Aleksandra Jakunitševa: idee ja materjali omavahelise sobivuse settimine võtab vahel aastaid
Esna galeriis on alates mai algusest avatud Peterburi tekstiilikunstniku Aleksandra Jakunitševa (1943) tekstiilide näitus, mis oli 2020. aasta lõpus vaatajatel avatud Viljandis Kondase keskuses. ERR-ile antud intervjuus kinnitas Jakunitševa, et kuigi ta ei aktsepteeri kõike kaasaegses kunstis, usub ikkagi, et noorte hulljulgetest ideedest on võimalik õppida.
Jakunitševa loomingule on iseloomulik unikaalne läbipaistev kollaažitehnika, kus tulemus saavutatakse läbipaistvate kangaste nagu tüll, pits ja võrkkangas pealistikku asetusega. Tihedate kangaste ja läbipaistvate võrkkangaste kombinatsioon annab efekti, kus tööd täituvad valgusest ning omandavad õhulisuse ja ruumilise sügavuse. Autori küla- ja metsamaastikud ilmuvad seega vaataja ette mitte tavalises, vaid teisenenud valguses.
Aleksandra Jakunševa, teie tööd on mitmes mõttes mitmekihilised. Need sisaldavad mitmeid kihte erinevaid peenetundeliselt valitud materjale. Kuid tekstiilikollaažid loovad maailmu, mis kaugelt vaadates näivad ühtviisi, lähedale tulles aga avanevad teisel või uuel moel. Kui oluline on teile see kaugelt ja lähedalt vaatav pilk, sh elus ja looduses, aga ka inimestevahelistes suhetes?
Minu nägemuses peab teos tähelepanu äratama juba kaugelt ja see huvi ei tohi teost lähemalt uurides – vaadeldes detaile ja tekstuure – kaotsi minna. Teen kõik oma töö monokli abil, asetades tööd selliselt justkui suurde ruumi, et märgata kompositsioonivigu. Alles pärast õmblen laua taga, vaadeldes pisiasju ja kontrollides neid uuesti optika abil.
Võib-olla jõudsin sellise meetodini tänu oma dekoratiivkangaste kunstniku tööle Željabovi kudumisvabrikus. Tol ajal istusin tunde kohalikus raamatukogus vaadates arhitektuuriajakirju. Mind huvitas, kuidas kangad sobivad erinevate interjööridega ruumidesse. Eriti huvitasid mind Itaalia ja Soome ajakirjad oma ranguse ja minimalismiga. Hiljem, kui töötasin umbes 10 aastat Vene riiklikus muuseumis muuseumipedagoogika keskuses, tegin pidevalt lastenäituste ekspositsioone. Ka need õpetasid kunstiteost interjööri paigutama.
Teie tööd eeldavad suurt kannatlikkust, aeglast ja sihikindlat tegutsemist. Kas aeglustumine ja aeglane edasiliikumine võimaldab maailma ja protsesse teisiti tajuda?
Ma ei kuulu nende kunstnike hulka, kes on säravad improviseerijad. Mina vajan loomiseks ümbrusesse sisseelamise võimalust, seda, et saan ümbrust esmalt kaua vaadelda, olgu selleks siis linn või küla. Reisides peab see kõik omakorda toimuma kiiremini, tuleb jõuda oma muljeid kinni püüda kas fotodele või visandialbumisse.
Oma loomeprotsessi algfaasis teen ma palju visandeid loodusest, seejärel saab mõnest neist graafiiline leht kas guaši või pastellidega ning alles seejärel saab luua tekstiilimaali. Kunstiinstituudi programmis ei olnud minu õpingute ajal sellist õppeainet nagu tekstiilkollaaž. Seega on tulnud see omandada katse-eksitus meetodil. Oma esimese kollaaži tegingi juba 1977. aastal.
Kui teose kompositsioon ja värv on paigas, siis algab kangaste valik. See on väga oluline etapp, sest sellest sõltub kollaaži emotsionaalne meeleolu ja veenvus. Kasutan oma töös kohalike kangaid, väga harva juba eelnevalt trükitud kangaid. Tekstuurid valmistan ise. Kuna idee ja materjali omavahelise seose ja sobivuse leidmine võtab aega, võib kollaažide loomise aeg vahel ulatuda aastatesse. On vaja, et kontseptsioon settiks; vahel võib mõni sündmus anda tõuke töö kiireks valmimiseks. Tihti määravad riigisisesed ja välismaised reisid, poliitilised sündmused või ka isiklik elu ühe teose või sarja loomise rütmi.
Mulle on üldiselt omane sarjade vormis töötamine, sest niiviisi saab üht teemat avada eri nurkade alt. Kui ma nüüd tagantjärele vaatan oma vanu teoseid, siis meenub mulle, kus ma tol ajal viibisin ja mis mu elus toona juhtus.
Meistriks kujunemine võtab aega, see on teekond. Millised on olnud teie meisterlikkuse teekonna olulisemad teetähised?
Kahjuks hakkasin loominguga tõsiselt tegelema väga hilja, alles 16-aastaselt. Külas, kus ma elasin, ei olnud kunstikooli. Pidin hiljem eneseharimise kaudu kaotatud aega tasa tegema. Toonases V. I. Muhhina nimelises Leningradi kõrgemas kunsttööstuskoolis (täna A. L. Stieglitzi nimeline Peterburi riiklik kunsttööstusakadeemia) saime tummise akadeemilise hariduse, õppisime tekstiilitehnikat, kudumistehnoloogiat. Pärast instituudi lõpetamist saadeti mind tööle kudumisvabrikusse.
Toona toimusid dekoratiivkangaste kunstinõukogud erinevates linnades. Nii tutvusin Tallinnas näiteks arhitekt Leila Pärtelpojaga, kes kutsus mind varsti uuesti enda juurde külla. Ta tutvustas mulle interjööre, mida ta kujundas. Mäletan, et tal oli soov ühes kohvikus kasutada minu tekstiile, kuid kahjuks see ei õnnestunud.
Hiljem kohtusin kunstinõukogus Eesti kunstnik Ilme-Anu Neemrega, kes kutsus mind korduvalt Tallinna päevadele oma näitustega esinema. Need reisid Tallinna ja Jurmalasse Lätis tähendasid tollal meile palju, sest nad andsid võimaluse näha teistsugust kunsti. Oli, millest õppida. Eriti huvitav oli näha ruumis vabalt rippuvaid gobelääne, milles kasutati ebatavalisi tekstuure ja materjale. Mäletan siiani eredalt ERMi gobelääne.
Kes või mis on olnud teie mõjutajad, õpetajad?
Ermitaaži saalides õppisin vanadelt kreeklastelt vaasimaali. Õpetajateks olid näiteks ka vene modernistide ühenduse "Mir iskusstva" (Kunstimaailm) kunstnikud oma värvi- ja joonekultuuriga ning vene avangardi kunstnikud 1910–1930. aastatest oma julguse ja mõtlemisteravusega.
Töötades umbes viis aastat õhtuti tehases käisin päeviti kunstiakadeemia raamatukogus, uurides omal käel graafika osakonna programmi. Graafika, see on minu armastus. Kord üht albumit sirvides sattus mulle kätte väike mustvalge pilt Jaapani kunstnikult. Teadsin kohe, et see on "minu kunstnik". Aga kuidas ja kust teda leida?
Aga nagu ikka, juhtub elus ka imesid. Varsti pärast seda kohtumist avastasin oma koduküla raamatupoest postkaartide hulgast väikese raamatukese Tadashige Ono kohta. Selles olid 1950.–1970. aastate kahe kuni kolme värvitooniga värvilised puulõiked, millel on terav, kergelt nurgeline muster, selge kontuur ja mis on äärmiselt väljendusrikkad. Nii sai jaapani kunstnikust Tadashige Onost aastateks minu õpetaja.
Kohtumine Leningradi kunstikriitiku Rosa Mihhailovna Kovaliga (sünd 1927) oli mulle väga oluline. Ta tutvustas mulle luule ja klassikalise muusika maailma ning ulatas oma abikäe; ta sundis mind endasse uskuma. Oleme endiselt sõbrad, kuigi ta elab juba ammu Bostonis.
Teine minu jaoks oluline inimene on särav gobeläänide valmistaja Boris Migal. Kohtusime temaga tõeliselt muljeterohke praktika käigus Ungaris 1967. aastal. Elasime Borjaga kõrvalmajades ja kui lõpetasin mõne oma järjekordse töö, helistasin talle, et kutsuda ta seda üle vaatama ja kuulda tema arvamust, mida ma täielikult usaldasin. Isegi kui me vaidlesime detailide üle, olime terviku suhtes samal seisukohal. Borisi ei ole enam rohkem kui 20 aastat, aga ma tunnen temast ikka veel väga suurt puudust ja keegi ei saa teda asendada.
Kuidas on kaasaegse kunsti ja kaasaegsete kunstnikega?
Ma ei aktsepteeri ega mõista kõike kaasaegses kunstis, kuid olen veendunud, et noortelt on võimalik õppida nende julgetest, mõnikord pöörastest ideedest.
Senikaua kui inimesel püsib soov ja võime õppida tähendab see, et ta elab.
Toimetaja: Kaspar Viilup