, kuidas Jüri Lina seitsmekümnendate aastate Tartus tegi oma jüngerkonnas samuti vahet erinevate pühendatuse astmete vahel. Siseringi kuuluja mõistis rohkemaid esoteerilisi saladusi sügavamalt.
Lähim kaasus. 1995. aastal kutsuti tollases Tallinna Pedagoogikaülikoolis ellu reklaamiõpe. Et selleks järsku tehtud otsuseks polnud eelarvelisi vahendeid ette nähtud, võeti 25 tudengit õppima oma raha eest. Sestpeale jäigi erialane koolitus tasuliseks (kuni IRL mingis poolearulises patriootilises tuhinas eestikeelse kõrghariduse 2013 priiks lasta käskis). Veerand sajandit jagasin ma ülikoolis oma lastele suuliselt õpetust imagoloogias, mille teadusliku paradigma väljatöötamise eest mullu pälvisin elutööpreemia. Kui päriti, miks ma õpikut ei kirjuta, siis vastasin: ma ei hakka ometi turu väravas tasuta levitama teadmisi, mille eest mu omad tudengid raha maksavad. Nagu ütleb Matteus: "Ei ole õige võtta laste leib ja heita koerukeste ette." Sest imagoloogilisi teadmisi läheb tänapäeval reklaamis ja propagandas tarvis aina enam. Ning oskus neid vallata muutub aina tulusamaks-tasuvamaks.
Mida kirjutaski Makedoonia Aleksander oma õpetajale?