Arvustus. Bert On Beatsi rütmikad modulaarsüntesaatori taltsutused
Uus album
Bert On Beats
"Nine" (Mindnote Records)
7/10
Bert Prikenfeld -- kellele rohkem tuttav DJ Critikalina, kellele hoopis Bert On Beatsi projekti kaudu -- on Eesti muusikapildis tegutsenud pikalt. Tema esimene lugu ilmus 1996. aastal nostalgilisi mälestusi tooval kogumikul "Legends Of The Nite 2". Mulle meenub, et Raul Saaremets kirjeldas kunagi DJ Critikali miksteibi "Hiphop Ambulance" (2001) ilmudes Prikenfeldi geeniusena, kes tollase kohaliku skeene piiratud võimalustest hoolimata oli oskustelt ja ambitsioonilt välismaiste breakbeat-staaridega samal pulgal. Selline arvamus ei tundu liialdusena, sest kuulates näiteks instrumentaalset hip hop'i teost "Chapter One Ehk Teine Maitse", on võrdlused Pete Rocki ja J Dilla produktsioonidega vägagi kohased. Läks aega küll natuke rohkem, kuid rahvusvaheline läbimurre saabus lõpuks Bert On Beatsi 2011. aastal ilmunud albumiga "Antenna of Tallinn". Sellest ajast saati on väsimatu superprodutsendi käe alt läbi käinud lugematud Eesti poplauljate hitid, kuid kõikide nende koostööde kõrvalt on leidnud ta aega endiselt ka sooloprojektidega tegelemiseks.
Uudishimuliku heliinsenerina käib Prikenfeld ajaga kaasas ja otsib alatasa uusi viise enda muusikaliste ideede avardamiseks, kuid vaevalt oleks osanud keegi ette ennustada, et ühel päeval sukeldub ta süvitsi modulaarsüntesaatorite maailma. Nende justkui ulmefilmidest väljarebitud aparaatide abil saavutatud saunde peetakse elektroonilises muusikas eriti ehedaks sest need instrumendid muudavad elektrivoolu vahetult muusikalisteks võngeteks. Kuna seda tüüpi pillidel puudub mälu, on iga saavutatud heli ainus ja kordumatu ning kõik improvisatsioonid tuleb taasesituseks või edasiseks töötluseks ka salvestada. Seetõttu on levinud arvamus, et nende masinate abil on muusika loomise protsess pigem keeruline.
Värske album on meeleolu ja stiili poolest jätkuks eelmisel aastal ilmunud plaadile "Ten", mis paistis silma oma tumedapoolsete industrial techno katsetustega. Varasemate produktsioonide eksootikat ja troopikat taga ei aeta, kuid kui arvesse võtta asjaolu, et techno-muusika DNA-sse on ka afrosaund sisse kodeeritud, ei saaks kuidagi väita, et Bert On Beats enda etnoliku world bass'i kontseptsiooni kuhugi hüljanud on.
Kuid helivärvilt ja kontrastilt on siin kõik monokroomselt tume. Isegi filmiliatmosfääriliku kõlaga biidivabad palad, nagu "Desmodus", "Iron Copy", "Vortex" ja "Hadron Collider", mis mõjuvad kerglasemalt, ei suuda siin päikest pilvede tagant välja tuua. Sellised träkid nagu "Pulsar", "Bionic" või "Dark Matters" kanaldavad kaasaegse Berliini techno vaimu. Trummide ja bassikäikude sügavaid vibratsioone on suriseval viisil kehaläbistavalt tunda. Kuulda on rohket efektide kasutust ning selle tulemusel on kõik elemendid lugudes pandud kõlama eriti pompoosselt ja ruumitäitvalt. Kui ei teaks, et nende kompositsioonide taga on meie oma DJ Critikal, võiks arvata, et tegemist on mõne Ellen Allieni või Hector Oaksi reivibängeriga. Techno'le omaselt keskendutakse repetiivsete rütmifaktuuride loomisele ning meloodiad on minimaalsed. Kui valju kõlaga basstrummid hetkeks ka peatuvad, on taustal kuulda masinlikult kulgevaid düstoopilisi helimaastikke. Lugudes, nagu "Geiger Flatline" ja "Monorail Express" on teravate süntesaatorite kõla hoolega paika timmitud, kuid nii mõnigi heli võib siinsete reivipõrgatuste puhul mõjuda ka paraja kõrvaussina. Koos Gogdogiga tehtud "Bobdog" on tume, dub'i ja skrätse täis breakbeat-rada, millest kumab läbi DJ Critikali vana kooli hip hop'i kõlakangas.
Siinsed hüpnootilised modulaarsüntesaatorite taltsutused ei jää tasemelt sugugi alla sarnase käekirjaga Steevio või Max Ravitzi töödele. Elektrooniline muusika sobib praegusesse isolatsiooniaegsesse perioodi, sest selle kallal saavad muusikud stuudios ka vaikselt omaette nokitseda. Näiteks Legoweltil ilmus erinevate aliaste all tänavu seitse albumit ja üks singel.
"Nine" sobiks ideaalselt mõnda laohoone-tüüpi klubi reiviöö heliribaks. Kõlarid mürtsuvad, inimesed gruuvivad tantsupõrandal ennastunustavalt. Keegi ei istu, sest istekohtasid nagunii eriti ei olegi. Techno'l on muidugi rasked ajad ning peopaigad on suletud, sundpuhkusel või vaevu hingitsemas. Siiski, Bert On Beatsi elektropsühhedeelia on intelligentse kõlaga ning piisavalt huvitavalt kokku pandud, et võiks ka kodus diivanil lösutades selle saatel lõõgastuda.
Toimetaja: Merit Maarits