MEIE, EESTLASED

Meie ajaarvamise esimese sajandi lõpul kirjutas rooma ajaloolane Publius Cornelius Tacitus "Raamatu germaanlaste päritolust ning asukohast" (De origine et situ Germanorum liber), kus jutuks tulevad ka Aestiorum gentes, "aestide hõimud". Keda ta täpsemalt silmas pidas, annab ainult oletada. Nagu sedagi, kas ta võinuks muude hulgas selle nime alla paigutada ka Läänemere idakalda soomeugrilasi, nüüdsete eestlaste esivanemaid.

Eestlaste nime sünni kohta käibib kaks kontseptsiooni: etümoloogiline ning imagoloogiline.

Esimese kohaselt leidis aset hiiliv omaksvõtt riburada pidi, mille alguses seisavad hoopis baltlased, kellelt laenasid germaanlased ja kellelt selle nime saime baltisakslaste vahendusel meie. Kes kandis meie nime varem? Ipatjevi kroonika näiteks kirjutab aastast 1262, et "leedukad lõid jaanilaupäeval-jaanipäeval minema ezdid (изъгнаша Єздовъ на каноунъ и Иванѧ дн҃и)". Hüpoteeside rohkus osutab, et teaduslikult tolle etnonüümi päritolu tuvastada ei saa.

Jääb teine võimalus, mille teadvustavad minu mäletamist mööda näidendi "Faehlmann" autorid Madis Kõiv ja Vaino Vahing: eestlaste omanime rahvusrevolutsiooniline väljakuulutus, lühiühendus klassikalise kultuuriga, elustav särts Tacituselt.

Kumb kummast tuleneb, kas kohanimi (toponüüm) rahvanimest (etnonüümist) või vastupidi, saab öelda igal eraldi üksikjuhul. Paistab, et "eestlased" ilmusid varem kui "Eesti" ─ ja toogi tähendas algul vaid piirkonda, maastikku, nagu Koidulal. Ainult peast hullule Juhan Liivile võis heiastuda:

Ja nõnda on lugu ka Eestis.

Ja nõnda on elukiik.

Ükskord, kui terve mõte.

Ükskord on Eesti riik.

Kui võtta Wiedemann, siis ülijulge oletuse kohaselt võisid lätlased oma nime sakslastelt saada just elupaiga järgi: saksa Lett(en) tähendab savimulda. Küllap selle konsistents ning üldse mitte halvustav suhe naaberrahvasse andis eestlastele alust naljatamisi nimetada "lätlaseks" ka inimroojahunnikukest ─ Wiedemannil ein Häufchen Menschenkoth.

Muistsed kreeklased kutsusid Krimmi poolsaare kagurannikut asustanud rahvast taurideks ─ ühtviisi ebatõenäoliselt kas tema sõnnipäise jumala pärast (kr ταύρος tähendab sõnni) või siis hoopis uskumatust eksiarvamusest, et Krimmi mäed kujutavad endast kaugel Väike-Aasia lõunaosas kõrguva Tauruse-nimelise mäestiku jätku. Hiljem laienes too etnonüüm kogu poolsaare nimeks: Tauria. Vürst Potjomkin vallutas selle ja sai lisanimeks Таврический. Aastal 1783 pärandas khaan Šahin Girei oma Krimmi riigi seaduslikult Vene keisrinnale Katariina Teisele. (Kui tänapäeval arutatakse, kellele kuulub Krimm, siis kuulen ajaloost Екатерина Великая edasikaebamatut häält: "Крым мой!")

Vene polühistor Aleksei Lossev ütleb, et nimi on müüdi tuumikvorm ja müüt pole muud kui arendatud, lahtikeritud või laialilaotatud (развёрнутое) nimi. Küllap tajub iga rahvas oma nime omamoodi. Kuid iga rahva nimi kujutab endast just säärast omamüüdi kontsentreeritud tuuma, müüdiloome sütikut. Sellest sai aimu toona, kui kogu me rahvas vähemalt hinges laulis kaasa revolutsioonihümni "Eestlane olen ja eestlaseks jään".

Kas oleme jäänud? Mitu protsenti?

Meenutan siin Jakob Hurda sõnu kõnes "Meie koolitatud ja haritud meestest" (1870): "Iga haritud rahvas on üks elav liigendatud olemus, kui tarvilised liikmed kõik temas eneses leitavad, mitte mujalt karguks laenatud. Niisugused rahva liikmed on tema mitmesugused seisused ja ametid. Need peavad igal rahval iseenesest rahva kehast välja kasvama, kui keegi rahvas täit jõudu elada tahab ja mitte sellega rahul ei või olla, et teda ikka teised peavad juhatama, lükkama, tõstma, kaitsma, et iseenesest sammugi edasi ei saa tehtud."

Kes on selle seisukoha vastu, palun käega märku anda.

PESSIMISM NING OPTIMISM

Ostsin Nevski katedraalist vene õigeusu kalendri, millest päev-päevalt rebitavate lehekeste tagaküljelt leiab lühikesi õpetlikke lugusid pühadest ja pühakutest, ikoonidest ja moraalist. Kui palju räägitakse seal kannatustest! Munkluse puhul kasutatakse kehaliste katsumuste ─ nälja ning unetuse ─ rekordi kohta koguni sõna подвиг, mis nüüdses keeles tähendab kangelastegu. (Tahtmatult meenub selles seoses Franz Kafka lühijutt näljakunstnikust.)

Õigeuskliku psühholoogiline imperatiiv on kahetsus. Patune inimene oma patususest vabaneda iial ei saa ning talle jääb vaid kahetseda. Piiskop Aleksandr rõhutab: "Patt ei seisne mitte üksnes inimese üksikutes tegudes, patt on pidev haigus (постоянная болезнь), mis ei lase inimesel vastu võtta jumaliku õnnistuse andi, jättes ta ilma tõelise elu allikast. Välja juurimaks kõrkust, egoismi jt selliseid patte tuleb ennast pidevalt tähele panna, võidelda halbade kavatsuste vastu ja kibedalt kahetseda üksikuid eksimusi. See ongi lakkamatu kahetsus (постоянное покаяние). Sisse hingamaks õnnistust tuleb pidevalt välja hingata patu vingu." Ja teine teoloog täpsustab: "Patukahetsus (покаяние) on sisemine südame liigutus, Jumala ees enese süüdistus (самоукорение), mis tuleneb inimese siirast kahjutundest oma patuste mõtete, eksimuste, ihade pärast."

Kogu bütsantsliku kulla-karra hiilguses saadab vene õigeusku mingi süngus, raskepära, mis rusub hinge.

Islam, vaatan, paistab seal kõrval hoopis rõõmu religioonina. Teoloog Bediuzzaman Said Nursi (1877─1960) koraanikommentaarid "Risale-i Nur" (araabia keelest tõlgitakse "Minu sõnum on kerge") õpetab, et kes elab Allahi nimel (Bismillah), see liigub uhkelt ning uljalt mööda rõõmuküllast elurada kõrgema kaitse all. Aga kes muhamedi usku südames omaks ei võta, sellele saavad osaks vaev ja vaesus, piin ja pimedus, argus ning alandus, sundus ja surm. Usuringi sees valitseb rahu, piiril sõda. Prohvet selle religiooni rajaski mõttega, et lõpetada vaen omade keskel, kirjutab Karen Armstrong laialt tunnustatud raamatus "Jumala ajalugu" (A History of God, 1993; eesti keeles 2007).

Katoliiklust tumestab jesuiitluse vari. Ignatius Loyola asutatud Jeesuse Ühing või Selts (ld Societas Jesu) ise ei nimetanud ennast jesuiitideks kuni aastani 1975 ordu üldkogul. Ja muidugi ei mõeldud seda siis negatiivses tähenduses.

Negatiivse tähenduse omandas sõna "jesuiit" alates XVI sajandi algusest roomakatoliku kiriku vastase tähelepanuväärselt ulatusliku ning eduka propagandakampaania tulemusel, kus peale saksa protestantide osalesid prantsuse gallikaanid, jansenistid, illuminaadid ja muud äralangenud. Gottschalk Roremundi pihipeeglis (Antwerpen 1519) kästakse usklikul kaaluda, kas ta mitte pole olnud "variser, jesuiit, silmakirjateener, begiin" ─ begiinideks nimetati porduks peetud ketserliku sekti naisliikmeid.

Vatikaniga seostuvad hämarad saladused, mida üritavad paljastada arvukad trükised ja filmid, aga nood ainult kütavad, mitte ei jahuta huvi. Paavstluse ajalugu mõjub kuumalt ning üldse mitte pessimistlikult, pigem nagu värvikas seiklusromaan, "Da Vinci koodi" ja "Borgiate"-seriaali materjal. Selle ajaloo praegune peatükk igatahes paistab lõppevat õnnelikult.

Luteri kirikust jääb seevastu hele ja kõle mulje. Rohkem ametiühing kui hingede ühendus. Ning usuisa Martini predestinatsioonikontseptsiooni saab vaevalt pidada optimismi allikaks.

Così è (se vi pare).

HOMONÜÜMIA

Ärgem siin rääkigem homodest, neist tehakse viimasel ajal niigi palju juttu. Viimati võetuks nende pärast koguni riigivalitsus maha ─ imetlusväärne jõud! Mis ma tollest seksuaalteemast arvan, võib lugeda raamatust "Minu sekundid" (lk 43─44 "Haigus ja missioon"). Seekord rändab mõte filoloogia ning imagoloogia radu.

Homonüümia kujutab endast nähtust, kus erinevaid mõisteid tähistatakse väliselt sarnase sõnaga. Sarnaneda võib ainult kirjapilt (nagu kooligrammatikast tuntud "palk" töötasu ja "palk" puittoote tähenduses). Aga homonüümid võivad kattuda ka häälduses: "valgus valgus tuppa", "saadik eilsest saadik", "novembrikuu täiskuu", "kallis, sa tundud liiga kallis" ─ näiteid leidub hulgi. Balzaci romaanist võib tsiteerida:

""Las ta magab," ütles Grandet. "Ta ärkab täna küllalt vara selleks, et teada saada halbu uudiseid." ─ "Mis on siis juhtunud?" küsis Eugénie... ─ "Tema isa laskis end maha."... ─ "Vaene noormees!" hüüatas proua Grandet. ─ "Jah, vaene," jätkas Grandet. "Tal ei ole pennigi hinge taga.""

Sama sõna võib niisiis tähendada eri asju. See muutub märgatavaks, kui nood asjad paiknevad teineteisest küllalt kaugel. Mis huvitab imagoloogi.

Kõige lihtsamini saab probleemi illustreerida isikunimede näitel. Võtame "Mart Helme" (viimasel ajal tegi ta ennast enim mainitavaks). Pole kahtlust, et teda jumaldavale erakonnakaaslasele tähendab see nimi midagi muud kui teda vihkavale presidendile. Erinevust näevad ja mõistavad kõik, aga nimest endast seda välja ei loe. Kui tulevases ajalooraamatus tuleb ette "Mart Helme", siis pole see muud kui paljas osutus isikule, mitte mitmetähenduslikule isiksusele. Seal pole "Mart Helme" enam homonüüm.

Homonüümsus ongi isiksuse tunnus: mida rohkem ja mida erinevamaid tähendusi kannab tema nimi, seda värvikam paistab tegelane. Aastal 1999 panin kokku imagoloogilise raamatu "Savisaare mütoloogia / Mütoloogiline Savisaar", kus 53 karikatuuri näitasid tema erinevaid rolle: "Ärtukuningas", "Rahvarinde Isa", "Ninasarvik", "Õudusunenägu" (Evelin Samuel 2010: "Nägin täna unes, et Savisaar viis mu lapsed minema. Hirmus!"), "Ürginimene", "Puhas mängur" (Tuuli Kochi raamat "Savisaar ─ tujukas mängur" 2011), "Must Maag", "Karlsson"...

Catulluse odi et amo, "vihkan ja armastan" sõnastab isiksuse võtmeprintsiibi. Asjatult püüeldakse mõttetut sajaprotsendilist positiivsust, võimatuks osutub ka sajaprotsendiline negatiivsus ─ oma ema armastab ikka (vangis istuva sarimõrvari Juri Ustimenko mamma 2002: "Ta on väga hea laps, hea poeg..."). Kuid vastaseid ei tuleks karta. Mussolinile (puhuti ka Caesarile) omistatav sentents Molti nemici, molto onore ─ "Palju vaenlasi, palju au" ─ kehtib endiselt. Ja Mart Helme paistab seda mõistvat ning selles vaimus tegutsevat.

Ühetähenduslikke nimesid kannavad elavad laibad. Mida homonüümsem, seda elusam.

Mina sõnastaksin Mussolini lause kaunimaks: Molti nemici, molto amore. Soovin endale tarku sõpru ning ilusaid vaenlasi.