Esmaspäeval tähistas Elektriteater 10. sünnipäeva. Kas on siis see viimane koroonaaasta neist kümnest olnud kõige keerulisem?

Ei, ma ei ütleks. Esimesed aastad olid raskemad. Me oleme seda vundamenti pikalt ladunud. Viimane aasta on olnud väga ootamatu ja kindlasti väga keeruline, aga meil on juba olemas tugev meeskond, traditsioon ning oskused. Mulle tundus, et meil oli seda, mille baasil see aasta üpris hästi üle elada võrreldes sellega kui me alustasme ja meil oli väga vähe vundamenti ja väga vähe baasi.

Kui te ise vaatate sellele 10 aastale tagasi, siis mis on kõige eredamad või olulisemad sündmused? Te olete vahepeal vahetanud ju näiteks kaks korda lausa asukohta.

Kindlasti kolimine saali, kus me praegu oleme, on üks olulisemaid samme, mis me tegime. See, et meil on oma saal ja saame näidata iga päev kino. Sündmusi on väga raske kokku võtta. Välikino on meie jaoks olnud väga sümboolne, aga kõige olulisemad sammud on siiski tihti seotud inimestega. Need inimesed loovad seda kino meie jaoks väga palju – kui keegi on juurde tulnud või ära läinud. Iga päev toimub midagi. Me oleme sünnipäeva valguses saanud palju tagasi mõelda ja neid olulisi ündmusi on ikka tohutu palju ja raske on neid kuhugi kaalukategooriasse panna.

Teie olite 10 aastat tagasi algataja, kes mõtles, et sellise kino võiks teha. Kust see mõte tuli ja alguse sai?

Mina olin pikalt tundnud, et Tartus võiks olla arthouse-kino. Ma mäletan, kui Tartus oli vahepeal isegi kino Ekraan kinni ja ei olnud üldse ühtegi kino ja tundsin, et mängulisem kino on väga puudu. Siis tekkis võimalus rentida Ateena kinosaali ja need kaks asja – tunne, et kino on puudu ja võimalus, et on ruum, kus saaks näidata filme – lõidki hetke, et nüüd võiks teha ja vaatame, mis saab.

Väga kiiresti koondusid kino ümber teised inimesed, kes ütlesid, et nemad tunnevad ka sellisest kinost puudust. Tekkis kiiresti arusaamine, et sellist Elektriteatri-moodi kino on Tartusse vaja ja on tegijaid, kes tahaksid seda teha ja on vaatajaid, kes tahaksid seda vaatamas käia.

Nende vaatajate osas - kas on välja kujunenud püsiklient või kindel sihtgrupp, kes käib Elektriteatris?

Eks meil ikka on väga palju korduskülastajaid, aga lõpuks tuleb iga inimene ikkagi vaatama mingit konkreetset filmi. On seltskond, kes on tõesti püsikülastajad. Aga nende ümber on ka väga suur seltskond, kes käivad kinos nii nagu nad muidu käivad kinos - mõnikord siin, mõnikord mujal, mõnikord teatris. Väga paljud tulevad ühte-kahte filmi vaatama või käivad kord paari aasta jooksul. Mõlemad grupid on olemas. Neid, kes ei ole meiega nii intensiivselt seotud, on rohkem kui neid, kes püsivalt käivad. Loomulikult me märkame neid, kes püsivalt käivad ja on aastaid käinud ning on neid, kes on käinud esimesest aastast saadik ja me teame nende nägusid ja nimesid. Neid on ka palju ja nad on väga olulised.

Mis filme Elektriteater näitab ja kuidas te üldse Eesti kinomaastikul paigutute. Kas see on ka aja jooksul muutunud? Et mõnikord tuleb neid USA suurfilme ka sisse võtta?

Me ei ole kunagi nende USA filmide vastu olnud. Me ei positsioneeri ennast kellegi vastu, vaid heade filmide poolt. Alguses tegime nalja, et me ei ole filmirassistid. Igasuguseid filme tuleb kavasse. Me usume, et igal filmil on väärtus, kui teda õiges kohas, õigete inimestega vaadata või õigetmoodi esitleda. See on väga palju kino töö, kus ja millisel hetkel me toome filmi välja, kuidas me teda esitleme, millist publikut me sinna kutsume või kui me teame, et millist tüüpi publik võiks tulla, et millist tüüpi filmi neile vastu valime. USA-st tuleb väga häid filme. Loomulikult me näitame palju rohkem Euroopa filme ja me näitame väga palju Eesti filme. See on meie põhiline programmi osa. Aga me katsume väga palju valida filmi järgi ja hoidagi seda.

Filmiprogrammi tegemine on natuke nagu DJ töö. Sa ei saa ka järjest panna hästi palju ühesuguseid Euroopa filme, vaid tuleb tajuda rütmi, et vahepeal on lõbusamad filmid, vahepeal huvitavamad filmid. Et ei oleks ühtlane mass, vaid mõnus kulgemine. Tuleb tajuda publiku rütmi, nendega kaasa mängida ja neid toita, et nende vaatamise rõõm oleks järjest suurem.

Öeldakse, et Elektriteater on nagu kino Sõprus Tartus.

Jah, oleme hea meelega.

Aga kas on midagi, mis on täiesti teistmoodi?

Mõnes mõttes on kõik teistmoodi. Me oleme täiesti eraldi kinod. Me näitame tihti samu filme, aga meil on täiesti oma iseloom. Mis meil on omamoodi – me näiteks juhatame kõiki filme sisse. Projektsionist läheb alati saali ette ja juhatab iga filmi sisse ja räägib, miks seda filmi vaadata, mida seal tähele panna.

Meil on ka väga inimnäoline kino. Meil on väga palju vestlusi filmitegijatega, need on hästi pikad. Peaaegu kõigi Eesti uute filmide puhul teeme kohtumise filmitegijatega. See on kino algusest saadik nii olnud ja seal on väga püsiv publik., Me katsume teha nii, et see vestlus oleks pikk – alles oli meil pooleteisttunnine, on olnud isegi üle 2-tunniseid vestlusi, mõnikord võib vestlus minna pikemaks kui film ise. See on väga meie asi. Meile meeldib väga teha ka mängulisi seansse, et teha kostüümid teha, ehitada Totoro maskott või sõita suvel teise kohta kino tegema, näidata tuletõrjejaamas "Tondipüüdjaid" või kuskil aasa peal kino. Rohkem mängu ja mängulisust.

Kuidas teie kino eestvedajana vaatate kõike seda, et meil tuleb järjest juurde igasuguseid platvorme, kust saab tasuta filme vaadata? On ERR-i Jupiter, äsja teatati ApolloTV-nimeline paltvormist.

Me ei näe selles endale otseselt ohtu. Üldiselt need inimesed, kes vaatavad filme, käivad ka palju kinodes. Pigem on see tervitatav, et inimesed vaatavad filme ja inimestel on filmidele ligipääs. Eriti Eesti filmidele, sest neid ei saa üldiselt kuskilt kätte. See on väga tervitatav, et neile, samuti Euroopa filmidele saab järjest rohkem ligi. Need platvormid on täna väga palju mainstreami peal, tore, et tuleb rohkem platvorme, kus on ka indie-filmidele ligipääs. Inimesed näevad, et filmikunst on lai ja mitmekülgne. Inimesed, kes filme naudivad, meile meeldivad.

Lõpetuseks – milline on Elektriteatri tulevikuvisioon?

Me töötame selle nimel, et meil oleks üks päev mitme saaliga kino Tartus. Eks me laome seda vundamenti, et Tartus oleks stabiilselt üks hea kino. See on põhiline. Katsume teha rohkem mängulisi seansse ja sõita mööda Eestimaad ringi. Loodame, et pärast koroona lahkumist olukord stabiliseerub kiiresti ja vaatajad tulevad tagasi.

Nii et plaanite laieneda mõnda teise Eesti linna?

Me oleme neid mõtteid mõlgutanud ja me ei välista seda, aga see pole kunagi olnud meie esimene eesmärk. Meie esimene eesmärk on, et Tartus oleks üks väga hea kino, mille üle me oleme uhked ja kus meile meeldib filme näidata ja kus inimestele meeldib käia. Me oleme ehitanud enda identiteeti väga palju Tartu ümber. Aga me ei välista, et kunagi läheme ka mõnda teise linna.