Suure osa 2020. aastast olime samuti liidrid, aga milleski muus – avatud elus. Kui mujal kehtisid piirangud ja liikumiskeelud, sai Eestis käia teatris, näitusel, koolis, kinos ja kontserdil. Napilt oleksime suutnud seda liidripositsiooni hoida, ja juba tundus et finišijoon on siinsamas, kuid koos läheneva kevadega tuli väsimus ning järjekordne Eesti ime jäi seekord sündimata.

Mida on see aasta meile õpetanud? Millised on olulised järeldused eesti kultuuri ja ühiskonna jaoks?

Esiteks. Oleme ühiskonnana ühel meelel, et kultuur ja haridus on meile tähtsad. Loomulikult on Eesti majanduse ning paljude töötajate jaoks toitlustuse, turismi ja kaubanduse sulgemine tragöödia, kuid miski ei ole vaimselt sedavõrd rusuv, kui suletud kinod, tühjad näitusesaalid, vaikinud muusikainstrumendid, keelatud huviringid ning toimumata etendused. See kriis näitab selgelt, et inimene ei ole lihtsalt tarbija. Asjadest veelgi enam vajame tähendusi, mida pakub just kultuur. Ilma kultuurita saab kannatada meie vaimne heaolu ja tervis. Kultuur on meie elus kesksel kohal.

Teiseks. Majandus ei ole kultuur, küll aga on kultuur majandus. Kultuurisektoris on hõivatud 30 000 inimest ning selle osakaal on 3% Eesti SKP-st. Kultuuri mõju on aga veel laiem – on ju selge, et reisime ühte või teise riiki paljuski kultuuri tõttu. Kultuurisektor on kriisis üks enam kannatanuid. See ei ole ainult kultuuri ja vaimse tervise probleem, ehkki need kaks on juba piisavalt keerulised, vaid see on ka oluline majandusprobleem. Seda on oma viimase ajal põhjalikes arvamuslugudes toonitanud nii Helen Sildna¹ kui ka Sten-Kristjan Saluveer².

Kolmandaks. Digitaliseerumine tuleb. Tahame või ei taha, meeldib või ei meeldi, kuid kultuurist osasaamine ja kultuuri loomine liigub senisest veelgi enam digitaalkanalitesse. Pandeemia lisab sellele trendile kõvasti hoogu. Peame aktiivselt sekkuma, sest muidu ei seisa me oma riigi põhiseadusliku imperatiivi eest. Seega Eesti kultuur peab digitaalkeskkonnas olema kättesaadav ja konkurentsivõimeline. Mõistagi ei asenda digitaalne keskkond füüsilist, kuid täiendab seda, loob uusi võimalusi osalemiseks ja loomiseks. Eestil agiilse digiriigina, kus on sündinud nii palju edukaid idufirmasid, on seni kasutamata konkurentsieelis ning võimalus saavutada edu ja konkureerida meist palju suuremate majanduste ja kultuuridega.

Neljandaks. Saab ka rohelisemalt. Liigume praegusel ajal rohkem jalgsi, vähem lennukite, autode või ühistranspordiga. Oleme õppinud kasutama kaugtöö võimalusi ning saame täitsa hästi hakkama. Teeme seda viiruse sunnil, kuid siit on võimalik kaasa võtta päris palju. Kas üheks koosolekuks välisriiki lendamine või teise maakondagi sõitmine tundub tulevikus taas loomulik? Pigem vist mitte. Kas puhata saab ka tuhandeid kilomeetreid läbimata? Kindlasti.

Viiendaks. Pandeemia on juba jätnud oma jälje meisse kõigisse. See on nüüdseks ka mentaalne peataolek, millest võib kergesti saada motivatsioonikriis, nagu näitas meile hiljutine järsk nakatumiste kasv. Kui haiguse leviku aitavad tagasi lüüa vaktsineerimine, arstiabi ja usaldusmeetmed, siis vaimukriisi raviks vajame pisut teistlaadi rohtu.

Mida siis nende tähelepanekute valguses teha? Missugune on kultuuri panus võitluses koroonaviirusega? Kuidas tulla kriisist välja tugeva ühiskonna ja elujõulise kultuurina?

Koostöö kultuurivaldkonna sees ning valdkonna tegijate ja Kultuuriministeeriumi vahel on tõusnud uuele tasemele. Peaaegu iganädalased kultuurikorraldajate ja ministeeriumi kohtumised ning igapäevane suhtlus on aidanud operatiivselt kujundada kriisiabi toetusmeetmeid ning läbi rääkida piirangute detailide üle. See on olnud kõigile osalistele vajalik ja viljakas aeg. Kavatseme seda koostööd jätkata ja süvendada kutsudes Kultuuriministeeriumi juurde kokku eri valdkondade esindajatest kriisihalduse töögrupi. Selle fookuseks saab koostöös ministeeriumiga lühi- ja pikaajaliste kriisimeetmete kujundamine.

Kriisiabi kultuurivaldkonnale peab olema piisav, operatiivne, tõhus ning valdkonna eripärasid arvestav. Iga sulgemisega peab kaasnema proportsionaalne abi. Selle eest on Kultuuriministeerium seisnud ja seisab kindlasti ka tulevikus.

Kultuur ise on keeruline ja habras struktuur, kuid sama kehtib kitsamalt kultuurivaldkonna kohta, sest siin tegutseb nii suveräänseid vabakutselisi loovisikuid kui ka väga suuri kollektiive, nii töölepingulisi suhteid kui ka töövõtulepingute alusel sisse seatud töösuhteid. Eraõiguslike tegijate kõrval toimetavad riiklikud institutsioonid. On tegijaid, kel peamiseks mureks palgakulud, ja selliseid, kel hinge peal muud püsikulud. Leidub mitmeid, kel suurim kitsaskoht piletite tagasiost ja ürituste toimummisaegade nihutamine. Erakordselt raskes olukorras on vabakutselised loovisikud.

On selge, et vaid õigeaegselt, õiges mahus abi andes, saame kultuurivaldkonna kriisist läbi tuua.

Võttes arvesse kriisi tänaseks avaldunud mõju, valdkondadega kohtumistelt saadud väärtuslikku tagasisidet ja varasemat kogemust, seisis Kultuuriministeerium koos kultuurivaldkonnaga abipaketi eest, mis ületab läinudkevadist 25 miljoni euro suurust spordi ja kultuuri abipaketti märkimisväärselt. Kriisiabi maht spordile ja kultuurile 2021. aasta kevadel on ligi 42 miljonit eurot. Abipaketi sisemise jaotuse täpsustamine käib, et valdkonna korralduse kogu keerukus oleks maksimaalselt arvesse võetud. Kultuuriministeerium teeb selle nimel koostööd lisaks kultuurivaldkonnale ka Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Justiitsministeeriumi ja Rahandusministeeriumiga.

Kriisist väljatagurdamine

Sulgemisele järgneb avamine. See ei tule järsk. Peame suletud olekust aegapidi välja tagurdama ning rakendama kõikjal usaldusmeetmeid nagu täituvus- ja ajapiirangud, maskikandmine ja hajutatus. Need võivad meiega jääda veel pikaks ajaks. Siin on ülioluline kultuurivaldkonna ühine pingutus. Peame tegema kõik selleks, et kultuuriüritused oleksid turvalised. Suutsime läinud aastal erinevalt muust maailmast kultuuri lahti hoida, kuid taasavamisel – kriisist nii-ütelda väljatagurdamisel –  peame suutma seda teha veelgi tõhusamalt. Kultuur on olnud ja peab ka tulevikus jääma usaldusmeetmete rakendamisel kõigile teistele sektoritele ja kogu ühiskonnale eeskujuks.

Avanemine ei tähenda veel taaskäivitumist. Viiruse mõjud on meie ühiskonnas sügavamad kui praegu tundub, see on meid korralikult räsinud. Selleks, et olla avanemisel edukas, peab iga Eesti inimene tunnetama, et tema käitumisel on mõju ja tähendus. Kultuuri ja kultuurivaldkonna võtmeroll peitub siin arusaamas, et kultuur ei ole ühiskonna kaunistus, vaid selle keskne funktsioon. Just kultuur saab meid välja tuua vaimsest kriisist ning aidata parandada viiruse löödud arme. Järelikult tuleb Eesti taaskäivitamisel esmalt mõelda kultuuri ja kultuurielu avamise võimaluste üle.

Programm "Kultuur 22" on Kultuuriministeeriumi algatus Eesti taaskäivitamiseks. Kultuur ja seeläbi ühiskond vajab seisakust väljumiseks korralikku energialaengut. Selleks taotleb Kultuuriministeerium 2022. aasta riigieelarvest praeguse arvestuse järgi 22 miljonit eurot. Taaskäivitamise programm panustab ennekõike kultuuri loomisse, uue sisu ja uute võimaluste arendamisse, uue loomingu vaatajate ette toomisse. Seeläbi saab kultuuri kui majandussektor end starterist justkui taas käivitada. "Kultuur 22" peab silmas digi- ja rohepöörde väljakutseid, toetab kohanemist muutunud oludega, ja mis kõige olulisem, annab ühiskonnale üliolulise sõnumi: oleme avatud! läheme oma eluga turvaliselt edasi! viirus meid ei võida!

Kultuuri digitaliseerumine on paratamatu, aga väljakutse peitub selle trendi enda kasuks pööramises. Selleks on õige hetk just nüüd. Ka skeptikutel tuleb aru saada, et vahendatud kultuuri osakaal suureneb paratamatult. Näiteks kinole jäävad tema võlu ja võimalused ka Netflixi ajastul. Edukas digitaliseerumine toob aga uued võimalused ja kasvatab uut publikut; see aitab meie kultuuril kasvada suuremaks, kui oleme rahvaarvult. Eesti kultuuri kestmiseks on see suundumus vältimatu, sest laste ja noorte esimesed kultuurikogemused ja harjumused ei ole tänapäeval enam seotud füüsilise, vaid digimaailmaga.

Kuidas siis teha nii, et selles põhjatus digimaailmas kohtuksid nad just eesti kultuuriga? Pandeemia toimib mitmes mõttes kui globaalne digikiirendi. Uued formaadid sünnivad just praegu, ka siin Eestis. Pimedate Ööde Filmifestival ja Tallinn Music Week toimusid keset pandeemiat unikaalses hübriidformaadis, Tallinna Kunstihoone diginäitusi tunnustas The New York Times, kontserte vahendab ERSO TV ning etenduskunstide elamusi pakub Elektron. Viimaste aastate üks suuremaid saavutusi digikultuuri valdkonnas on kindlasti 2019. aastal maailma arvutid vallutanud mäng "Disco Elysium". Kindlasti võiks see loetelu olla veel märksa pikem ja iga päev pikenev.

Ressursid digitrendi teenistusse 

Kultuuriministeerium on olukorda selgelt teadvustanud ja seisab selle eest, et loomesektor digitrendist vaid võidaks. Esimene samm selleks on võimaluste loomine innovatsiooniks riiklike toetusmeetmete kaudu.

Algatame kultuurikiirendi. See on rahastu, mille eesmärk on stimuleerida kultuurikorraldajate, organisatsioonide ja loomeettevõtjate arenguhüppeid ning innovatsiooni kultuurivaldkonnas, kaasates selleks avalikule rahale lisaks ka erakapitali. Näeme kultuurikiirendi prioriteetidena on  ettevõtmisi, mis panustavad rohe- või digipöördesse, aga innovatsiooni ka laiemalt. Kiirendi algatamine on osa kehtivast koalitsioonileppest.

Kultuuriavalikkuse suureks pettumuseks ei olnud kultuur mainitud hiljutise valitsuse otsusega kinnitatud Euroopa Liidu vahendite jaotuses. Arusaamatust suurendab asjaolu, et ka Euroopa Parlamendi soovitus kõigile liikmesriikidele oli eraldada 2 protsenti taastekavast (RRF) just kultuurile. Eestile eraldatud 1,1 miljardist eurost olnuks see 22 miljonit. Summa on kaalukas ning seisame edasi struktuurifondide vahendite kaasamise eest. Kuna taastekava prioriteedid on ka digi- ja rohepööre, siis ei ole kindlasti kõik kadunud. Kultuuriministeerium tahab ja saab rääkida kaasa meetmete kujundamisel nõnda, et need sobiksid kultuurisektoris tegutsejatele. Sama kehtib 300 miljoni euro suuruse õiglase ülemineku fondi kohta.

Tõsi, nende kahe fondi meetmeid ei halda Kultuuriministeerium otse, kuid võib küsida, kas see olekski otstarbekas. Miski ei takista meid selgitamast ja seismast selle eest, et digi- ja rohepööre leiaksid eurorahade näol kultuurisektoris oma toe.

Algatame digikultuuri strateegia. On selge, et Eesti vajab riigi tasandi digikultuuri plaani. Strateegia laiendaks seni hästi toiminud kultuuripärandi digiteerimise tegevuskava suundi ning hõlmaks nii pärandit kui ka nüüdsel ajal loodavat kultuuri ja uusi kultuurivorme. Ilmunud digikultuuri manifest[3] on sellele protsessile väga hea alguspunkt. Läheme siit koos valdkonnaga edasi.

Koostame koos kultuurivaldkonnaga pikka strateegilist vaadet, arengukava, mis peab väga selgelt silmas kiiresti muutunud ja veelgi muutuvat maailma. Kordame ka siin üle juba nimetatud trendid nagu kriis(id) ning digi- ja rohepööre, aga ka muid suundumusi nagu ääremaastumine, linnastumine ja rahvastikumuutused. Valitsuse lauale jõudis 18. märtsil 2021 dokument pealkirjaga "Kultuur 2030 arengukava koostamise ettepanek". See märgib olulist etappi koostatava arengukava valmimisel. Loomesektor on oma sisendi andnud, fookused on paigas, sisuline töö liigub jõudalt finiši suunas, kuid arengukava ei ole veel valmis. Dialoog ning teemade ja sõnastuste lihvimine kestab. Peatselt, pärast valitsuse otsust saavad nii kultuurisektori tegijad kui ka kolleegid teistest ministeeriumitest heita pilgu dokumendi esimesele tervikversioonile ja peegeldada oma tunnetust.

Eriolukord – või ka pandeemiast tulenev eriline olukord, kui me seda ka ei nimetaks – dikteerib suurel määral loomesektori suundumusi. See ei ole sugugi halb, kuna mingis mõttes isegi kiirendab ja sunnib meid tegelema kõige sellega, mis niikuinii oleks paratamatult kätte jõudnud. Saame Kultuuriministeeriumis koos kõigi oma valdkondadega seista selle eest, et Eesti kultuur kestaks ja areneks ning oleks edukas ka nüüd ja edaspidi, väga keerulistes tingimustes. Koroonakriis seab lisaks mistahes ebamugavustele ja raskustele meie ette selged ülesanded: väljundid digitaliseerumise väljakutsele või kultuuri teenäitajaks olemine rohepöördes. Nii suudame raske sotsiaalse kriisi pöörata Eesti eduks.

Juba praegu näeme, kuidas see kriis on aidanud meid senisest paremale koostööle ning ühiskonnal mõista kultuuri kaalu, sisu ja olulisust meie ühiskonna tasakaalu ja väärtusahelate hoidmisel. Kultuuri panus Eesti taasavamisel on seega erakordselt oluline ja teekaart selleks peab paika saama just neil nädalail ja kuudel

¹ Helen Sildna: Eesti kultuuripoliitika vajab restarti https://arvamus.postimees.ee/7199243/helen-sildna-eesti-kultuuripoliitika-vajab-restarti
² Sten-Kristian Saluveer: kultuur vajab ellujäämispaketti https://www.aripaev.ee/arvamused/2021/03/14/sten-kristian-saluveer-kultuur-vajab-ellujaamispaketti
³ Eesti digikultuuri manifest - TLÜ veebipood - | Tallinna Ülikool https://www.tlu.ee/pood/home/328-eesti-digikultuuri-manifest.html