Jürgen Rooste. Poees Brodskile: pärast meid pole tõesti mingit veeuputust
Jürgen Rooste meenutab värske luuletusega Jossif Brodski, kelle surmast möödub 28. jaanuaril 25 aastat.
ja sind mõisteti muidusööjaks
ja sind mõisteti lullilööjaks
sundravi hullar asumine
ühiskonnale võlatasumine
ja Taavet ei laulnud oma laule
ja Saalomon ei laulnud oma laule
keegi ei võtnud põlglikult kõõritada:
millest saavadki kuningad lõõritada?
mõnikord ongi nii et vangis on vaba
sest väljas ripub inimsüdametel taba
mõnikord tead sina ise küll et oled poeet
aga teised ei tea – pimedusega neet
olgu nad tuhat korda neet!
kõik salaseltsid vandenõud ordud
see on mäng see on kaduv ja korduv!
üks jalg rentslis – veidi purjakil – aulik
tõeliselt vaba on maailmas rändlaulik
sest kes suudaks valitseda tulukest veiklejat
kodutut veidrikku donžuaani ja seiklejat
eks Sultki õppisin minagi veidi tood trotsi
seltsimees-kodanik-kodumaatu Jossif Brodski!
Toimetaja: Kaspar Viilup