Uurisite oma doktoritöös naise kui kangelase kuvandit. Kuidas selle teemani jõudsite?

Olen juba aastakümneid teinud feministlikku kunsti. Ka minu Eesti kunstiakadeemias kaitstud magistritöö oli feministlik ja doktoritöö oli selle loogiline jätk. Naist on läbi ajaloo kujutatud pigem ohvri rollis ning minus tekkis huvi, kas üldse on naisi, keda ajaloos on kajastatud kangelastena ja kuidas. Paraku on naised nii suurest ajaloost kui ka kooliõpikutest välja jäetud. Alles viimastel aastakümnetel on hakatud olulisi naisi tagantjärele ajalukku sisse kirjutama.

Kui sarnaselt või erinevalt on käsitletud kangelasi ja kangelannasid?

Võttes ette popkultuuri superkangelased, siis naissoost kangelasi kujutatakse rohkem nõnda, et nad vastaksid maskuliinsetele vaatamisviisidele. Üleseksualiseerimine on kangelannade puhul märgatavam kui nende meessoost kaaslaste puhul. Rõhutatakse füüsilisi soolisi omadusi ning ka riietust ja üldist stiili nii, et see pakuks mehe pilgule naudingut. Mõiste "mehe pilk" juurutas briti filmiteoreetik Laura Mulvey 1975. aastal. Ta tõi näiteks Hollywoodi filmid, kus naisnäitlejad on tihti passiivsetes ohvrirollides, taastootes mehelikus kultuuriruumis välja kujunenud vaatamisviise, kus üheplaaniliste naistegelastega samastumine vaatajale midagi ei anna, kuid aktiivsete ja huvitavate meeskarakteritega on publikul kergem ühtekuuluvust tunda (Laura Mulvey, Visuaalne nauding ja narratiivne kino. – Ariadne Lõng 2003, nr 1/2, lk 192–200).

Päriselu on muidugi kirjum. Nõukogudeaegseid töökangelannasid nimetati mõnikord mehisteks. "Mehhanisaatori töö on mehine ja tõsine," kirjutab ka mitmekordne töökangelane Elmina Otsman oma mälestustes.

Kirjutate oma doktoritöös, et kuigi eesti keeles ei ole sõnadel grammatiliselt sugu, siis tegelikult ei ole meie keel sooneutraalne, teatud soolised väärtushinnangud ja võimustruktuurid tulevad keeles esile. Palun selgitage seda mõttekäiku.

Suhtumine ümbritsevasse, sealhulgas soorollidesse areneb märkamatute vihjete, žestide ja toonivarjundite abil. Eesti keeles on käibel varjatud soolised väärtushinnangud. Neid leidub isegi 2009. aastal koostatud eesti keele seletavas sõnaraamatus. Peidetult on hinnangud ohtlikumad kui otsesõnu öeldes, sest keel kujundab mõtlemist, aga poolnähtamatut on keerulisem märgata. Info, mis jääb hajusalt tagaplaanile, ei pälvi meilt piisavalt tähelepanu ega ärgita kriitiliselt mõtlema. Paljud on üllatunud, kui nende tähelepanu konkreetsetele näidetele juhtida. Milliseid väärtushinnanguid naiste ja meeste kohta siit välja loete?

See on mehe tegu, jutt! Ta on ikka mees mis mees. Tee siis midagi, kui sa vähegi mees oled! Näita, et sul mehe süda sees on! Mis mees sa oled, kui kartma lööd! Ole mees, ära ole memm! Selle töö peale pole tast meest. Elada saab igal pool, kui aga ise mees oled. Ole mees, pea vastu! Ta on iga töö peale mees, mees iga töö peale. Kes ees, see mees. ("Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009)

Naised vatravad, vadistavad, räägivad teisi taga, klatšivad. Ah, naiste plära, ära kuula naiste juttu! Naiste käsitöö, mood. Toidu tegemine on nagu rohkem naiste amet. Suurem osa õpetajaist on naised. || "pl." kõnek Naised tahavad homme pesupäeva teha. Vaata, kas naistel on söök valmis. ("Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009)

Mida tähendab "uue naise" kontseptsioon?

Pärast 1917. aasta revolutsiooni ei olnud Venemaal miski enam endine. Uus ideoloogia nõudis uut inimtüüpi, kelle füüsilised ja vaimsed omadused sobiksid kommunismi ehitamiseks. Esimest korda ilmus mõiste "uus naine" naisküsimuse debatti 1850. aastate Venemaal, kus Nikolai Tšernõševski romaan "Mida teha?" innustas paljusid naisi oma õiguste eest võitlema. Bolševikud nägid uues naises kommunistlikku iseseisvat, aatelist, töökat ja mehega võrdväärset inimest. Haritud kesk- ja vähemal määral kõrgklassi naised (nt Alexandra Kollontai, Nadežda Krupskaja) hakkasid uue naise ideed juurutama, kuid kuna 1920. aastal oli üle poole Vene rahvast kirjaoskamatu, kulges naiste vabastamine üle kivide ja kändude. Lenin ütles, et naine on kodune ori ja mingit kommunismi ei tule, enne kui naist pole koduste tööde koormast vabastatud. Kuna koduorjusest vabanenud naised pidid saama segamatult tööd teha, tuli Lenin välja ideega rajada üle terve riigi sööklaid, pesukööke, lasteaedu ja -sõimesid. Lenin rõhutas, et pelgalt uutest seadustest ei piisa ja naised ise peavad oma emantsipatsioonile kaasa aitama. Lenini ettepanekud aga ei realiseerunud täies mahus, sest sööklaid, lasteaedu jms ei suudetud piisavalt ehitada. Näiteks täideti 1932. aastal lastesõimede ehitamise plaan vaid 18 protsendi ulatuses. 1920. aastatel oli kommunistliku partei juures naiste osakond Zhenotdel, mis tegutses naiste õiguste nimel. Tollast naisliikumist võib vaadelda kultuuriavangardi kontekstis, kus värsked ideed leidsid tee praktikasse.

1930. aastast muutus radikaalselt ka uue naise visuaalne kuvand. Kui seni oli naisi kujutatud traditsiooniliselt lopsaka kehaehituse, pearätiku, põllega ja mitteaktiivses tööinimese rollis, siis nüüd võeti ette uus mees ja modelleeriti tema järgi uus naine. Tulemuseks saadi sihvakas, sportlik, aktiivne ja töökas noor kolhoosnik. Kõige selgemalt on uue naise ja mehe visuaal minu arvates kehastunud Vera Muhhina hiiglaslikus skulptuuris "Tööline ja kolhoositar" (1937).

Millal ja mis kujul see Eestisse jõudis?

Eestisse jõudis uue naise kuvand peale II maailmasõda. Huvitav on märkida, et naistraktoriste eesti kunstis mulle teadaolevalt kujutatud peaaegu ei olegi. Küll aga oli märgatav uue naise visuaal massimeedias või õnnitluskaardil. Oleme ehk kõik juhtunud nägema lõbusaid naistepäevakaarte, kus kosmonaut Valentina Tereškova lillekimbuga naeratab või kus on kujutatud müüri laduvaid naisi. Omaette ulmeline vaatemäng olid iluvõimlejad ja riistvõimlejad paraadidel, rongkäikudel ja pidustustel, kus nad moodustasid ülalt taevast vaadatuna erinevaid sümboleid ja sõnu, nagu "1. mai" või "rahu". Rongkäik, mis sisaldas heroilistes poosides iluvõimlejaid mootorrattal helge tuleviku poole kihutamas, ei olnud mitte asjatu ajaraiskamine. Uue nõukogude naise ja mehe idee kehastus neiski.

1930. aastatel sai Nõukogude Liidus töökangelaseks esimene professionaalne naistraktorist Paša Angelina, kes ületas töönorme ja innustas hulgaliselt teisi naisi traktorirooli istuma. Miks ta nii paljudele nii oluline eeskuju oli?

Selle mõistmiseks tuleb heita pilk naise ajaloolisele positsioonile. Meie planeedil ei ole rahvast ega riiki, kus naised ja mehed oleksid kunagi meile teadaolevas ajaloos olnud reaalselt võrdõiguslikud. Kõikjal on naised elanud meeste võimu all. Tugevalt lihtsustades: naistele on olnud kõik peale laste sünnitamise keelatud. Selle eest, et naised võivad tänapäeval omandada kõrgharidust, juhtida autot, teenida raha ja omada vara, tuleb tänada naisõiguslasi, kes end ohvriks tuues naistele need võimalused välja võitlesid. 1930. aastate Venemaal oli teine olukord, sest seal juba olid naistel need õigused, mille nimel Läänes alles võitlema hakati, kuid kuna patriarhaadi ike oli kestnud aastatuhandeid ning kirjaoskuse omandamine alles kogus hoogu, ei jõudnud vabaduse tuuled kohe iga maanaiseni. Seda suurem roll oligi kohalikel naistel, kes julgelt härjal sarvist haarasid, näidates kasvõi oma naabritele eeskuju.

Paša Angelina on meenutanud, kuidas alguses naistraktoristide brigaadiga külast külla sõites nende vastu vaenulikult meelestatud maanaised hiljem nägid, kui hästi naised traktoriga künda oskavad ja õppisid ka ise traktoristideks. Sellega saavutati naiste majanduslik iseseisvus ja enesemääramisõigus. Isegi perekonnad ei toetanud alati naise otsust traktorirooli asuda. Ilma julgustavate eeskujudeta võib minna kauem aega, kuni inimene midagi oma olukorra parandamiseks ette söandab võtta.

Eesti esimene naistraktorist oli Elmina Otsman (1924–2012). Kuidas ta selle ameti juurde jõudis?

Elmina Otsmani lapsepõlv möödus Goruška külas Venemaal, kus ta eestlastest vanemad elasid. Elu oli raske ja vaesus suur, seega alustas Elmina varakult tööinimese elu. 13-aastaselt asus ta tööle Znamja kolhoosis hobustega, 16-aastaselt Luuga masina-traktorijaamas ja aastal 1941, olles 17-aastane, õppis ta isa kõrvalt traktorit juhtima. Samal aastal osales Elmina isaga Luuga masina-traktorijaama evakueerimisel trajektooril Luuga-Tšudovo-Hvoinaja-Tšerepovetši linn-Hvoinaja, kokku üle 1000 km traktoritel. Traktorid jäid ühtelugu pommirahe alla, hukkus mitmeid traktoriste, Elmina isa haigestus, leiba ei olnud piisavalt, oli nälg ja külm. Tänapäeval, mil visatakse iga päev ära sadu tonne söögikõlblikku toitu, on raske ette kujutada, et 17-aastane neiu teeb läbi sellise kangelasliku teekonna, jääb ellu ja temas aina süveneb soov hakata traktoristiks nagu ta isagi, kes muide terveks sai ja veel pika elu elas. Sellest ajast saadik oli leib Elminale püha ja tema missioon inimestele leiba anda, et keegi ei peaks enam kunagi nälgima. Peale sõda suunati Elmina Boksidogorski linna tööstuskooli nr 9 mehaanikute kursustele ja sealt Leningradi lukksepaks. 1945. aastal tehti talle ettepanek minna Eestisse, kus olevat töökäsi vaja. Elmina, alustanud Eestis 65 aastat väldanud päeviku pidamist, kirjutas, et Eestis olevat naine traktoril veel võõram vaatepilt kui Venemaal ning seetõttu ei usaldatud teda kohe traktorirooli. Oma esimesed vaod Eestimaa põldudele kündis ta Elmar Purga abilisena Tarvastu vallas kolhoosis Punane Koit 1948. aasta kevadel.

Kui populaarne traktoristi amet eestlannade seas oli?

Naistraktoriste ei olnud palju, aga need, kes seda tööd tegid, olid väga tublid. Riiklikult olid määratud kvoodid, kui palju naisi peaks töötama põllumajanduse mehhaniseerimisel. Eestis  oli see protsent 1954. aastal 30. Naiste traktorirooli asumist takistasid oluliselt soolised eelarvamused. Majandid ei saatnud piisavalt naisi traktoristide ega kombainerite kursustele, naistele ei antud häid traktoreid, kuna neid ei usaldatud ning naised lahkusid kiiresti ametist. Seepärast arutati ühtelugu leheveergudel ja nõupidamistel, kuidas luua tingimused, et naistel oleks mehhanisaatorina hea töötada.

Kas naised ja mehed said Nõukogude Liidus sama töö eest sama palka?

Ma ei oska kõigi ametite kohta kommenteerida, aga traktoristidel oli isegi väike palgalõhe naiste kasuks. 1970. aastatel vähendati Eesti sovhoosides naismehhanisaatorite töönormi 10 protsendi võrra. See tähendas, et mees pidi naise palga teenimiseks 10 protsenti rohkem töötama. 1977. aastal läks Eesti naismehhanisaatorite delegatsioon Arnold Rüütli soovituskirjaga Moskvasse ja võitles välja õiguse 50-aastaselt pensionile minna, kui üldine tööstaaž on 20 aastat ja sellest 15 aastat on töötatud traktoristi-masinistina põllumajanduses.

Miks on oluline nendest naistest täna, 2021. aastal rääkida?

Teema on alati oluline olnud, sest naisi on ajaloos pidevalt ohvrirolli surutud ja nähtamatuks muudetud. Vähe on naissoost kangelasi, kel oleks samaväärne kaal nagu Eesti mütoloogias Kalevipojal või reaalselt eksisteerinud Georg Otsal, Juri Gagarinil jpt. Naised on nii kõvasti "nõrgema soona" meie kultuurimällu sööbinud, et me ei oskagi neid kangelastena näha. Me ei märka seda, millesse ei usu ja mille peale ei ole kunagi tulnud. Kunstniku roll on avada nähtusi uudse nurga alt.