Inimõiguste kuul ETV2-s linastunud dokfilm "Advokaat" (2019) esitab jõulises toonis igiaktuaalse küsimuse: kas advokaadikutse nõuab töötamist kiretu õigusprofessionaalina või tohib advokaat oma tööd teha ka maalima muutmiseks?

Iisraeli advokaat ja poliitaktivist Lea Tsemel kaitseb filmis kaht terrorismisüüdistusega palestiinlast. 13-aastane Ahmad osales passiivse kaasosalisena noarünnakus juutide vastu, mille käigus tema 15-aastane nõbu maha lasti, ning 33-aastane Israa püüdis end edutult Iisraeli kontrollpunktis õhku lasta, vigastades kergelt üht julgeolekutöötajat ning raskelt iseennast. Terrorirünnakutes süüdistatavate palestiinlaste kaitsmisele pühendunud Tsemel teeb enda sõnul tööd suure viha ja optimismiga. 

Tsemel peab Iisraeli palestiinlaste alasid okupeerivaks riigiks (millega nõustub valdav osa demokraatlikust läänest) ning peab palestiinlaste vastutegevust sellele legitiimseks (selle relvastatud vormi peab maailm peaaegu üksmeelselt terrorismiks). Enda kutsumuse palestiinlaste eest seisjana leidis ta juba ülikoolis ning on sestsaadik pühendunud sellele ka enda advokaaditöös. Tsemelist ei anna hinnanguid – ei kohtus ega ilmselt hingeski – kus lõpeb vabadusvõitlus ja kus algab terrorism; tema näeb iga juhtumi taga vaid inimest, tema õigusi ja väärikust.

Filmist kirjutades ei saa ümber aasta eest pea popikooniks tõusnud USA ülemkohtunik Ruth Bader Ginsburgi kujutavast dokumentaalist "RBG" (2018). Võitleva inimõiguste juristina seostusid Ginsburgi tuntuimad kaasused naiste võrdse kohtlemise edendamisega. Vähemalt filmide põhjal näivad Ginsburg ja Tsemel väga sarnaste natuuridena, kel julgust ja jultumust leppimatult vastanduda ka ühiskonnas levinud avalike ja õiguslike arusaamadega võrdsusest ja väärikusest.

Erinevalt "RBG"-st on Tsemelist vändatud film mõneti melanhoolne, mida rõhutab nii mustvalge koloriit kui kokkuvõttes ka sisiphoslik ja lohutu lõpp. Töiselt tõeliselt õnnelikuna näeme me Lea Tsemeli vaid korra – Iisraeli ülemkohtus, kui see tunnistas 1999. aastal (!) kõik füüsilist survet sisaldavad ülekuulamised õigusvastaseks.

"RBG"-s näeme me pigem ühe juristi ameerikaliku unelma järkjärgulist täitumist koos samaaegse, justkui vääramatu inimõiguste kinnistumise ja laienemisega. "Advokaat" mõjub aga realistlikumalt, kujutades Tsemelit tema igapäevatöö ja emotsionaalsete juhtumite keskel, ühes kõigi sisemonoloogide ja kahtlushetkedega. Erinevalt "RBG"-st puudub Tsemeli filmis glamuur ja pidulikkus. Tsemel jääb lõpuni optimistlikuks ja vihaseks; tema jaoks ebaõiglase ja poliitiliselt kallutatud õigussüsteemi muutmise võimalikkus jääb ka filmi lõpus ähmaseks.

Tsemeli tõekspidamisi hinnates tuleb arvestada, et maailmavaateline sättumus ja kogu ta ametialane kogemus kinnitab temale valitseva õigussüsteemi ebaõiglust. Ta peab palestiinlaste vastuhakku okupatsioonile legitiimseks; ta on veendunud Iisraeli kohtuotsuste põhjendamatus karmuses ja kallutatuses palestiinlaste vastu.

See lisab filmile ka mõõtme, mis juristidele ehk olulisem kui tavavaatajale: kuidas tohivad advokaadi tööd mõjutada tema enda poliitilised või maailmavaatelised paleused. Kas jurist peab tegema tööd kiretu professionaalsusega või kannustatuna maailmamuutmissoovist, õigluse ja inimväärikuse kaitsmise kirest? See õigusmaailmas igiammune dilemma on Eestiski taas aktuaalselt päevakorrale kerkimas.

Eesti advokatuur on enda eetikakoodeksis võtnud seisukoha, et õigusabi andmisel ei tohi juhinduda enda poliitilistest, usulistest, maailmavaatelistest või muudest veendumustest, ammugi erakondlikust kuuluvusest. Väga tugevad emotsionaalsed poliitilised seisukohad mingis küsimuses lubavad aga kasutada seda kirge mõnes poliitilise mõõtmega kohtuasjas, lisaks võib see hägustada olukorra õiguslikult objektiivset hindamist ja kokkuvõttes kliendi huvisid.

Lihtne oleks niisiis asuda seisukohale, et advokaat peab tegema tööd kiretult, emotsioone ja isiklikke veendumusi kõrvale. Kuid kas Ruth Bader Ginsburg oleks inimõiguste advokaadina saavutanud pretsedendiväärtusega võite ja USA ühiskonda paremaks muutnud, suhtudes (omas ajas õigustatult) lootusetuna näivatesse juhtumitesse üksnes õigusprofessionaali kalkuleeriva kiretusega?

Teisalt võib küsida, kas Lea Tsemel üritas (vähemalt filmis nähtud juhtumites) samuti õigussüsteemi muuta, kas ta pidas kliente esindades samaaegselt ka võitlust süsteemi vastu? Kas tema kliendid võisid sellest kaotada? Kas mõnikord võib maailmavaatelisest kirglikkusest poliitilise mõõtmega juhtumi puhul olla hoopis kasu?

Üheseid vastuseid pole. Kuid selge on, et advokaat peab alati tegutsema kliendi huvides. See tähendab, et klient peab alati teadma, kui advokaadil endal on kliendi küsimuses kirglik maailmavaateline või poliitiline seisukoht. Ka peab advokaadil olema sisemine enesekindlus teavitamaks klienti, kui tal on enda veendumuste tõttu raske õigusteenust objektiivselt osutada. Kes aga ei tahaks advokaati, kes ajaks tema õigusasja sisemise põlemise ning kirega? Üks on selge, kliendi huve ei tohi selline kirg varjutada.

Lõpetuseks – Eesti vabariigi põhiseaduse § 10 sätestab, et põhiseaduses juba selgesõnaliselt loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas. Tegemist on põhiõiguste arenguklausliga, mis tähendab, et põhiõigused ei ole midagi tardunut ja suletut, vaid on avatud edasiarendamiseks kuni uute põhiõiguste tuletamiseni. Ühinen riigikohtunik Ivo Pilvingu üleskutsega ja kutsun inimõiguste ja keskkonna alastes küsimustes olema advokaate ratsionaalselt julged Eesti õigust edasi arendama. Liberaaldemokraatlikule õigusriigile avaliku n-ö sõja kuulutamine osade poliitiliste jõudude poolt on muret tekitav trend (rääkimata kliimakatastroofi suunas triivivast inimkonnast). Valgevenes toimuv meenutagu meile karmilt, et inimõigused ja -väärikus pole enesestmõistetavad, vaid see on miski, mida tuleb hoida ja edasi arendada.