Miks otsustasite Mehis Heinsaarest filmi teha?

Katri käis paar aastat tagasi Mehise luulekogu esitlusel Tartu kirjanike majas ja tuli sealt väga inspireerituna tagasi. Talle jättis sügava mulje Mehise maailmatunnetus ja põnevad eellood luuletustele. Lisaks mainis Mehis jutu sees, et ta lemmik vaade avaneb Kloostri vaatetornist Kasari luha ääres. Just seal olen filminud ka oma vanaisast portreefilmi "Vanamees ja põder". Samas on mul juba pikemat aega kerinud peas mõte teha üks ilus film ühest salapärasest erakust kuskil perifeeriates.

Kuidas Mehis Heinsaar sellele ideele reageeris? Oli ta kohe teie mõttega päri?

Mehisega oli alguses suhteliselt keeruline kontakti saada, telefon oli ja on siiani rohkem välja lülitatud kui sisse lülitatud ja mu emailile vastas ta alles paari nädala pärast. E-kirjas olin ettevaatlik ja mainisin, et meil on lihtsalt üks idee seoses temaga. Kui ükskord Tartus Werneri kohvikus kokku saime, teatasin otse, et tahaks sinust filmi teha. Mehis vastas minu suureks üllatuseks koheselt, et tee jah, kui soovid. Ainus mure oli Mehisel, et kui palju me ta väärtuslikku romaani kirjutamise aega röövime.

Portreefilmi puhul tuleb alati valida mingi fookus, mis küljest inimest näidata. Millise sihiga hakkasite filmi "Pingeväljade aednik" tegema?

Mehis Heinsaar on kadunud maailma kirjanik, ta elab maagilises omailmas, ta kõnnib radu, mis juba ammu rohtunud ja kaeb kõike tuhande aastase pilgul. Meie soov oli püüda see nähtamatu maailm filmile.

Filmi "Pingeväljade aednik" kõige huvitavam aspekt on see, et jälgid Heinsaart oma kaameraga kui tõsihingeline loodusfilmitegija, parimatel hetkedel jääbki mulje, nagu jälgiksidki teda kui mõnd metslooma. Kuidas sellise käsitluseni jõudsid?

Mind väga köitis Mehise loomingus looduse käsitlemine ja tema lugudes inimese muutumine mõneks metsloomaks või linnuks, olgu selleks siis mõni libarebane, salajane haigur või musträstas. Ma ise arvan, et ma ei jälginud Mehist kui metslooma, pigem kui loodusnähtust või fenomeni. Filmimised olid justkui üheskoos kulgemised, tihti lihtsalt passisime koos niikaua, kuni igav hakkas.

Näeme filmis ka mitmeid hetki Heinsaare elus, mis mõjuvad isegi mängufilmilikult. Kui kirglikult Heinsaar ise sellesse filmi suhtus? Kas ta pakkus ka ise välja hetki ja olukordi, mis võiksid filmi jõuda?

Mehis on olemuselt väga kohusetundlik ja tihti uuris ta minu käest, kas saan ikka filmiks vajalikud kaadrid filmitud. Õnneks on Mehise puhul see hea omadus, et ta leiab endale alati põnevat tegevust, näiteks kolab ta igal võimalusel majade pööningutel ja võlub pea kõikjalt välja mõne põneva raamatu või lektüüri, üks kord leidis ta vanast mahajäetud bensiinijaamast täiesti töökorras kirve.

Kirjanikust filmi tegemine on alati omaette raskus, sest pealtnäha ei tundu kirjanik just kõige filmilikum karakter. Kas puutusite ka ise protsessi käigus sellise probleemiga kokku?

Ei puutunud.

Kui pikk oli "Pingeväljade aedniku" tööprotsess? Kui palju võttepäevi te Heinsaare filmimiseks arvatasite?

Kogu protsess võttis aega täpselt üks aasta, selle aja jooksul hulkusime koos ligi kakskümmend päeva.

Kas avastasid filmimise käigus Mehis Heinsaarest ka midagi sellist, millest sa varem midagi ei teadnud? Mis oli suurim üllatus?

Oma suureks üllatuseks sain teada, et Mehis Heinsaar oskab väga lahedalt flööti mängida.

Milline on sinu enda suhe Mehis Heinsaare loominguga?

Tegelikult enne Mehisega tuttavaks saamist ma tema loomingut ei tundnud, ma teadsin, et ta on üks äge kirjanik, kelle ümber tiirles salapärane oreool. Meid inspireeris ennekõike Mehise elulaad ja need lõputud müüdid, mida temast kõneldakse. Samas kui ma ta loominguga tutvust tegin, siis valdas mind mõnus äratundmine.

Mis sul praegu veel loominguliselt töös on?

Hetkel veel mõtlen.