Taaniel Raudsepp: loodame, et ei naase aeg, kus igas kodus olid samad raamatud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Taaniel Raudsepp.
Taaniel Raudsepp. Autor/allikas: Sigrid Viir

Taaniel Raudsepp võtab Hillar Seinalt kultuuriministeeriumi kunstide valdkonna asekantsleri koha üle kultuuri jaoks keerulisel ajal. Kuigi valdkonna väljakutsed on muutunud, tuleb lahendused välja töötada ikkagi püsiväärtusi järgides, leiab ta.

Kõigepealt soovin palju õnne! Millise tundega võtate vastu selle ametikoha kultuuri ja mitmete teiste valdkondade jaoks keerulisel ajal?

Võtan ametikoha vastu lootusrikkalt.

Teil tuli kandideerimiseks detsembri alguses esitada ka essee teemal "Asekantsler kunstide valdkonna eestvedajana ja poliitikakujundajana. Võimalused ja väljakutsed". Detsembris polnud kultuurivaldkonnal veel selliseid väljakutseid nagu täna. Millest seal toona kirjutasite?

Keskendusin paljuski kultuuripoliitilisele protsessile ning sellistele väärtustele nagu informatsiooni vaba liikumine, andmepõhisus ja koostöö. Pean neid kvaliteetse ja selge kultuuripoliitilise protsessi eeldusteks ning tahan keskenduda nende edendamisele. Väljakutsed on muutunud, kuid väärtused jäävad. Konkreetseid lahendusi konkreetsetele olukordadele saan välja töötada ikka samadest põhimõtetest lähtudes.

Kuivõrd tuleb teil nüüd oma esialgu esitatud visioonid ümber mõelda?

Jah ja ei – pean visioonid ning plaanid kohandama konkreetsetele oludele. Kuid kuna minu visiooni keskmes ei olnud ühegi lihtsa asja lihtsalt n-ö ära tegemine, vaid kultuuripoliitiline protsess, siis ei pea ma mingit kannapööret nüüd sooritama. Ilmselgelt saavad aga oluliseks kriisi leevendamisega seotud tegevused, kuid see on töö, mida teen suure pühendumisega – eesti kultuuri hea käekäik on mulle väga oluline.

Teil on selja taga arvestatav ja suhteliselt mitmekülgne karjäärikõver. Mida peate enda kogemusega inimese suurimateks tugevusteks uues ametis?

Analüüsivõime ja loomingulisus.

Praegu pole veel teada, kui kaua tegelikult kestab olukord, kus muuseumid, teatrimajad, kontserdikohad jm kultuuriasutused peavad oma uksed kinni hoidma. Milliseid ellujäämis- ja kohanemisvõimalusi eri valdkondadel sellises olukorras näete?

Me näeme seda kohanemist juba praegu oma silmaga. Kolmas tööstusrevolutsioon on toonud meid üsna küpsesse digiajastusse ja kultuur kolib globaalvõrku. See kui püsiva jälje kriis meile jätab, sõltub ennekõike selle kestvusest. Selles olukorras on vaja kultuuri ja kultuuritegijaid igal tasandil toetada, muutused on praegu ülikiired.

Palju kultuurist on kolinud praeguseks olude kiuste ajutiselt internetti. Kas seal võiks olla ka kultuuri tulevik?

See on vältimatult kultuuri tulevik. Kuid see ei tõrju välja selliseid füüsilisi formaate nagu etendused ja kontserdid, vaid täiendab neid.

Veel enne suurema osa kultuurielu seiskumist võis kultuuritarbijate seast kuulda ka jutte, et kultuuripõld on üleküllastunud ja kõike ei jõua tarbida. Praegu saavad kõik need inimesed mõneks ajaks hinge tõmmata. Kas ja millist väärtust võiks taoline tasalülitus – kust ilmselt ühed väljuvad võitjate ja teised kaotajatena ning üldpilt mõneks ajaks hõreneb – kultuuri tuua?

See on laiem probleem. Suhteline materiaalne küllus on toonud endaga ka kultuurilise külluse. Kõike ongi palju, nii kirjandust, etendusi filme, kontserte kui ka kaupu poeriiulil. Samuti inimesi, kes seda kõike tarbivad ehk ei saa öelda, et kultuuri on liiga palju. See, et üksik kultuuritarbija ei jõua kõike enda jaoks olulist tarbida, on normaalne. Paljud mäletavad nõukogude aega, kus igas kodus olid samad raamatud. Loodame, et see olukord ei naase, vaid meie kultuuripilt on rikkalik ka tulevikus.

Aga kas tuleme toime vähemaga, on siiski väga oluline küsimus. Praegu seisame sellega mitmes mõttes silmitsi. Mis järeldused me kriisist teeme, on praegu paraku aga vara öelda. Kas inimkond tervikuna võtab suunaks teha vähem asju, kuid paremini, on samuti liiga vara öelda. Pealegi need, kel on vähe, ei saa tänasest enam vähem tarbida, neilt seda oodata oleks sisuliselt ebamoraalne. Neid, kel on vähe, on aga palju. Indias ähvardab karantiin inimesi reaalse näljasurmaga. Kriis alles algas ja ilmselt kõik soovivad, et see lõppeks võimalikult ruttu.

Kuidas saab praeguses olukorras aidata kultuuritöötajaid ministeerium ja kui palju peaksid nad end oskama ise aidata?

Riik ja ministeerium saavad toetada, ja nagu juba näha on, toetavadki, aga see toetus on tulemuslik vaid siis, kui me püüame ka ise enda abistamiseks võimalikult palju ära teha.

Riigil on olemas kriisiplaanid, mida teha nt küber- ja sõjalise rünnaku olukorras. Riigil ilmselt kultuuriasutuste jaoks ja ka asutustel endil taolisi kriisiplaane pole, sest selline kultuurielu pidurdumine on suhteliselt pretsedenditu. Kas ja kuivõrd mõeldavaks peate, et parema valmisoleku nimel oleksid omad kriisiplaanid majandusliku puhvri tagamiseks paigas ka kultuuriasutustel?

See, et kultuuriasutuste finantsseis oleks hea, on oluline igal ajal ja eriti kriisi ajal.

Viimaseks üks mõtteharjutus – milline on Eesti kultuuripilt pärast koroonakriisi?

Teen endast oleneva, et see oleks vähemalt sama põnev ja mitmekülgne kui enne. Loodan aga, et kriis paneb meid kõiki nägema laiemat pilti, tegema senisest enam koostööd ja paneb meid varasemast hoolsamini suhtuma end ümbritsevasse vaimsesse ja materiaalsesse keskkonda.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: