Eneken Laanes. Äsja leitud varandus – Raimond Kaugveri "Kirjad Sigridile" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Raimond Kaugver
Raimond Kaugver Autor/allikas: ERR

Nii ei ole sugugi palju väita, et ilmunud raamat mõtestab Kaugveri loomeloo täiesti ümber ja need kirjad Sigridile võivad olla kogu ta loomingu kõige väärtuslikumaks monumendiks, leiab "Kirjad Sigridile. Sõjatandrilt ja vangilaagrist 1944–1949" koostaja Eneken Laanes.

Raimond Kaugver on vanemale põlvkonnale tuntud kui nõukogude aja menukirjanik ja sellisena omas ajas ainulaadne. Pealtnäha mängleva kergusega avaldas ta ühe romaani teise järel, käsitledes neis stagnaaja aktuaalseid sotsiaalseid probleeme. Neist ühe, romaani "Meie pole süüdi" (1984) põhjal vändati 1980. aastatel isegi menukas film "Õnnelind flamingo" (1986).

Hoopis uuest küljest tutvustab Kaugverit aga äsja ilmunud raamat "Kirjad Sigridile. Sõjatandrilt ja vangilaagrist 1944­­–1949", mis koondab tema kirju noorpõlvesõbrannale ja tulevasele naisele Sigrid Kurvisele Soome Jätkusõjast ja Vorkuta vangilaagrist. Kaugveri represseeritu taust oli nõukogude ajal suuresti teada. 1966. aastal tegi ta oma romaaniga "Nelikümmend küünalt" hullumeelse ja õnnestunud katse rääkida nõukogude vangilaagritest ilukirjanduslikus vormis. 1989. aastal, juba vabanevas Eestis avaldas ta laagriteemaliste novellide kogu "Kirjad laagrist". Ometi on Sigridile saadetud kirjad uudsed ka Kaugveri laagriteemalise loomingu kontekstis. Ei Kaugveri ega eesti laagrikirjanduse pagasis pole teist teksti, mis kirjeldaks sellise sisendusjõu ja kirjandusliku meisterlikkusega laagris ellujäämise vaimset ja hingelist kogemust.

Kaugveril on laagris kindel plaan hakata pärast vabanemist kirjanikuks ja panna paberile seal kogetu. Kirjandusmuuseumis hoiul olevad arhiivimaterjalid annavad tunnistust sellest, et ta tegi 1950. aastatel tõesti meeleheitlikke katseid oma laagrikogemust kirjanduslikku vormi valada, seda mõistagi avaldamislootuseta. Järgmisel kümnendil ilmunud "Neikümmend küünalt" ja kogu Kaugveri järgnev looming oli juba paratamatu kompromiss nõukogude korraga. Nii ei ole sugugi palju väita, et ilmunud raamat mõtestab Kaugveri loomeloo täiesti ümber ja need kirjad Sigridile võivad olla kogu ta loomingu kõige väärtuslikumaks monumendiks.

Peidetud varanduse lugu

Äsja avaldatud kirjad on omamoodi leitud varandus. Kaugver andis suurema osa oma arhiivist juba 1980. aastatel Eesti Kirjandusmuuseumile, jättes enda kätte vaid postuumselt ilmunud romaani "Põhjavalgus" käsikirja ja käesolevad kirjad. Pärast Kaugveri surma jäid kirjad tema tütre Katrin Kaugveri valdusesse. Kui ma mõned aastad tagasi kirjutasin ühte välismaisesse kogumikku ülevaateartiklit eesti laagrikirjandusest, siis torkas mulle silma Kaugveri kommentaar tema novellikogu "Kirjad laagrist" eessõnas, kus ta ütleb, et raamatus avaldatud lood olid kirja pandud juba laagris ja koos kirjadega sealt Eestisse saadetud. See tekitas huvi ja pani küsima kirjade järele. Kuna tundsin Katrin Kaugverit lapsepõlve ajast, söandasin temalt kirjade kohta pärida. Selgus, et need on tõesti olemas, säilinud ja ta on nõus andma neid mulle lugeda. Neid lähemalt uurides, sain aru, et tegemist on tõelise avastusega.

Armastuskirjad

Lisaks laagri temaatikale pakub raamat huvi aga ka hoopis teistest vaatenurkadest. Need kirjad, olgugi kirjutatud laagrist, on siiski armastuskirjad. Need sisaldavad meenutusi põgusatest ühistest hetkedest ihaldatud neiuga, armastuse kinnitusi ja õhutusi nendeks kinnitusteks teise poolt, aga ka katkendlikust kirjavahetusest tulenevaid kõhklusi, hirme ja vahel lausa meeleheidet. Aga nad on kirjutatud ennekõike selleks, et laagrit unustada. Sigridi abil, kes pakkus Kaugverile tagasitee oma sõjaeelse mina ja vaimsete huvide juurde, põgeneb Kaugver neid kirju kirjutades laagrist ja loob oma maailma, milles vaimselt ellu jääda. Vahel kahtleb Kaugver, kas ta ongi enam võimeline tõelisteks inimlikeks tunneteks, "kas meie üldse oleme suutelised veel armastama, päris ausalt ja usalduslikult, üldse, kas me oleme vastuvõtlikud mingi puhta ja küllaltki valdavat osa meist omava tundmuse suhtes? Horror vacuum, tühjuse hirm, mis on ajendatud aastaid kestva brutaalse tundmusetuse poolt maailmas, kus teine inimene sinu jaoks peaaegu üldse ei eksisteeri, ja kus ei tunta isegi vähimagi osavõtlikkuse seesmist vajadust kellegi vastu, ... ühesõnaga reaktsioon kõigele, mis toimub väljaspool minu isiksust, on kadunud. ... Oma armastuse kaudu tunnen endas inimest, kes on suuteline kõigeks inimlikuks" (lk 282).

Raiuda end lahti oma ajast

Möödunud veebruaris külastas Eestit Nobeli kirjanduspreemia laureaat, valgevene kirjanik Svetlana Aleksijevitš, kelle raamatu "Pruugitud aeg" põhjal valmis Vabal Laval toona etendus. Esinedes Kirjanike maja musta laega saalis rääkis Aleksijevitš vestluses Aija Sakovaga oma vanemate ja vanavanemate najal sellest, kui raske oli üksikisikul jääda nõukogude ajal kõrvale tolle ideoloogia mõjust. Mis pani nõukogude vanaemasid kandma tähtpäevadel seljas armee mundrit ja rinnal sõjas saadud medaleid? Püüdes seda seletada, kasutas Aleksijevitš venekeelset väljendit "вырватья из времени" ja ütles, et üksikisikul on väga raske end "oma ajast lahti rebida". Lugedes Kaugveri kirju laagrist, saame aru, et kirjade kirjutamine täitis tema jaoks just seda rolli, millest räägib Aleksijevitš – see oli katse elada väljaspool oma aega. Veelgi enam, Kaugver kasutab Aleksijevitšiga sarnast sõnastust, kui ta räägib oma velskritoakesest, kus ta kirju kirjutab: "Olen siin kirjutanud kõik oma kirjad Sinule, mõtisklenud siin olematuks kõik oma kahtlused ja piinad, mõtelnud end nii-öelda oma ajast läbi, raiunud end lahti temast" (lk 182).

Wikmani poiss Kaugver

"Kirju Sigridile" võib aga lugeda ka kultuuriloolise portreena sõja ja nõukogude repressioonide küüsi jäänud vabariigiaegsest gümnasistist, tema haridustasemest ja mõttemaailmast. Kirjade Kaugver – vabariigiaegse humanitaargümnaasiumi viieline kasvandik, kes puistab varrukast maailmakirjanduse tsitaate ja kes hoolimata oma olukorrast pole loobunud vaimse maailmavallutamise ambitsioonidest – meenutab kõige enam Jaan Krossi Wikmani poisse. Ohtralt leidub kirjades arutlusi kirjanduse, kunsti ja filosoofia üle, ka ilukirjanduslikke katsetusi. Osalt tuleb see sellest, et noort Raimondit ja Sigridit ühendasid kirjanduslikud huvid ja poiss soovib vaimurüütlina esinedes tüdrukule muljet avaldada. Kirju toimetades ja kommenteerides naersime oma väikse väljaandjate naiskonnaga isekeskis tihti, kuidas meil on kulunud kaks aastat, et kommenteerida 20-aastase poisi eruditsiooni.

Kaugveri kirjad koroonaajastul

Loetlesin mitmeid põhjusi, miks "Kirjad Sigridile" võiks pakkuda laiemat huvi. Üks neist puudutab aga ka aega, milles praegu elame. Viimasel aastal on palju räägitud koroonapiirangute mõjust mitte ainult majandusele, vaid ka inimeste vaimsele tervisele. Kaugveri kirjad tuletavad meile meelde vaimsete ressursside rolli raskustega toime tulemisel. Kaugver elas muidugi märksa raskemates tingimustes kui meie koroonaolud. Talt oli võetud vabadus, ta pidi võitlema nii nälja kui muu materiaalse puudusega. Elades barakis, ähvardas teda kriminaalkurjategijate vägivald. Aga ta sai instinktiivselt aru, et kirjade kirjutamine aitab teda selle kõigega toime tulla. Kirjades sai ta luua oma maailma ja hoida elus inimsuhteid, mille laagrimaailm ähvardas hävitada. Arutledes selle üle, kuidas ta pole veel alla andnud, ütleb ta: "Kahtlemata võlgneme selle eest tänu neile maailmadele, milles elame oma kirjades, sellele, et meil on need oma maailmad, mis kahekümnenda sajandi verest ja tulest mustunud maale sugugi korda ei lähe. ... Peame rohkem viibima neis oma maailmades, viibima neis nii palju, kui on võimalik. Nad on meie säilimise tegureiks, meie immuunsuse võtmeks. On aegu, kus tuleb sülitada igasugusele reaalsele elutarkusele, kus tuleb võtta omaks vana rõõmsa anglosaksi splendid isolation'i printsiip ja elada nagu tigu oma karbikeses keset kõige kirevamat ja labasemat aastalaata" (lk 187).

"Kirjad Sigridile. Sõjatandrilt ja vangilaagrist 1944–1949"
Koostanud ja saatesõna kirjutanud Eneken Laanes, toimetanud Ülle Kurs, kommentaarid koostanud Krista Mits ja Ülle Kurs.
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2020

Eneken Laanes on Tallinna Ülikooli võrdleva kirjandusteaduse kaasprofessor ja Euroopa Teadusnõukogu poolt rahastatava teadusprojekti "Tõlgitud mälu: Ida-Euroopa minevik globaalsel areenil" (2020­–2024) juht.

Toimetaja: Marju Bakhoff

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: