Arvustus. Täielik kringel. Hammusta, kui julged

Herman Cat
Herman Cat "Postinfotehnoloogia ehk Maailm rakutasandil"

Uus raamat
Herman Cat
"Postinfotehnoloogia ehk Maailm rakutasandil"
Toimetanud Kim Uri
Kujundanud Mikk Oja
;paranoia, 2020
70 lk

Arvustus ilmus Müürilehes

See, mida nimetame raamatuks, on rohke avaldamise ajastul vesistunud ja teravuse kaotanud. See, keda peame kirjanikuks, on olukorrast tulenevalt hägustunud. Kas kõike, mis kaante vahele pandud, saab nimetada raamatuks, saab pidada kirjanduseks? "Postinfotehnoloogia" demonstreerib ehedalt kaante vahel valitsevat tühjust.

Miks avaldada?

Olgu, raamatuks võib nimetada ka kokaraamatut, aga ilukirjandusteosel – antud teos vist ikkagi üritab siia kategooriasse mahtuda, kuigi täiesti kindel ei saa olla – peab olema ülesehitus, peab olema lugu, peab olema midagi öelda. Eks kokaraamatutele kehtivad ka teatud reeglid. Ka eksperimentaalkirjandusel võiks olla teatav eesmärk, mingi äratuntav väärtus. Kui kõik nimetatu aga puudub, tekib küsimus, miks üldse avaldada.

Raamatu kaanetekst tegelikult lubab. Lubab lausa palju: "[…] raamat keskendub kahele ääretult tugevale mehele nii meie keskel kui ka taevas. Nad lahendavad kahekesi – energiatena – kõik maapealsed küsimused, mis puudutavad inimkonna ajalugu, keemiat, füüsikat, usuteadust ja isegi tänapäeva modelleerimist…" Kui kõik maapealsed küsimused lubatakse ära lahendada, ei kõla see küll usutavalt, kuid intrigeerib siiski. Lahenduste asemel võib aga kokku lugeda, mitu korda mainitakse raamatus sõna "energia". Seda kasutab kirjutaja enam-vähem igas teises lauses ning kõrvale pillutakse hulgaliselt samalaadseid sõnu, nagu "kiirgus", "sagedus", "võnkumine", "lained", "reinkarnatsioon". Ühesõnaga, kõik need lahendused kõlavad, justkui keegi tahaks oma ideevaesust laialivalguvate sõnade taha peita. Pseudo, tühi, kurnav. Raamatu kogusõnum ongi vist, et "kõik on energia". Aga… seda me juba teadsime.

Tähtsad tegelased 

Lisaks suurtele sõnadele kasutatakse ka autoriteetseid tegelasi. "Postinfotehnoloogia" avaneb vestlusena Messengeris, milles osalevad tähtsad ninad, näiteks Marcus Aurelius ja Jeesus Kristus. Ideed peab tegelikult kiitma – panna legendaarsed mõtlejad, kes esinevad siin lapsepõlvearmastust otsivate tegelastena, ühis-chat'i. Sarnast ideed kasutas ju Viktor Pelevingi oma "Õuduse kiivris" – mütoloogilised tegelinskid jututoavestluses müüte purustamas. Jah, kuigi idee pole uudne, on see siiski hea. Kahju lihtsalt, et teostus seekord alla igasugust arvestust välja kukkus.

See, kas kirjutaja on Aureliust ja Kristust tõepoolest ajalooliste tegelastena mõelnud või pigem pseudonüümidena kujutanud, ei omagi tähtsust – nimekasutus on ju alati eesmärgiga. Suurte nimede raamatutegelasteks kirjutamine pole absoluutselt taunitav, pigem ikka tervitatav, aga sel juhul peab kirjutaja võtma vastutuse, peab nimekasutust põhjendama. Peab Jeesus Kristuse nii-öelda lugejale ikkagi maha müüma. Õnnestunud näiteid leidub kirjanduses arvukalt, esimestena meenuvad Mihhail Bulgakovi Pontius Pilatus ("Meister ja Margarita"), Goethe Mefistofeles ("Faust") ja José Saramago Surm ("Tujukas surm"). Tundub, et Herman Cat on piiblit ja Aureliuse teost "Iseendale" pisut isegi sirvinud, kuigi mitte piisavalt, et tegelased meile maha müüa. "Postinfotehnoloogias" ütleb Aurelius: "minu keha, käib ja nikub mu ajusid mu alateadlike hirmudega." (lk 19) Igaüks, kes on "Iseendale" läbi lugenud, teab, et Aurelius niimoodi iial ei vinguks – see käib kogu stoilise maailmapildi vastu. Lisaks, Aurelius ja vegan? Ei usu.

Suurnimede kasutamise tagant ei tasu aga siiski otsida mingit põhjendatust – see mõjub lugejale kurnavalt ega paku mingit lisaväärtust. Esimese paari dialoogiga saab selgeks, et kõik tegelased sulavad ühtlaseks massiks ega eristu üksteisest millegi poolest. Dialoogina kirjutatud teksti lugedes tekib paratamatult tunne, nagu loeksin näidendit. Ja paratamatult hakkan kujutlema näitlejat laval kirjutatut esitamas. Niimoodi kujutledes muutub tekst aga veelgi seosetumaks ja kõlab otsekui imikute lälin. Midagi tahaks Herman Cat otsekui öelda, midagi raha- ja kehakultuse kohta, midagi planeedi jätkusuutlikkuse kohta… Õhkõrnadest vihjetest kaikub justkui mingit kriitikameelt. Aga see, mida või miks ta täpsemalt kritiseerib, jääb selgusetuks ega kõla mitte tüütu sääse, vaid tüütu millennial'i pininana, kes on midagi kunagi kusagilt kuulnud.

Keelekasutus ja mõtteväljendus

Ma võin tegelikult üsna tühja loba lugeda küll, aga sel juhul peab tühi loba olema keeleliselt hästi lobisetud. "Postinfotehnoloogias" kasutatakse nii-öelda netikeelt, mis on iseenesest inetu ja raskesti loetav. Lauseehitus? Juhuslik ja läbi mõtlemata. Ja jälle – inetut netikeelt võib ju tegelikult ka lugeda ja selle loomises osaleme nutiekraanil tippides me kõik niikuinii. Sel juhul peab aga kole keelekasutus olema vähemalt vaimukas. Herman Cat kahjuks nalja ei tee – naerumeeter oli lugemise ajal stabiilselt nullis. Olgu, kui huumorisoon ongi äärmiselt subjektiivne, siis pisaratega ei saa keegi vaielda – aga veel vähem hakkasin lugedes nutma. Hiljuti nägin mingis Facebooki reklaamigrupis (vist) tahtmatult naljana väljakukkunud tõlget sõnale "cringe". Kringel. See iseloomustabki minu lugemisemotsiooni seekord kõige etemini. Kringel mis kringel. 

Mulle tundub, et sain natuke pihta Herman Cati püüdlustele. Kirjutaja tahtis võtta suured postulaadid ja igavikulised teemad ning need nii-öelda ära sittuda. Aga pungilikult ja ägedalt ära sittuda. Umbes nagu purjus intelligentide lällamist saab siiski nimetada intelligentseks lällamiseks. Mingil hetkel muutub aga ükskõik kui intelligentne lällamine lihtsalt lällamiseks ja punki pole kuskil.

Ise postulaate kirja pannes tuleks need enne ikkagi läbi mõelda ning veenduda, et väljaöeldu on kuulikindel ja elujõuline. Näiteks: "kõik maa inimkonnad on tapnud end maha suunatud talendi ehk raha pärast." (lk 35) Kust otsast sellele nüüd läheneda? Paber kannatab kõike, aga pärismaailmas ei pea selline lause ju kaht sekunditki vastu. Veel näiteid: "Hier[ar]hiat tekitab ainult raha! Alandust tekitab ainult armastuse puudus." (lk 40) Sama lugu – ei oskagi nagu midagi öelda. Positiivsena saan mainida võrdlust, kus viidatakse kolmemõõtmelise maailma seosele püha kolmainsusega. Vot! Sellele ma polnudki varem mõelnud. Ent ilma edasiarenduseta saab ühest heast mõttest äärmisel juhul säutsu. Mitte raamatu.

Istu, kaks

Herman Cat! Kes iganes sa oled, kus iganes sa oled. Tahaksin sulle öelda: "Istu, kaks!" Tegelikult ei taha ju üldse halvasti öelda, aga usun ikkagi kulunud reeglit, et karm tõde ütleb rohkem kui tuhat meelitust. Loodan, et ka sina, Herman Cat, oled vähemalt selles punktis minuga nõus. Alati tasub uuesti proovida. Ja lõppkokkuvõttes – kes teab, võib-olla olen mina lihtsalt sõnasnoob ja harilik loll. Minule põhjustas "Postinfotehnoloogia" lugemine igatahes peaaegu füüsilist valu ja hea meelega pistaksin selle raamatu põlema. Ära kõndides oleksin leekide poole seljaga. Nagu filmides. Oleks vähemalt natuke punk. Siiski kordan: kõik on alati (lisaks energiale) ka subjektiivne ning kes julgeb, see hammustab!

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: