Kehamälust, lapsepõlvest ja isiklikust meetodist. Vestlus Mara Ljutjukiga

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Mara Ljutjuk „Kõrgemale ja sügavamale“. Õli lõuendil 2020, 170 x 127 cm. Autor/allikas: repro

Septembris oli Kastellaanimaja galeriis külastajatele avatud Mara Ljutjuki isikunäitus "Mälu", mis koosnes seitsmest õlimaalist ja oli pühendatud inimese aistiliste kogemuste ja kehamälu omavahelisele põimumisele. Aija Sakova rääkis kunstnikuga tema loomingu tagamaadest ja mõjudest.

Mara, oma näituse saatetekstis sa nendid, et on hämmastav, kuidas väikese lapsena kogetud tundeseisundid, olukorrad ja sõnad meisse talletuvad ja meid terve elu saadavad. Sa ütled: "Järjepidevalt iseendaga töötades suudame vaid tillukese osa rakutasandil salvestatust siduda oma teadliku mäluga ja jõuda läbi tunnetatud taipamistele." Miks on mälu ja täpsemalt kehamäluga töötamine sulle loojana oluline?

Mälu ja kehamälu on mind alati huvitanud. Kui tegeleda inimese olemuse uurimisega ja seda ma kunstnikuna ju teen, jõuad ikka ja jälle sellesse punkti, kus hoomad, kui suurt rolli mängivad mälu erinevad nähtused inimeste eludes. Olen korduvalt tajunud, kuidas meie käitumist mõjutav impulss, mis tihtipeale tuleb ju ka meile endile ootamatult kuskilt mälu sügavustest esile, haarab ohjad ning juhib asju omasoodu edasi.

Oma loomingus sünteesin maalidesse palju isiklikult kogetut. Maalis ,,Alge" käsitlen ma näiteks seda kehamälu jälge, mille jätab meie pead lapsepõlves silitanud armastava lähedase inimese käsi. Kui keegi hiljem juhtub oma käega seda täiskasvanud inimese pea püha kohta puudutama, on vallanduvad tunded võimsad.

Maalis ,,Omad" istuvad jällegi kaks lähedast inimest vaikides seljad vastamisi ning jäädvustavad enda keha mälusse igaveseks selle vaimselt toetatud olemise tunde, mis neid hiljem elus saadab ja aitab.

Olen tegelenud mälu ja mäletamise teemadega kirjandusuurijana juba aastaid, avaldanud raamatu "Mäletamise poeetika", kuid olen alles hiljuti julenud hakata teadvustama neid jälgi, mis on meie keha- ja tundemällu lapsepõlvest saadik talletunud. Märkan neid hetki, kus minu igapäevases suhtluses avalduvad minu jaoks mitte lõpuni mõistetavad jooned või käitumise- ja reageerimise viisid. Alles aegamööda ilmneb, et neis avalduvad lapsepõlve-mina toimimisstrateegiate järelmõjud.

Näiteks on mulle korduvalt räägitud lugu minu paari-aastase mina kohta, kes olevat hommikuti lasteaeda kõndides juba tee peal hakanud valjuhäälselt kordama, et "Aija on tubli" ja "Aija ei nuta". Selle süütu loo üle järele mõeldes hakkab selguma, et selles peitub rohkem kui ma tahaksin uskuda. Seesama enesesisendus on mind saatnud palju aastaid ning ei ole lubanud end näidata haavatavana olukordades, kus see oleks olnud kohane.

Jaa, need hingesügavuses olevad mälestused lapsepõlves kogetust on palju võimsamad kui oskame arvata ja on meie täiskasvanuea elus meiega kaasas.

Mara Ljutjuk "Omad". Õli lõuendil 2020. 170 x 127 cm. Autor/allikas: repro

Sinu maalid kiirgavad soojust ja armastust. Neis on mingi sügav ja ürgne turvatunne. Ehkki maalide tegelased või maalidel kujutatud naised on sageli täiskasvanud, näen neis ka lapseeas hoitud last. Võib-olla just seetõttu kõnetas mind praegu enim sinu maal "Hoitud", mis on nüüd ka mu raamatu kaanel. Aitäh Sulle võimaluse eest siduda sinu looming minu omaga. See on mulle suur au!

Mul on hea meel kuulda, et see, mida olen pannud oma maalidesse, sealt ka välja kiirgab. See on oluline, kuna nii ehk õnnestub mul maailmale midagi tagasi anda, kuna ma ei maali ju siiski ainult endale. Mind paelub enim harmoonilise ja positiivse tasakaalu leidmine elus, kuid selle erinevaid versioone saab vist küll elu lõpuni harjutada.

Mina tänan sind, et mu ühele maalile nii erilise surematuse oled andnud ja ta saab nüüd sinu luulekogu kaanel igavesti oma lugu edasi jutustada.

Sinu maal "Sügavamale ja kõrgemale" lummab mind täielikult. Selles hõljub täiskasvanud noor naine veepinnal. Ta ei ole alasti vees, vaid kerges mustas topis; vaataja näeb vaid tema ülakeha ja nägu profiilis. Ta vaatab üles, ta pea ja rindkere on veest väljas. Ta näib rahulik ja rahulolev, kuid samas enesekindel. Ta pilk on kütkestav ja ihaldusväärne ses mõttes, et vaatajana tahaks, et ka temal oleks sama selge pilk.

Miks sügavale ja kõrgemale?

See maal sündis sellisest huvitavast seisundist või kulgemisest, kus on tunne, et sa ei vaju ega tõuse, et elu kannab sind ise. Sa küll teoreetiliselt tead, kuidas oma probleeme lahendada, aga sa ei saa kuidagi hakkama teooria praktikasse rakendamisega. Teisisõnu on see üks väga eluline seisund.

Põhja ei vaju, aga unistatud tähtedeni ka ei küündi.

Mara Ljutjuk "Hoitud". Õli lõuendil 2020, 127 x 170 cm. Autor/allikas: repro

Kas mul õigus, kui väidan, et sa kasutad iseend oma loometöö meetodina?

Jaa, enne igat näitust tegelen põhjaliku enesetunnetamise ja kirjaliku eeltööga. Minu eesmärk on seeläbi aru saada, mis on parasjagu minu enda jaoks ja minu enda sees aktuaalne, mis mind paelub ja intrigeerib. Leian, et kõige põnevam on luua just sellise isikliku algmaterjali kaudu, sest siis tean täpselt, mida tahan iga oma maaliga öelda ja mis tunne peab selles kandev olema.

Maalil "Hoitud" on kujutatud väike tüdruk oma isa ülakeha taustal. Enne jutuks tulnud maalil "Alge" on vanemlik pead silitav käsi. Kuidas Sa näed vanemate ja laste suhteid ja seda, mismoodi need meid täiskasvanueas mõjutavad? Mis juhtub, kui saame ise lapsevanemaks?

Mul on isiklikult õnne olnud ja mul on oma vanematega väga lähedane suhe, olen kodust väga palju armastust kaasa saanud ja tean, et mu seljatagune on kindlustatud. Sama soovin ma kogu hingest oma kolmele lapsele edasi anda, et neid saadaks teadmine, et nad on hoitud ning armastatud mis iganes elus ka ei juhtuks. Olen palju mõelnud selle üle, et tegelikult on maailma kõige puhtam tingimusteta armastus just lapse armastus oma vanema vastu, sellist samaväärset teist ei leidu. See on väga võimas.

Ise lapsevanemaks saades muutub väga palju just vaatenurgas, millega me seni olime maailma vaadelnud. Rõhuasetused ja prioriteedid muutuvad kardinaalselt. Usun, et austus elu enda vastu kasvab seeläbi tohutult. See armastuse kogemus, mida oma last armastades saad, on nii kirjeldamatult jõuline ja ainulaadne ning see lihvib meid paremateks inimesteks.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: