Indrek Sammul: mida rikkam on näitleja hing, seda rikkam on roll

Foto: Kairit Leibold/ERR

Näitleja Indrek Sammul jagas "Plekktrummis" kuidas rakendab teatriklassiku Konstantin Stanislavski meetodeid, mille abil sünnib näitekunst. Ta märkis muuhulgas, et rolli loomisel selle erinevate iseloomuomadustega roll ise elama ei hakka, selleks on vaja näitleja hinge ning mida rikkam on see hing, seda rikkam on ka roll.

Sammul rääkis, et tema jaoks avaneb teatri olemus näitlejate ja vaatajate koostöös.

"Teater on kohtumispaik näitlejate ja publiku vahel. See miski, mis sünnib, sünnib ikkagi kusagil saali ja näitlejate vahel. Mõlemad pooled on ääretult tähtsad. Loomulikult esimese sammu teeb näitleja, lavastaja või teater," selgitas ta.

"Ideed on kogunenud, see asi on võetud teha, on nähtud vaeva, tehtud proove, mõtestatud, on tehtud afišš, piletid pandud müüki ja kutsutud – tulge, meil on midagi jutustada. Vaataja, kes on andnud nõusoleku, et jah, ma tulen seda vaatama, püüab sellest osa saada. Miski peab meid puudutama, et kutsuda teid seda vaatama," lisas ta.

Indrek Sammul "Plekktrummis". Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

"Lavale astumise moment tuleb teatud perioodide jooksul taas ja taas enda jaoks läbi katsuda, mõelda, miks ma sinna lähen. Mida aasta edasi, seda sügavamalt tuleb selle peale mõelda. Oluline moment selle juures on rõõm ja armastus. Kui see ära kaob – lava võib olla ääretult kerge koht, aga ta võib ka olla nii raske koht, et seda on võimatu ette kujutada. Kui sa selle rõõmu leiad, siis on kergem," ütles ta.

Hiljuti ilmus uus tõlge Stanislavski raamatust "Näitleja töö endaga", mille mõju 20. sajandi teatrile on olnud tohutu. Sammul meenutas, et lavaka aegadel võeti see raamat põhjalikult läbi, selle põhjal tehti etüüde ja harjutusi.

"Kui palju ma tol hetkel midagi aru sain? Ma arvan, et mitte midagi, võib-olla väga häguselt midagi. Kui ma midagi üldse puudutada oskan või aru saan, siis tänu aastatepikkusele kogemusele. Alles ühel hetkel hakkad sa avastama, et see oli see, mida Stanislavski võis selle all mõelda," rääkis ta.

Kõige olulisem on leida vastus küsimusele "Miks?"

Näitlejatöös peab ta oluliseks pealisülesannet ja otsib ta alati maagilist "aga kui" momenti.

"Selle maagilise "aga kui" kohta on üks hea näide. Ma kohtusin esmaspäeval Aleksander Eelmaaga ja ta rääkis mulle loo oma lapsepõlvest, kuidas ta käis maal külakoolis ja alati kui ta kooli läks, läks ta läbi metsatuka," rääkis Sammul.

"Niimoodi ta käis seal aastaid, kuni ükskord ema ütles talle, et seal metsas on vana hiis ja ohvrikivi, kus on palju pöördutud jumala poole. Pärast seda läks väike Sass sealt täiesti teistmoodi läbi, vaikuses ja pühalikkuses. See ongi "aga kui" – "aga kui see on hoopis võlumets". See on näitleja töö juures sama – minu jaoks on see "aga kui" fantaasia tekitamise moment," selgitas ta.

Indrek Sammul "Plekktrummis". Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

"Minu enda jaoks on kõige olulisem see pealisülesanne või see, miks me seda teeme. Sellele küsimusele tuleb kogu aeg ja alati vastata. Seal on ka see rõõmu leidmise moment. Kui ma leian enda jaoks, miks ma seda teen ja mis on selle materjali juures see, mis mind käivitab ja on huvitav, siis ma leian sealt selle rõõmu minna ka lavale seda jagama," ütles Sammul.

Sammul tunnistas, et pealisülesandega on see, et sa võid selle enda sees ära sõnastada, aga sõnadesse seda pole vaja panna. Ta peabki olema kuidagi adutav.

"Pea aurab kogu aeg otsas, sõltuvalt sellest, milline on proovi õhustik. See on ka kõige alus – milline on töö õhkkond, see on kõige tähtsam selleks, et looming saaks sündida. Mis puudutab rolli nüansse ja karakterit, seda loomulikult mõtled läbi ja püüad leida niite ja punkte, et kust miski sünnib."

Äsja ilmunud uus tõlge vene teatriklassiku Konstantin Stanislavski raamatust "Näitleja töö endaga". Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Stanislavski kirjutab rolli loomisel läbielamise kunstist, see läbielamise kunst on oma väljendilt natuke eksitav, märkis Sammul.

"Me ikkagi mängime – see mängu moment on hästi tähtis. See läbielamine seal juures on pigem ikkagi see, et sa otsid enda seest neid analooge, mis võiks olla selle tegelase puhul see eluline vaste, kuidas ma leian enda seest selle, mis võiks vastata sellele tundele või tegevusele või käitumisele. Eelkõige ma tegelen iseenda, mitte selle tegelasega," ütles ta.

"Kõige esmasem on armastuse leidmine, armastuse nägemine elus, ka kõige väiksemates situatsioonides. Ka laval, kui sa lähened mõnele tegelaskujule, on oluline, et seal oleks see armastuse puhver vahel. Kui me otsime mingi tegelaskuju kunstilist olemust, siis see vaade temale peab olema läbi armastuse ja kaastunde," selgitas Sammul, kelle sõnul peavad näitlejad olema rolli advokaadid, mitte kohtumõistjad, et näha tema seda inimlikku poolt.

Indrek Sammul "Plekktrummis". Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

"Läbi selle tuleb ka huumor. Näiteks Aarne Ükskülast räägiti, et ta tegeles just nimelt sellega, et ta harjutas armastuse ja hea otsimist teises inimeses. Igas kollektiivis on mõni inimene, kellega ei klapi ja tema valis selle inimese välja ja hakkas teda armastama, otsis neid omadusi ja see ongi piisk haaval sellega tegelemine," rääkis ta.

"Kui me loome mingi rolli oma erinevate iseloomuomadustega, siis see roll ise elama ei hakka, selleks on tal vaja näitleja hinge. On väga tähtis, mis selles hinges on, ja mida rikkam on see hing, seda rikkam on see roll. Me ei saa seda inimest ja rolli eristada. See rikkus tuleb ikkagi läbi näitleja elukogemuse, kuidas ta seda mõtestab ja mida ta on endaga kaasa toonud."

Ta tõi näite, kuidas mõtestas enda köielkõndija rolli lavastuses "Niagara ületamine". "Eks see on eelkõige köiel püsimine, aga see köis ka viib kuhugi – ühelt kaldalt teisele. Kuidas me sinna teisele kaldale jõuame ilma, et me vahepeal kukuks ja kui kukume, kuidas me saaks sellest köiest veel kinni? See köiel püsimise moment, mis meile inimestena on antud, on meie südametunnistuse hääl, mis annab meile selle kesktee. Üldiselt see ütleb meile ikka ära kui on jama."

Indrek Sammul "Plekktrummis". Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Näitlejana on tema sõnul ülioluline arendada ennast ka inimesena. "Kõige olulisem asi, mis teatri töötajatega juhtub, on see, et teater muutub kõige tähtsamaks ja siis kaob side eluga ära. See töö endaga on ikkagi ka iseenda kui inimese kasvatamine ja kujundamine," tõdes ta.

"Kui ma näitlejana olen arenenud või kasvanud, siis ikkagi läbi kogemuse ja eeskujude, kes minu kõrval on olnud. Ma olen kogemuse põhine inimene ja iga õpetuse puhul on olnud oluline eeskuju. Seda ka elus, nii nagu sa otsid laval seda tõde, otsid sa ka elus tõde."

Kultuurisoovitus: "Minu kultuurisoovitus on väga lihtne. Meie hulgast lahkus hiljuti üks näitleja, mõtleja ja muusik. Ma soovitaksin Johansonide plaati, siin on vennad ja õde teinud ühe väga ilusa terviku, mis jookseb läbi esiisade ja põlvkondade, läbi kaasaja oma tunnetuse ja valupunktidega. Ja soovitan ka kuulata lahkunud Jaagu intervjuusid."

Toimetaja: Marit Valk, Merit Maarits, intervjueeris Joonas Hellerma

Allikas: "Plekktrumm"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: