Raul Sulbi. Tartu – kultuuripealinna asemel kinodeta provintsilinnaks?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kino Ekraan Tartus.

Tartu kesklinna kinode Cinamon ja Ekraan sulgemine tähendab, et pärast kinode taasavamist tuleb kassahittide ning auhinnafilmide nägema pääsemiseks enne planeerida põhjalikult läbi logistilised lahendused ja liikuda linna taha, hiiglaslike ehitus- ja aianduspoodide vahel asuvasse kinokompleksi, kirjutab kirjastaja Raul Sulbi. Seisukohad, kuidas Tartu kultuurielu sellest olukorrast midagi ei kaota, on tema sõnul ignorantsed.

Kolmapäeval, 14. aprillil teatas kinokett Forum Cinemas ootamatult, et sulgeb päeva pealt Tartu kino Ekraan. Muidugi on kõik kinod üle Eesti praegu koroonakarantiini tõttu niikuinii suletud, aga kui kunagi lähikuudel need reeglid meie elust kaovad, siis samuti on sealt kadunud kino Ekraan. Forum Cinemas tegutses selles kahe kinosaaliga hoones 1998. aastast, viimane suurem saalide uuenduskuur toimus kümnekonna aasta eest. Filme on selles majas näidatud 1961. aastast peale.

Paraku pole tegu isoleeritud üksikjuhtumiga. 1. septembril 2020, napp pool aastat tagasi andis kinokett Cinamon teada, et sulgeb samuti päeva pealt oma viie saaliga kinokompleksi Tasku keskuses. See 12 aastat tegutsenud kino läbis viimase värskenduskuuri alles 2017. aastal, nüüd toodi sulgemise põhjuseks erimeelsused Tasku omanikega. Et omanik sõi rentniku sealt välja, on siseinfot valdamata muidugi võimatu väita, aga et Cinamon nende saalide tehnika ja sisustuse renoveerimisse viimaste aastate jooksul poolteist miljonit eurot mattis, ei viita just strateegilisele soovile pood kinni panna.

Fakt on, et veidi enam kui poole aastaga kaotas Tartu oma ainsad kesklinnas asunud kaks ja kokku seitsme saaliga kinokeskust. Kinosid, kus koroona-ajastu järel saaks vaadata uusimaid maailmas linastuvaid kassahitte, Tartu kesklinnas enam pole. 100 000 elanikuga ülikoolilinna kohta normaalse arvu kinosaalidega mõnusast elukeskkonnast muutus Tartu poole aastaga provintsilinnaks, kus värskeimat Bondi-filmi või uusimat Godzilla ja King Kongi heitlust noored ja vanad lihtsalt enam näha ei saa. Või ka mõnda veidi rohkem hingele ja vaimule mõeldud linateost, sest oli ju Cinamoni ja Ekraani kavas neidki küllaga, samuti erinevate välismaiste maailma tipptasemel muusikalavastuste (ooperite, muusikalide) ülekandeid.

Muidugi on kesklinnas alles Elektriteatri nimeline peamiselt väärtfilmide ja kinoklassika programmiga saal (mitte selleks otstarbeks ehitatud endises ülikooli kiriku ja siis arhiivi rolli täitnud hoones), aga see nišikino ei lähe praegu kindlasti arvesse. Samuti on selle seansside arv ja kellaajad vahepealsetel aastakümnetel rikkaliku valikuga äraharjunud tartlaste jaoks talumatult kitsas valik, rääkimata filmide spetsiifilisusest. Ja ega moodsas tähendustes, mugavuste ja tehnoloogia mõttes nüüd tegu just 21. sajandi kinosaaliga pole.

Tähenärija võib kindlasti protesteerida, et Tartus on ju kenasti alles kaks Apollo kinoketi kompleksi. On tõesti, aga üks neist asub Annelinna nime kandva magalarajooni ühes kaubanduskeskuses, teine kesklinnast kilomeetrite ja tunniajase kiirkõnni kaugusel sisuliselt linnast väljas asuvas monstrumlikus Lõunakeskuse kaubanduslinnakus, põhimõtteliselt vaid autotranspordiga kuigivõrd mõistlikult ligipääsetavas (tohutud aakrid parklapinda poe ees, samuti keerukas ja jalakäijaid mittesoosiv ringteede rägastik, mis tuleb objektile jõudmiseks läbida) tööstuslinnajaos.

Kui Tallinna ainsad kinod asuksid Õismäel ja Jüris?

Kujutle, hea pealinna kinosõbrast lugeja, korraks ette, et Tallinna kaks ainsat kino ühe vanalinnas asuva väärtfilmikino kõrval tegutseksid kusagil Õismäe kaubanduskeskuses ja näiteks Jüri supermarketiga samas hoonekompleksis. Kinod on põhimõtteliselt olemas, näitavad vägagi operatiivselt Hollywoodi suurstuudiote uusimat toodangut ja teatavate logistikaprobleemide lahendamise korral on sinna tunni-paariga võimalik täitsa kohale jõuda – küll ei pruugi hilisõhtustelt seanssidelt enam ükski ühistranspordivahend sind tagasi südalinna piirkonda tuua.

Just selliseks muutub koroonakarantiini lõppedes, kui kinod suve saabudes oma uksed uuesti avavad, ülikoolilinna kinomaastik. Uusimate kassahittide, aga ka suuremate auhinnafilmide nägemiseks tuleb teleporteeruda kuhugi linna taha hiiglaslike ehitus- ja aianduspoodide vahel asuvasse raskelt ligipääsetavasse kinokompleksi.

Ei ole enam vanematel võimalik oma lapsi suveõhtul või jõuluhooajal viia kinno, või minna sinna lihtsalt sõpruskondadel ja armunud paaridel, nii et filmi järel saaks muljeid vahetades jalutada koju mööda Emajõe kaldapealset, peatuda kuskil toitlustusasutuses mõne söögiampsu või joogiklaasi nautimiseks, hingata ühes rütmis tuledesäras südalinna meluga.

Nüüdsest on tartlasest kinosõbra ainus võimalus mõnd teda huvitavat filmi vaatama minna, planeerides enne põhjalikult läbi logistilised lahendused, koopereerudes autodele või üle vaadates ja klapitades ühistranspordi kellaajad – kuigi hilisõhtuste seansside osas, nagu juba märgitud, pole sellestki abi. Kinokülastuse järgne jalutuskäik sealt kaubanduslinnakust või kuskilt Annelinnast tagasi südalinna või mõnes kohalikus kiirsööklas einestamine – kui need hilja õhtul enam lahti on – ei ole midagi, mida vähegi kohatunnetust ja atmosfääri nautiv inimene sooviks vabatahtlikult läbi teha. Veerand sajandit annelinlasena ei ole mina küll õppinud Annelinnas jalutamist nautima.

Turuliberaalid võiksid nentida, et sellist sorti kino on eelkõige meelelahutusäri ning kui see ennast ära ei tasu, pole midagi teha. Turg paneb asjad paika. Ja ega minagi tõtta siin toimuvas 1997. aasta kevadest saadik järjepanu Tartut valitsenud võimuerakonda või mõnda kohalikku Lõuna-Eesti oligarhi süüdistama. Aga tasub endale lihtsalt aru anda, milliseks on sellise elementaarse ja esmatarbelise ajaviitemooduse nagu kinokülastuse olukord ülikoolilinnas Tartus, Euroopa 2024. aasta kultuuripealinnas nüüd muutunud.

Ja Tartu linnasüdamest kadunud kultuuriasutused – mitme saaliga kinokompleksid – kui fakt jäävad selgelt hetkeseisuga Raekojas valitsevat linnavõimu meenutama. Et edaspidi kinno pääseda, tuleb nüüdsest üha rohkem toetuda autotranspordile – sellele linnakeskkonnas kõige ebameeldivamale liiklusmoodusele, mida linnavõim on vähemalt sõnades alati tauninud.

Õieti ei olekski olnud vajadust neid ridu kirja panna, kui sellesama kultuuripealinna projekti üks eestvedajaid poleks Ekraani sulgemisuudise peale sotsiaalmeedias sisuliselt parastama hakanud, kõrgelt parnassilt alla pillanud hoiaku stiilis, et "parem ongi, kui need plaksumaisi ja koolajookide luristamise ning rämpsfilmide kohad kinni pannakse ja üleüldse – ainuke vaadatav programm ongi Elektriteatris" [pole täpne tsitaat – toim]. Sedasorti ülbevõitu ja kultuurielitaristliku suhtumise puhul pole ime, et osalt sama seltskonna veetavat südalinna kultuurikeskust linlastele meeldivaks ei suudeta rääkida ja sellel tegelikult ju täiesti asjalikul plaanil toetajatest vaat et rohkemgi viltuvaatajaid on.

Ka laiatarbefilmid on kultuur, ka ajaviitekultuur on kultuur ja kui populaarkultuuri halvustama või selle ärakadumist soosima hakata, kaob järgmisena ka see elitaarne kõrgkultuur, oma tarbijaskonna ja selle kasvatamise mõttes baseerub viimane ju just nimelt laiematel, meelelahutuslikuma sisuga kultuuripüramiidi kihtidel. Ja me mäletame ju ühest lastelavastusest küllalt hästi, mis juhtub, kui torni kõige alumine kast ära tõmmata. "Tartu kultuurielu minu arust sellest küll mingit kahju ei saanud"-tüüpi seisukohavõtud on aga parimal juhul ignorantsed, halvimal lihtsalt snobismist kantud.

Kindlasti tuleb loota, et loodus ja ärimaastik tühja kohta ei salli ning peagi kerkib ka Tartu südalinna mõni uus kinokompleks, aga vähemalt Cinamoni sulgumise aegu poole aasta eest teatas Apollo kinokett, et neil mingit laienemist plaanis pole. Või kui on, siis ilmselt jälle kuhugi sellisesse kohta, kuhu ja kust ära pääseb vaid auto nime kandva plekkmonstrumiga.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: