Maarin Ektermann: kulka vahenditest ei jätku enam terve kunstivälja toetamiseks

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kumu. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kultuurkapital täidab kunstivaldkonna rahastajana keskset rolli, seega on töötingimuste parandamine suurel määral kulka kätes. Sirbi vestlusringis sihtkapitali liikmete Maarin Ektermanni, Indrek Grigori, Kaire Ranniku ja Mari Vallikiviga keskenduti küsimusele, mida saab või ei saa kulka kaudu muuta.

Toetused loovisikutele ja väikealgatustele

Airi Triisberg: Viimastel aastatel on Eestis jõudsalt paranenud palgatöötajate elu: tõusnud on nii miinimum- kui ka keskmine palk. Kultuuriminister Indrek Saare ametisoleku ajal kasvas kultuuritöötajate miinimumpalga määr 731 eurolt 1300 eurole. Seevastu vabakutseliste kunstnike ja teiste loovisikute sissetulek ei ole samas tempos kasvanud. Suurenenud on hoopis ebavõrdsus kunstivaldkonna sees. Mida KuRA nõukogu saaks ebavõrdsuse pehmendamiseks teha?

Maarin Ektermann: Praeguses KuRA sihtkapitali nõukogus leppisime algusest peale kokku, et vaatame kriitilise pilguga üle, milline on rahajaotuse proportsioon institutsioonide ja eraisikute taotluste puhul. Meie eesmärk on suunata rohkem toetusi otse loovisikutele ning väikestele algatustele. KuRa ei peaks olema nii suurel määral institutsioonide ning end juba tõestanud valdkondlike suursündmuste ülalpidaja. Juba eelmised nõukogu koosseisud on saatnud kultuuriministeeriumile tugevaid signaale, et eriti kolme suure muuseumi, Eesti Kunstimuuseumi (EKM), Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi (ETDM) ja Tartu Kunstimuuseumi (TKM) põhiprogrammi rahastus ei saa toetuda kulkale. Oleme arutanud seda nende muuseumidega, käinud kultuuriministeeriumis kohtumas nii eelmise ministri kui ka asekantsleritega ning selgitanud, et valdkonna jätkusuutlikkus ja mitmekesisus kannatab sellise korralduse all kõvasti. Meil on väga suured käärid taotletud summa ja toetusvahendite osas, nii et oleme teatanud EKMile, et aastal 2021 vähendame tuntavalt nende eraldusi. Selle aasta lõpus tuleb kokku uus sihtkapitali nõukogu koosseis ja me teeme neile ettepaneku vähendada edaspidi tuntavalt ka ETDMi ja TKM eraldisi. Loomulikult on kõik erakordselt komplitseeritud ka koroonapandeemia tõttu, aga see teema on juba üsna kaua arutusel olnud ning kulkal on arvudele näkku vaadates tõesti üha nutusem seis.

Mari Vallikivi: Leidsime ennast olukorrast, kus neljast taotlusvoorust ühe jaotuse raha kulus riiklikele institutsioonidele, nii et ühe jaotuse oleks võinud jätta üldse välja kuulutamata. Kulka teiste sihtkapitalidega võrreldes on meie koormus institutsioonide koha pealt mitu korda suurem. Loetellu tuleb lisada veel Narva Muuseumi kunsti­galerii, mis samuti küsib oma programmi rahastuse suures ulatuses kulkast, ehkki on kõige uuem tulija selles nimekirjas.

Ektermann: Erinevalt teistest valdkondadest on kunstivaldkonna baas rahastamata. See on absurdne olukord, sest eksperdikomisjoni liikmetena seisavad meie ees suured kultuuripoliitilised otsused, kas mõni näitusemaja, muuseum või suursündmus, milleta kunstielu enam ettegi ei kujuta, lõpetab oma tegevuse. Sihtkapitali nõukogu tuleb kokku kaheks aastaks, eksperdid nopitakse nii-öelda oma peenrast korraks välja, aga otsused, mida teha tuleb, on täiesti teisest kaalukategooriast. Kulka ekspertide roteerumise süsteem on muidu väga hea, aga kunsti sihtkapital on natuke teises olukorras kui teised sihtkapitalid ning katkestusega lükkub valdkonna struktuursete probleemidega tegelemine edasi.

Triisberg: Kuidas muuseumid on teie sammu suhtunud? Kujutan ette, et mitte eriti soojalt.

Vallikivi: Jah, nemad on raskes seisus ja KuRa on raskes seisus. On keeruline ennustada, milliseks see protsess kujuneb. Tahame käivitada laiema diskussioon, milline on kulka roll. Pall on praegu meie väravas.

Indrek Grigor: Muuseumid ikka erinevad ka natuke. Kumu ei küsi kulkast raha näitusetegevuseks, vaid publikatsioonideks ja avalikuks publikuprogrammiks. ETDMi ja TKM puhul käib kogu programm kulka toetusega.

Kuidas toetada vabakutselist?

Triisberg: Kulka eksperdikomisjon muutub iga kahe aasta tagant. Eelmises koosseisus oli seitsmest eksperdist kolm muuseumidest, praegu on üks. Kui TKM, ETDMi ja Kumu esindajad on kõik koos kulka komisjonis, siis mõistagi ei sünni sellises koosseisus ettepanekut muuseumide toetust vähendada. Minu meelest olete te ette võtnud väga olulise sammu, mille vajalikkusest on kunstivaldkonnas räägitud juba väga pikalt. Kas teil on kavas muidki muudatusi, millega üksiktaotlejate seisukorda parandada?

Ektermann: Olen kulkas esimest korda ja mul on läinud palju aega arusaamiseks, mis üldse toimub, laiema pildi ettesaamiseks. Kui nägime, kui suured on käärid meie rahajaotamises, lõime häirekella: kõigist asutustest, festivaliorganisatsioonidest ja näitusemajadest, mis kulka rahastusest sõltuvad, kutsusime esindajad sügisel kokku. Tihti saab näitusemaja tegevustoetust, eraldi toetatakse veel ka lõviosa projekte. Meie sõnum on, et kunstiväli on nüüdseks niivõrd mitmekesine ja professionaalne, et kulka vahenditest lihtsalt ei jätku enam selle kõige toetamiseks! Selle kokkusaamise tulemusena oli selge, et kunstiväljal tuleb panna seljad kokku, arutada probleemid koos läbi. Sellest kasvas välja valdkonna arengukava koostamise protsess, mille eestvedajad on Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK), Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus (EKKAK) ja Eesti Kunstnike Liit (EKL). Sel kevadel teeme kindlasti enne 20. mai taotlustähtaega eraisikust taotlejale infopäeva, kus anname ülevaate oma tööst ja vastame küsimustele. Oleme teinud väiksemaid muudatusi taotlemise korras ning infopäeval neid ka tutvustame.

Triisberg: Mina olen vabakutseline kunstitöötaja ja mul on küsimus, millest ma peaksin elama. Kunstivaldkonna institutsioonid pakuvad mulle alatasa tööotsi, mille tasu on vahemikus 50–500 eurot. Sotsiaalmaksu miinimumkohustuse aluseks olev kuumäär on tänavu 584 eurot. Vabakutselisena pean igal kuul teenima vähemalt 584 eurot sotsiaalmaksuga kaetud palka, et mul oleks ligipääs ravikindlustusele.

Vabakutselise kuraatorina algatan ma ka ise projekte ja kulkast raha taotledes kirjutan eelarvesse alati oma töötasu. Olen seda juba aastaid arvutanud miinimumpalga alusel, sest alla selle ei ole asi vaeva väärt. Kui töötasu ei taga mulle isegi ravikindlustust, siis on targem see töö üldse tegemata jätta. Hiljuti otsustasin, et edaspidi arvutan kulka eelarvet koostades oma tasu kultuuri­töötaja miinimumpalga alusel, sest minu töö ei ole vähem väärt kui institutsioonide palgal kolleegide töö. Kujutame nüüd ette, et kõik vabakutselised loovisikud taotlevad kulkast sama loogika alusel. Võtame näiteks ühe väiksemahulise projekti, mille töömaht on kolm kuud. Miinimumpalga puhul oleks ühe inimese palgafond 2343 eurot, kultuuritöötaja miinimumpalga korral 5217 eurot. Olen aru saanud, et kulka perspektiivist tunduvad need ulmelised summad. Kuidas selle küsimusega ümber käia? Ühelt poolt on kulka vahendid piiratud, teiselt poolt vaatab meile vastu objektiivne reaalsus. Meil on sotsiaalmaksu miinimumkohustuse määr ja kui vabakutselised sellest lävendist üle ei saa, siis neil ei ole sotsiaalseid garantiisid. Meil on veel inflatsioon ning kasvab lõhe vabakutseliste ja palgatöötajate sissetulekute vahel. Millised on kulka valikud kunstnike töötingimuste parandamiseks?

Ektermann: Minu meelest nõuab see küsimus valdkondlikku arutelu, ettepanekuid ja kokkuleppeid. Esiteks võiks valdkonnas kokku leppida tasumäärad. See protsess on tegelikult käimas. Kui tasumäärad tõusevad ja ühtlustuvad ning kõik taotlevad samadel alustel, tähendab see, et kunsti sihtkapitalil on projektide toetamiseks veelgi vähem raha. Kulka summade juures on oluline teada, et jaotatava raha hulk hüppeliselt ei suurene – sellele loota ei saa. Ühes jaotuses on meie koosseisul olnud kasutada 420 000–579 000 eurot, millest läheb iga kord maha tegevustoetuste jätkulepingute, elutöötoetuste, muuseumiostude jms summa. Kas valdkond on selleks valmis, et saab teha mitu korda vähem projekte, olgugi et need on õiglasemalt tasustatud? Juba praegu peame kohati taotlusvoorus miljon eurot maha kraapima. Kui avaliku arutelu tulemusena lepitakse kokku, et jah, siis saavad kulka eksperdid selle järgi joonduda – nad ongi ju valdkonna liikmed.

Vallikivi: See on valiku küsimus, sest raha tuleb ju millegi arvelt. Eestis on umbes 90 näitusemaja ja kunstiasutust, sealt käib aastas läbi umbkaudu 4000–4500 kunstnikku. Kui kiirelt arvutada, siis ületab kunstnikutasudeks vajalik summa kulka eelarve.

Praegu saavad kunstnikutasu väga vähestes institutsioonides töötavad kunstnikud. Arvatavasti tulekski minna vähendamise teed, sest palju räägitakse ka ökoloogilisest jalajäljest. Sisuliselt aitab kulka lakkamatu uue tootmisega jalajälje suurendamisele kaasa. Küsimärke on palju, aga lõppude lõpuks on see valdkondlik kokkulepe, kas tahame kunstnikena elada paremini, ütleme, inimväärsemalt.

Ektermann: Tagasitõmbamise üle oleme nii omavahel kui ka meist sõltuvate institutsioonidega arutanud. Vastuargumendina on välja toodud, et siis jääb kunstnikele vähem kohti, kus näitusi teha. Loomeliidud vahendavad seda survet: nad esindavad oma liikmete huve ja kunstnike huvi on teha näitusi. Teisest küljest näeme, et näitusetegevus on üles ehitatud ootusele, et kulka maksab kõik kinni. Rahastada suuri produktsioone, mis on väljas kolm nädalat, ei ole jätkusuutlik. Ka eelmine koosseis vahendas näitusemajadele seda sõnumit, aga huvitaval kombel see mõnedele lihtsalt ei jõua kohale, tempo ei aeglustu. Kulka käed on siin seotud. Kulka saab saata signaali, aga arutelu sel teemal peab toimuma samuti valdkonna sees laiemalt.

Triisberg: Kulka rahastus on justkui ehitatud eeldusele, et loovisiku sissetulek tuleb kuskilt mujalt. Aga kunstivaldkonnas ei ole ju tööandjaid, kes maksaksid väärikat töötasu, millest on võimalik ära elada. Kõik ütlevad, et meilt kahjuks normaalset tasu ei saa, proovi mujal. Hiljuti kuulsin seda väidet mitmelt SA Kultuurilehe väljaande peatoimetajalt. Kuidas peab raha teenima kunstivaldkonna vabakutseline loovisik? Mul on hakanud tekkima mulje, et rahastajate ja tööandjate arvates pole vabakutselisi kunstivaldkonnale vaja, sest töötingimuste parandamise heaks ei tehta midagi. Kas olukorra muutmine on kulka kätes?

Ektermann: Mulle tundub, et kulka ei saa kunagi olema selline tööandja, nagu sa tahaksid. See tähendab, et kohati kulka ju toimib tööandjana, aga selle peale ei saa kindel olla, sest iga jaotus otsustatakse selle järgi, milline pilt konkreetsel hetkel vastu vaatab, igal koosseisul on täielik vabadus teha oma strateegia jne. Et seda muuta, tuleks kogu kultuurkapitali süsteem ümber mõtestada, kuid tundub, et teistes valdkondades on selliseid probleeme vähem kui kunstivaldkonnas. Mina saan muuseas järjest vähem aru, kuidas meie valdkond üldse toimib – ja mõnes mõttes nii edukalt! Kuidas kunstnikud saavad ikka veel näitusi teha, kriitikud kirjutada, kuraatorid üritusi korraldada, kui nad on tegelikult krooniliselt alatasustatud ja jätkuvalt kogu aeg toolide vahele maha kukkumas?

Rannik: Valdkonniti ongi olukord väga erinev. Kui võtta võrdluseks arhitektuur, siis seal on asjad päris hästi, sest kõik on kuskil tööl ja nende sotsiaalsed garantiid tagab palgatöö. Arhitektide tööd tasustatakse ka ühiskonnas täiesti aktsepteeritavas skaalas. Isegi kui nad ei käi palgatööl, on neil võimalik oma loometegevusest ära elada ja nii-öelda eriprojektide jaoks kulkast lisa taotleda.

Vallikivi: Valdkondadel on erinev toimimisloogika. Teistega võrreldes on meie sihtkapitali eripära ebaproportsionaalsus. Juriidiliste ja eraisikute raha eraldamise proportsioon on totaalselt tasakaalust väljas. Kõik probleemid algavad ja lõppevad seal. Isegi kui väga tahaksime loovisikuid toetada, siis see ei ole lihtsalt reaalselt võimalik.

Kuidas käia ajaga kaasas?

Triisberg: Kulka toetab loovisikuid veel stipendiumiga, aga ka need summad ei käi ajaga kaasas. "Ela ja sära" stipendium on olnud 2012. aastast saadik 15 600 eurot, kunsti sihtkapitali üheaastane loominguline stipendium 2011. aastast 6000 eurot. Pooleaastane stipendium on juba kümme aastat olnud 4200 eurot. Kolmekuuline stipendium summas 2000 eurot loodi 2014. aastal ja püsib siiamaani sama. Minu arvates tuleks neid summasid vastavalt tarbijahinnaindeksile korrigeerida.

Vaatasin võrdluseks ka stipendiumisaajate arvu kümne aasta jooksul. "Ela ja sära" stipendiumi võib 2015. aastast alates anda iga valdkonna kohta välja kaks tükki, varem anti ainult üks stipendium aastas. Üheaastase loomingulise stipendiumi saajate arv on seevastu järk-järgult kahanenud kaheteistkümnelt kuuele. Kolmekuuliste stipendiumide arv kõigub üles-alla. Pooleaastaste stipendiumide saajate arv on aastatega tasapisi kasvanud, kuid erandiks on teie koosseis. Eraldasite 2020. aastal kuus kolmekuulist, kuus pooleaastast ja kuus üheaastast stipendiumi – kõikides kategooriates vähem kui varasematel aastatel. Selles voorus polnud tavapärasest vähem raha: eelarve oli 504 309 eurot. *

Vallikivi: Veebruari jaotusega saame välja anda kuni 12 kolmekuulist, 12 kuuekuulist ja 12 üheaastast loomingulist stipendiumi, taotlusi on viimastel aastatel olnud tavapäraselt 60–80. "Ela ja sära" rahastus ei tule sihtkapitali, vaid nõukogu rahakotist. Kolme stipendiumi täismahus andmise korral kuluks jaotusest 146 400 eurot, lisaks tuleb arvestada jätkulepingute, kunstiostude ja väikese varuga. Seega kaalutakse kogu aeg, kui palju stipendiume võib välja anda, et teised olulised, sageli ajakriitilised projektid ikkagi toimuda saaksid.

Olen nõus, et stipendiumisummad on ajale jalgu jäänud, preemiate omad samuti. Nende suurendamine on poliitiline otsus. "Ela ja sära" eesmärk on ju, et särav looja saab loometööle pühenduda. See stipendium võiks olla võrdsustatud töötamisega, et sellega kaasneksid sotsiaalsed garantiid.

Triisberg: Kui palju puutute te kokku loovisikute huvikaitse poolega? Ütlesite, et olete institutsioonidega ise arutelusid algatanud. Kas teiega võtavad vahel ühendust ka näiteks loomeliidud või teised huvikaitseorganisatsioonid?

Ektermann: Peale sinu ei ole keegi meiega kontakti võtnud ja see intervjuu võikski olla julgustuseks. Me ei kogune ainult neljal korral aastas, et raha laiali jagada. Meil on üsna regulaarselt koosolekud, kus arutame, mida üldse teha saame ja kuidas oma strateegia valida. Konstruktiivsed ettepanekud on alati oodatud. Samuti oleme valmis oma teguviisi selgitama ja põhjendama.

Grigor: Mulle siiski meenub üks kord, kui esindusorganisatsioonid meie poole pöördusid. Me muutsime Tartu Kunstnike Liidu palvel residentuuritoetuste korda. Kui enne sai toetust küsida ainult välismaale residentuuri minekuks, siis nüüd toetame ka osalemist Eesti residentuurides.

Rannik: Minu arvates tasub tähelepanu pöörata ka sellele, kuidas kulka nõukogu üldse kokku pannakse. Ekspertide soovitusi küsitakse institutsioonidelt. Miks ei saa paar kunstnikku hääli kokku panna, et esitada oma kandidaat? See on oluline sõlmpunkt. Kust tulevad nõukogu liikmed? Kes nad on ja kelle huve nad esindavad?

Kommunikatsioon

Triisberg: Tõsi, küsimus on valdkonna demokraatias, mida tegelikult napib igal pool. Institutsioonide esindajad on ülekaalus kõikvõimalikes otsustus- ja nõukogudes.

Tahan rääkida veel kommunikatsioonist. Minu meelest on väga veider, et meil ei ole kulka võimaluste ja valikute üle aktiivset arutelu, ehkki kulkast sõltub nii palju. Soovin, et iga uus nõukogu annaks ametisse astudes oma plaanide kohta aru ja teeks lahkudes kokkuvõtte ellu viidud muudatustest. Selle vestluse jooksul olete viidanud mitu korda, et vaja on valdkondlikke arutelusid ja kokkuleppeid. See tundub olevat natuke retooriline üleskutse, sest meil ei ole ju tegelikult aktiivseid valdkonnasisese arutelu foorumeid. Praegu on erandkorras arengukava koostamise protsess, kuid ma ei usu, et selle käigus on aega kõik olulised küsimused läbi vaielda. Minu arvates peaks ka kulka ise sellele kaasa aitama, et võtmeküsimuste üle tekiks avalik arutelu. Ei saa jääda ootama, et kultuuriajakirjandus või huvikaitseorganisatsioonid selle töö ära teevad, sest elu näitab, et nad ei tee.

Vallikivi: Kommunikatsiooni on tõepoolest vaja tõhustada. Mina olen nüüd olnud järjest kahes koosseisus ja pean tõdema, et teise aasta lõpuks hakkad toimemehhanismist aru saama. Eelmise koosseisuga korraldasime paar väljasõitu, kohtumisi institutsioonidega, mida tegelikult päris sellisel kujul polnud varem tehtudki. 2018. aasta novembris oli infopäev, minu teada toimus enne seda teavitusüritus 2008. aastal. Järjepidevus on väga oluline. Näiteks küsisime endalt, miks on kunstivaldkonnast aegade jooksul nii vähe projekte nõukogusse edasi saadetud? Meie koosseis on hakanud seda võimalust rohkem kasutama.

Ektermann: Kui valdkonna baas on rahastamata, on tegelikult väga halb, et iga kahe aasta tagant tuleb uus seltskond, kes hakkab avastama, milles kulka töö seisneb. Muutuste tegemiseks ei ole piisavalt aega. Esimene koosolek, mis uues koosseisus läbi viiakse, on tegevustoetuste koosolek novembris. Andsimegi tegevustoetust päris kenasti välja ja see tähendas, et jätkulepingud sõid järgmistest voorudest palju raha ära, lisaks tuli eriolukord ja oli vaja määrata eristipendiume, nii et kõrvetasime selle otsusega näpud. Meilt saavad tegevustoetust nagunii ainult need, kelleta kunstielu ette ei kujuta …

Grigor: Oleme oma töös tundnud puudust varasemate komisjonide otsuste koos selgitustega dokumenteerimisest. Meie tahame praegu loometöötoetusi juurde tekitada, aga ei leia enam kuskilt põhjendusi, miks mõni varasem koosseis võttis suuna projektitoetuste peale. Küllap neil oli selleks põhjust. Meil pole aga millegi alusel hinnata, kas põhjendus praegu veel pädeb ja mis juhtub, kui toonase otsuse ümber pöörame.

Ektermann: Nii et üks asi, mida saame sihtkapitali sees teha, on järgmisele koosseisule kogunenud teadmised edasi anda. Väide, et valdkondlikele aruteludele viitamine mõjub retoorikana, on minu meelest väga huvitav. See, et neid tõesti väga palju ei ole, ei tähenda, et need ei oleks absoluutselt hädavajalikud. Või siis ei ole? Ikka on hea mõelda, et las need inimesed otsustavad, kes praegu kulkas istuvad – nende vastutus. Loomulikult on KuRA nõukogu ise samuti üks võimalik algataja ja seda oleme ka natuke jõudnud teha.

Võrdsus ja ebavõrdsus

Triisberg: Mul on teile veel kaks korduma kippuvat küsimust, mis taotleja vaatest kulkaga seonduvad. Miks annab kulka vähem raha, kui projekti eelarves taotletakse?

Ektermann: Üldiselt, kulka annab vähem, sest meil ei ole piisavalt raha ja peame peaaegu igalt projektilt midagi maha kraapima. Oleme ka arutanud, kui palju anda, et üldse oleks mõtet. Ma ütleksin, et püüame anda vähemalt kolmveerand projekti mahust, kuigi võib ette tulla ka taotlusest sõltuvalt erisusi.

Rannik: Kui taotluses on põhjendamatuid või abikõlbmatuid kulusid, siis võtame endale samuti õiguse anda vähem raha.

Triisberg: Teine kunstiavalikkuses sageli kõlav küsimus on: miks saavad mõned kunstnikud kulkalt rohkem raha kui teised?

Ektermann: Kõik algab taotlusest. Mõned teevadki suuremaid projekte, suudavad need väga veenvalt lahti kirjutada, eelarve on adekvaatselt koostatud ja tihti on juba hangitud kaasrahastus. Isegi raha vähesuse korral ei toeta ma nivelleerimist, et anda natuke kõigile. Selline nii-öelda tippude mahatõmbamine ei aita lahendada üldprobleemi, et avalikku raha on kunstivaldkonna toetamiseks lihtsalt liiga vähe.

Vallikivi: Me ei saa anda rohkem raha, kui küsitakse. Vahel on küll selline tunne, eriti sisuliselt võrreldavate asjade puhul, et miks pole rohkem küsitud … Näiteks vanemad kunstnikud küsivad väga tagasihoidlikult ning üle 60aastaste taotlejate arv ongi viimasel ajal drastiliselt langenud. Oleme omavahel arutanud, kuidas vanemaid kunstnikke julgustada.

Rannik: Vanemate kunstnike tagasitõmbumine tuleb ka sellest, et nad ei saa näituseaegu. See on natuke suletud ring. Kui kunstnik näituseaega ei saa, siis ta ei planeerigi midagi. Olen mitmega rääkinud ja nad ütlevad: "Ah, mis nüüd mina, kes mulle enam Tallinna Linnagaleriis näituseaega annab. Vanasti sain, aga enam ei saa."

Triisberg: Olen juba tükk aega kunstivaldkonna töötingimuste üle pead murdnud ja paljude asjaosalistega rääkinud. Kõik ütlevad, et raha pole ja midagi ei saa teha. Sageli näidatakse näpuga kulka poole, aga ka kulka vahendid on piiratud ja kahest miljonist eurost aastas lihtsalt ei piisa valdkonna ülalpidamiseks. Mingi lahendus tuleb siiski leida. Mis see teie arvates olla võiks? Kas kunsti rahastamiseks tuleks luua mõni uus rahastusallikas? Millised võiksid olla need ideed, mille ümber hakata koonduma? See tundub ehk koroonakriisi ajal liiga lennukas küsimus, aga millalgi see kriis ju lõpeb ja peame pöörama oma tähelepanu kriisikahjude leevendamiselt valdkonna jätkusuutlikkusele.

Rannik: Koroonapandeemia mõju saame ilmselt veel kaua tunda. Sellega vabandatakse raha puudumine välja järgmised kümme kuni viisteist aastat. Ma arvan, et eraraha kaasamisel on potentsiaali. Riigil tuleks kindlasti tegeleda loomeinimeste sotsiaalkaitse küsimustega. Need teemad on kuidagi pildilt ära kadunud, plaanid on jäänud minevikku.

Ektermann: Mina vaataksin ikkagi ka avaliku raha teise otsa ehk kultuuriministeeriumisse. Milline on seal valdkondade rahastamise proportsioon? See on valuline teema. Kui muuseumid, näituse­majad ja suured festivalid saaks kulka rahakotist välja, siis oleks see juba väga suur ja toekas muudatus. Kulka vahenditest vabaneks siis raha ka suurema töötasu maksmiseks. Eraraha tuleks ka kaasata, aga selleks peab olema inimesi, kellel on vilumust, kogemust ja jaksu sellega tegeleda. Eraraha ei saagi tekkida, kui baas logiseb.

Vallikivi: Kultuuriministeeriumis valdkondade rahastamise proportsiooni ülevaatamine nõuab tohutut julgust, aga teiselt poolt olen veendunud, et usaldus kunsti vastu on tõusnud. Eraraha on usaldusväärsusega kindlasti seotud. Nali naljaks, aga näiteks spordi usaldusväärsus on ju kõvasti kahanenud.

Grigor: Olen kolleegidega nõus, institutsioonide väljaviimine kulka alt on tõenäoliselt kõige lihtsam lahendus ning viiks KuRa nõukogu tegevuse kooskõlla põhimõtetega, mille alusel kulka toimima mõeldud on: hinnata projekte ja otsustada toetuse eraldamine neile. Selleks et määrata tegevustoetus järjepidevalt tegutsevatele institutsioonidele, kus töötavad eriala asjatundjad, kes on juba ise oma programmi koostanud, ei ole vaja kulka eksperdigruppi. Praegu jääb kohati tunne, et meie tegevus on sisutu. Viimast osalt ka seetõttu, et lõhe taotletud summa ja reaalselt jaotamiseks mõeldud toetusraha vahel on nii suur, et sama hästi võiks korraldada loterii, kuna argumenteeritud põhjust ühe projekti toetamiseks ning teise selle tõttu toetamata jätmiseks on pea võimatu leida.

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: