Merle Karro-Kalberg. Pole puud, pole probleemi

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Raietööd Liivalaia kvartali rajamise eel. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Puud kujundavad linnaruumi atmosfääri, leevendavad negatiivset mõju keskkonnale. Ometi on puid linnaruumi planeerida, kavandada ja neid säilitada aina keerulisem, kirjutab Merle Karro-Kalberg Sirbis.

Kellele ei meeldiks vanad pargipuud? RMK metsades toimuv on rambivalgusesse tõmmanud ka linnalooduses, parkides, tänavatel ja metsades tehtava. Ühest küljest on märgata soovi säilitada linnades kõik looduslik. Linnalooduse õlule on pandud kaalukad ülesanded: süsiniku sidumine, mikrokliima reguleerimine, soojasaare efekti vähendamine, puhta õhu tagamine jne.

Igasugune puude langetamise teade kutsub esile valuliku reaktsiooni ja paljud tahaksid metsvindi kombel hõigata: siit-siit-siit-ei-tohi-võtta-mitte-üks-piirutikk. Ent mida vanem on puu, seda suurem on otsene oht linlase varale ja tervisele. Kuidas nii? Kui puu või selle oks murdub, kukub kellegi autole, majale või tabab lausa tänaval kõndijat või pingil istujat, ununeb üsna kiiresti selle ökoloogiline tähtsus. Hakatakse hoopis mängima detektiivimängu, et välja selgitada, kes on süüdi ja kes peaks kandma tekitatud kahju.

Puud kujundavad linnaruumi atmosfääri, leevendavad negatiivset mõju keskkonnale. Ometi on puid linnaruumi planeerida, kavandada ja neid säilitada aina keerulisem. Esiteks määrab linnahaljastuse rajamise nähtamatu maa-alune maailm: trassid ja torud. Nende peale puid ja põõsaid istutada ei lubata, sest juured lõhuvad seda taristut. Nendel torudel ja trassidel on ohutuskujad, kuhu ka enamasti puid istutada ei saa, sest võrgu valdaja peab oma torule ligi pääsema, et kopaga lõdvalt kaevata – juured ja tüved ainult takistavad tööd. Toru võib ju olla vaja kunagi parandada, olgu kümne või kahekümne aasta pärast. Vahet pole, puid ega põõsaid vahevariandina maa-aluse taristu peale kavandada ei tohi. Kaalukausile on pandud n-ö elutähtis teenus – kes meist siis ei tahaks, et kraanist voolab vesi ja lülitile vajutades süttib tuli – ja puu. Kaotajaks jääb muidugi puu. Vee- ja kanalisatsiooniettevõtted on palju tähtsamad maastikuarhitektid kui õppinud spetsialistid. Haljastuse saab rajada üksnes sinna, kus maa all veel ruumi on. Enamasti on maa all ruumi üsna kitsalt.

Linlaste hoiakute tõttu ei sobi puud ka hoonete lähedusse ja hoovidesse: juured lõhuvad vundamenti, lehed ummistavad vihmaveesüsteemi ja võra võtab ära päiksevalguse. Linn aga ongi majade kogum, linnas on majad igal pool.

Vanadel puudel on parkides kasvada lasta samuti aina keerulisem. Puu on elusolend, ta vananeb ja jääb haigeks, vajab samasugust hoolt nagu inimenegi. Vana puu muutub hapraks ja rabedaks, suuremate tuultega on oksad kerged murduma. Vanal puul on emotsionaalne ja ruumikujunduslik väärtus, kuid selle pidamine on luksus, aja- ja töömahukas, lisaks ka kallis, sest omavalitsuses peab tööl olema arborist, kes tunneb puude hingeelu ning tervist. Puude tervislikku seisundit tuleb pidevalt hinnata ning teha hooldus­lõikust. Seda suudavad endale lubada vaid jõukamad omavalitsused.

Märtsi lõpus tehtud riigikohtu lahend ei tee puude elu linnas kuidagi hõlpsamaks. Lahendusest loeme, et kuus aastat tagasi kukkus Kadrioru pargis pargipingil istuvale naisele peale tugeva tuulega murdunud puuoks. Naine sai kannatada, oli sunnitud olema haiglaravil ning on praeguseni töö­võimetu. Pealinn pargi valdajana tasus naisele kahjuhüvitisena üle 6000 euro. 2018. aastal esitas naine aga linna vastu maakohtusse uue hagi ja nõudis saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju hüvitamist. Ta leidis, et linn peab tagama pargi külastajate ohutuse, kuid jättis oma kohustuse täitmata. Vaidlus läbis mitu kohtuastet ning riigikohus saatis vaidluse tagasi maakohtusse, et täpsustada linna kohustusi ning välja selgitada, kas Kadrioru pargi palgatud spetsialist oli täitnud oma tööülesandeid ning olnud piisavalt hoolas välja selgitamaks, millal hakkavad pargipuud endast ohtu kujutama. Vaidlus, mis selguse toob, on veel ees, kuid ega see kõik puude elu linnas lihtsamaks tee. Varalise kahju tekitamise hirmu tõttu varitseb oht, et puud hinnatakse haigemaks, kui need tegelikult on, ja igaks juhuks maha raiutakse – kui pole puud, pole ka probleemi.

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: