Andres Kauts: arvan, et Elektriteater on aidanud kaasa kohaliku filmivaliku mitmekesistamisele

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Tartu Elektriteater Autor/allikas: Glänel Tirrand

Väärtfilmide näitamisele keskendunud ja suvel välikinoga mööda Eestit rändaval Tartu Elektriteatril täitus äsja kümnes tegutsemisaasta. Aleksander Tsapov tegi kino eestvedajatega sel puhul Müürilehte ka intervjuu.

Enamik institutsioone, mis suudavad juba kümme aastat tegutseda, on osanud leida jätkusuutliku mudeli. Mis need "õiged" asjad on, mida olete teinud ja mille tegemata jätmine, kui üldse, on jäänud kripeldama?

Mihkel Salk (produktsioon): Aastate jooksul oleme kinopidamises väga palju otsuseid vastu võtnud, mis on määranud selle, mis meid tänasesse seisu toonud on. Mõned neist on olnud teadlikud ja kaalutletud – näiteks otsus Tartu Uue Teatri saalist edasi liikuda ning oma ruumidesse kolida –, teised on tulnud orgaaniliselt ega omanud  kuigi suurt pikaajalist plaani ega kaalutlust. Idee välikino pidama hakata ei sündinud pika planeerimise tulemusel, vaid sai otsustatud mõne õhtu unistamise ja eduka Hooandja kampaania järel. Elame me ju kõik esimest korda ja sageli tuleb vastu võtta otsuseid, mis tagantjärgi ehk kõige paremad ei ole, kuid selle tõttu nende tegemist karta ei ole mingit pidi edasiviiv – seni kuni keskmine tulemus on positiivse poole kaldu, toimub ka areng ja organisatsioon muutub tugevamaks.

Kõige jätkusuutlikum on kindlasti usaldada oma publikut – kui nad olid meie kõrval olukorras, kus saime kino näidata võrdlemisi algelise tehnikaga vaid kahel päeval nädalas ning pigem kaootilise etteplaneerimisega, siis on nad kindlasti meie kõrval ka edaspidi. Peaksime edaspidi ikka totaalselt puusse panema, et see kättevõideldud edu maha mängida.

Tööstuslik vs. käsitööline on üks praegusel ajal kasutatavaid vastandusi. Kuigi kohalik kinoturg on läinud üha monopoolsema multipleksi teed, on siia mahtunud ka mitu väiksemat kino. Mis on sellises keskkonnas väärtfilmidele keskendunud kino ellujäämise võti?

Elo Vilks (programm): Kinokülastajad ei ole ühtne hulk inimesi, kes tahavad sama asja. Erineva filmimaitsega inimesed ihkavad käia kinodes, kus erineb nii programm kui ka atmosfäär. Elektriteatri, nagu ka iga teise kino, võti ellujäämiseks on oma nägu, mis väljendub eelkõige filmivalikus, aga tegelikult terves kinotegevuses, alates kodulehe kujundusest ning lõpetades piletimüüja tervituse või filmi sissejuhatusega. Kui inimene tuleb Elektriteatrisse, siis ilmselt seepärast, millist filmi siin vaadata saab, kui ka seepärast, et siin on tema jaoks mõnus keskkond. Palju on öeldud, et plaksumaisi lõhna puudumine on väga oluline faktor, miks nad just siin käivad, kuigi meile endile meeldib mõelda, et põhjuseid on siiski rohkem. Meie arvates peaks olema võimalik endale sobivat kino valida nii sellel, kes kaifib plaksumaisi, kui sellel, kes eelistab ilma selleta kinos olla. Lõpuks on ju ikkagi kõige olulisem see, mis ekraanile jõuab – kino on filmivaatamise koht, kus muu tegevus saab seda naudingut toetada ja soosida. 

M.S.: Seega peabki meie silmis kino põhiliseks tegevuseks olema ekraanil oleva filmi pühitsemine, kuna see on olnud publikule kinno tulemise peamiseks tõukeks. Kui selle kõrvale veel mitut teenust pakkuda ning neid tarbima suunata, hammustab selle üsna kiiresti läbi ning viib fookuse põhiliselt kõrvale. Püüame seda oma tegevuses pidevalt meeles pidada.

Kui palju olete te viimase aastaga räsida saanud ja kui kauaks teil jätkub võhma juhul kui pidev kinni-lahti-kinni tsükkel jääb püsima?

Andres Kauts (visioon): Ikka oleme räsida saanud. Selline kinni-lahti tsükkel on kindlasti üks väsitavamaid olukordi igasuguse organisatsiooni pidamise juures. Õnneks oleme ühiskonnas siiski suhteliselt heas positsioonis ning meie vastutus viirusega võitluses on paljude teiste kõrval kaduvväike. Meil on vedanud, et ka kõigi kino meeskonna inimeste tervis on puutumata jäänud. Kui praegune olukord veel pikalt jätkuks, siis võib-olla kahe aasta pärast hakkaks jõud raugema ning tekiks küsimus,  kas tasub oma energia vahepeal mujale suunata.

PÖFF alustab oma veebikinoga, Apollo tegi oma "Netflixi", ERR avas Jupiteri – usute te, et kinogurmaanid on sellisele voogedastuse pealetungile immuunsed?

E.V.: Voogedastus on teinud arvestatava tõusu ning sealne maastik on väga kirju, pakkudes erinevates kanalites erinevaid programmivalikuid – Netflixi kõrvale on vaja PÖFFi veebikino või Mubit, sest Netflix üksi ei kustuta kõigi janu. Aga kinogurmaan igatseb ikkagi suure ekraani, korraliku helisüsteemi ja kaasvaatajate järele. Kino kui ühist filmivaatamise paika voogedastuskanalid ei asenda. Meie publik on ka näidanud, et nad tahavad filme just meie juures vaadata ning alati ei tähenda isegi teles linastumine seda, et kinosaal jääks seejärel tühjaks – midagi erilist on selles suure ekraani sisse ära eksimisel. Filmi mõjul ühiselt nuttev või naerev publik on võimas elamus, millest osa saada. 

Filmitegijad teevad oma filme enamasti suure ekraani ja hea helisüsteemi võimalusi arvestades. Nad tahavad, et vaataja kogeks nende filmi just kinosaalis, olgu selleks audiovisuaalelamuseks kas "Tähesõdade" finaal või näiteks praeguse arthouse hiti "Järgmine ring" tiivustav lõpustseen. Need on loodud haarama vaataja meeli just kinosaali tingimustes.

Millised on kõige erilisemad tunded, mida olete kümne aasta jooksul Elektriteatris kogenud – sellised hetked, mis toovad rõõmupisara silma?

M.S.: Kinopidamine ning ürituste korraldamine laiemalt on selles suhtes emotsionaalselt väga tasuv tegevus, et annab võimaluse oma sihtrühmalt ülimalt kiiresti tagasisidet saada. Kui tehtud eeltöö – programmi koostamine, kommunikatsioon, tehniline ettevalmistus ning piletimüük – hästi toimib, on publik saalis ning saame koheselt tunde, et meie tegevusest hoolitakse ning see läheb kellelegi korda. See on see kõige pidevam ja püsivam tunne, mis meid käimas hoiab. 

Ent toredaid hetki on rohkem, kui siin ette lugeda jõuab: näiteks unistasime 2014. aasta sügisel 1000 vaataja piiri ületamisest kuus. Seadsime selle septembri alguses eesmärgiks ning kuu lõpuks oligi see "maagiline" piir käes. Pärast nihkus see piir loomulikult järjest 2000, 3000 ja 4000 peale, kuid tore on tagantjärgi meenutada, kui palju rõõmu see meile nüüdseks iseenesestmõistetav tulemus toona tegi.

Ka välikino Hooandja kampaania lõpp oli vägev – olime kampaania viimastel päevadel kogu meeskonnaga Soomes Sodankylä filmifestivalil ja eesmärgiks seatud summast oli paar tundi enne lõppu veel omajagu puudu. Siis vallandus toetus aga justkui kuskilt tulva tagant ning edukas lõpp kihutas järjest lähemale. Ühel hetkel ei pidanud meil närvid enam vastu ja otsustasime hoopis kuskile Põhja-Soome tunturi (ehk suure mäe) otsa ronida, et mõtteid eemale juhtida. Tagasi tuppa jõudes oli selge, et peame selle natuke abstraktse unistuse mööda Eestit rändavast välikinost nüüd ka päriselt teoks tegema.

Kipub olema nii, et eriüritused püüavad peas põhilise eetriaja endale ning jäävad ka kõige eredamalt meelde – olgu need siis juba mainitud välikino või erinevad retrospektiivid ning üleelusuuruses Totoro (tegelane Hayao Miyazaki animafilmist – toim.) ehitamine, hullumeelsetes kohtades seansside korraldamine, erinevad festivalid, millega koostööd on tehtud, tummfilmikontserdid jne, – kuid meie suurimaks panuseks on ikkagi üldiselt igapäevaselt toimiv filmiprogramm. Aasta lõpus statistikat tehes mõista, et taaskord on pea poole Tartu suurune hulk inimesi meie üritustelt läbi käinud, tekitab küll tahtmise endale pai teha ja on ka nii mõnegi rõõmupisara silma toonud.

Viimasel ajal on palju tõstatatud filmihariduse teemat, tahetakse ju luua Eesti Filmikeskust jne. Kuidas te suhtute filmihariduse vajalikkusesse ja mis rolli võiks Elektriteater seal pikas perspektiivis mängida?

A.K.: Filmiharidus on väga vajalik ning samuti on seda mitmekülgne filmide vaatamine. Läbi filmide ning seriaalide õpivad inimesed väga palju ühiskondlikke käitumisnorme. Eriti õrnemate teemade kohta, millest võib-olla avalikult ei räägita. Või selliste teemade kohta, mis on vaataja vanusest natuke ees. Noorena meeldis ju kõigile ekraanilt vaadata, et kuidas see suhtevärk ikka käib. Viimasel ajal on väga toreda trendina hakatud filmides kajastama vananemist. Filmilavastajatele meeldib käsitleda ka selliseid teemasid, mis on konfliktsed või dramaatilised. Sest kui mitut abielulahutust me ikka oma elus läbi elame ning ega sõbradki enda lahutustest liiga palju rääkida ei taha – kuid läbi filmide oleme kõik seda kümneid kordi näinud. Filmid on võimalikud võrdluspunktid vaatajatele, eriti noorematele, kuidas ootamatutes konflikti olukordades käituda ja millistest väärtustest lugu pidada. Millist käitumist imetlevad kaaslased? Millised käitumismustrid on üldse võimalikud? Milliseid pühasid tähistatakse? Igaüks võib mõelda, kui paljud tema sisemised unistused on ekraanilt tulnud – olgu selleks siis kuskil päikeseliival peesitamine, surfama õppimine, romantiline suudlus, cool'i näoga jutuvestmine või kabrioletiga päikeseloojangusse kihutamine.

Tahaks väga arvata, et Elektriteater on aidanud kaasa kohaliku filmivaliku mitmekesistamisele.

Millisena te sooviksite näha Elektriteatrit kümne aasta pärast?

A.K.: Eduka ja õitsevana. Mängulusti täis nagu noor koerakutsikas.

Kui tihe on teie koostöö teiste Eesti või ka välismaa väikekinodega ja mida vastastikune nõustamine ning abistamine Elektriteatrile on andnud?

A.K.: Üksteisega kogemuste jagamine või kasvõi lihtsalt sõber olemine annab palju. Näiteks võimaluse rääkida kellegagi valdkondlikku tehnilist juttu nii, et ta tõesti saab sinust aru ning võib aruteludes kasvõi pisidetailideni minna. Loob võimaluse inspireeruda, üksteiselt õppida ja maailmapilti laiendada. Tekitab tunde, et see, mida me teeme, ei ole väike kohalik pusimine, vaid et kogukondlike väikekinode tugev tagasitulek on juba mõnda aega ülemaailmne trend.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: