Sagorile on eriti meeltmööda olnud nende repertuaar, mis erineb paljuski tavakino repertuaarist.

"Teine tore asi, mida väga mujal ei tehta, on see kohtumine publikuga, kus mõne filmiga seoses saad rääkida ja inimesed küsivad küsimusi. See on tore." Sagor ise on sellistel kohtumistel käinud nii filmiga "Võta või jäta", "Skandinaavia vaikus". "Ikka on olnud."

Kuigi vestlusringid võivad kesta Elektriteatris isegi tunde, ei ole see kindlasti piinapink. "Moderaatorid on väga hästi ette valmistunud, professionaalsed ja inimesed on sõbralikud, soojad ja küsivad väga huvitavaid küsimusi," kirjeldas ta.

"See on paljuski ka see, mida iga looja taotleb – astuda dialoogi ühiskonnas inimeste, vaatajatega ja otsida oma mõtetele tagasisidet."

Elektriteatri juures armastab Sagor ka selle ebatraditsioonilist keskkonda, kus Elektriteater on läbi erinevate aegade toimetanud.

"Näiteks seal kiriku peal – sa lähed sisse uksest, on selline tunne nagu läheks vanaema juurde. Sul on toolike siit, toolike sealt, siin on diivan, rannatoolid, padjad kuskilt. Sa ei ole vormis. Sa tunned end õdusalt, mõnusalt, et just sina oled siia justkui oodatud. Ebatraditsiooniline lähenemine, aga samas väga kodune."

Sagorile meeldib ka see, et filmidel on sissejuhatused. "See tekitab alati sellise tunde, et sa oled sõbra juures -- räägitakse, kes on režissöör, millest film räägib, mis on küsimused, mida seal arutatakse. Sellised asjad antakse sulle juba eos mõtlemiseks kätte ja sa tunned, et sa oled vastuvõetud ja sinuga suheldakse kui sõbraga, et sa ei ole siin lihtsalt kui üks piletiostja."