Arvustus. Grünbergi "OM" on irdne nii omas ajas kui ka praegu

Sven Grünberg
Sven Grünberg "OM"

Uus album
Sven Grünberg
"OM" (Melodija 1988, Vaiguviiul Remastered 2021)

Arvustus ilmus Sirbis.

Nooruke plaadifirma Vaiguviiul on silma paistnud agara ja laiahaardelise vinüülipropageerijana, kelle kataloogi mahuvad sõbralikult kõrvuti Kaseke, In Spe, Propeller, Gunnar Graps, Ivo Linna, Vaiko Eplik, Jarek Kasar ja ka sel aastal taasavaldatud Sven Grünbergi "OM", mis ei olegi pärast 1988. aasta esimest pressi üleliidulise ainuvalitseja Melodija loal Eestis kordustrükki näinud. Kuigi Grünbergi tähelepanuväärse debüütalbumi "Hingus" (1981) ümber on ehk liigagi palju legendioreooli punutud, jääb rutakalt ja läbi raskuste salvestatud esikplaat mõjujõult "OMi" peenekoelisele terviktunnetusele isegi alla. Nüüd, 33 aastat hiljem, võib neljaosalise suurteose paigutada eesti tippalbumite nimistusse – see jääb tippu ka 1990ndatest rulluma hakanud kodumaise elektroonilise muusika laine eriilmelistes puhangutes. Et mõista teose ainulaadsust, tuleb kaevuda praegustele elektronmuusikutele muinasaegsena tunduvatesse ärkamiseelsetesse ja frustratsioonist kantud 1980ndatesse.

Muusikaajaloo jaoks on meil vastus lihtne ja eestlaslikult napp: taasiseseisvumiseelse aja kohalik elektroonika mahubki paari lausesse ja tagasihoidlikku plaadiriiuli hõivesse. Levimuusika ei mõõtnud küll pulssi ainult kandle ja parmupilliga, süntesaatorid ja koomilise varjundiga masinarütmika kõlasid ka popmuusikas, aga 1970ndate Berliini kooli elektroonika mõju ei kandunud siiani, või siis vajab see nähtus hädasti süvauuringuid. Sellise kümnendite pikkuse vaegoleku põhjus on ka lihtne ja proosaline: ajal, mil ei olnud unistuste riideidki selga panna, jäi moodsa tehnika kättesaadavus ja hinnatase kosmilistesse kaugustesse. Pole pilli, pole biiti.

1990ndate alguse Eestis toetus justkui tühjalt kohalt tärganud moodsa rütmi­muusika puhang kiirelt imporditud võimaluste ja võtetega house-muusika esteetikale ja mikroskoopilistest massiivseteks kasvanud reividele. Sündid ja rütmimasinad tulid, et jääda, kuigi matkimise tuhinas andis veel oodata aegu, mil sünteetilised kõlad hakkasid ka siin oma nägu vormima. Kui vaadata murrangulisele kümnendile eelnenud perioodi, siis aastast 1988, mil "OM" ilmus, tormakamat ja sündmusterohkemat on raske leida: Eestis lehvitati taas sinimust­valget lippu, pead tõstis rahvuslik enese­määramisliikumine öölaulupidude ja Alo Mattiiseni "Viie isamaalise lauluga". Selle taustal neelas noorus ahnelt MTV hitte George Michaelist Rick Astleyni ja Guns N' Rosesist Metallicani ning ilmatu osa lääne popmuusikast ratsutas James Browni "Funky Drummeri" rütmisämpli seljas. Aeg ihkas ja soosis kõike muud kui peatumist ja mõtisklusi.

Enne lõplikke muutusetuuli sündis monumentaalses ja Nõukogude aja kolossaalsuse ihalusi esindavas linnahallis ka Grünbergi "OM". Linnahalli helistuudio tehnikaparki ja tunnuslikku helikvaliteeti ihaleti, kuid hiljem, uuel ajal, ka põlati. Juba teenekale ja tunnustatud filmiheliloojale oli privilegeeritud paik sobiv pinnas, kus kujundada pikaajalisi ja perfektsionistlikke kompositsioone: tavatult pikk oli nii lõplik salvestusperiood kui ka albumi moodustava nelja osa loomine (1981–1987). Seetõttu on ka raske paigutada teost kindlasse ajasfääri, kuid sinna on haaratud kokku mõjusid Grünbergi enda ajakohasest filmimuusikast ("Hukkunud Alpinisti hotell", "Corrida", "Hundiseaduste aegu", "Reekviem", "Näkimadalad") ja Linnart Mälli populariseeritud pool­illegaalsest budismiideoloogiast ning soov pärimuslikke toone ajakohastada ja valdaval määral suletud ühiskonnast eemale pürgida. Kõiksuse ja ilu energiale rajatud palad kannavad aga just see­pärast siiani toitvaid väärtusi.

Kuigi Sven Grünberg ei ole end kunagi määratlenud puhtelektroonilise heliloojana, vaid sünteesinud tabamatu elegantsiga tervikuks tehislikke ja naturaalseid helisid, jõudis tema mõju uue elektroonikakoolkonnani pigem "Hinguse" aja ulmeihalusena, jättes maisemad ja tundelisemad allhoovused esialgu kõrvale. Sajandivahetuse paiku esile kerkinud otsingulised rühmitused ja plaadifirmad nagu Ulmeplaadid ja Kohvirecords elavdasid grünbergilikku esteetikat segatuna ajakohase microhouse'i ja glitchtronica-minimalismiga. Taavi Laatsiti sooloprojekt Galaktlan kannab nostalgiahõngulisi grünbergisme endas siiani, Vaiko Epliku psühhedeelsetes otsingutes on aga tajutavad Grünbergi progebändi Mess vokaali­võnked. Tänapäeva elektroonikapildis hoiavad siinse teerajaja hõngust pildil ka Taavi Tulevi eneseiroonilised ambient-albumid, aga kõige järjekindlamalt ehk kujundushelilooja Janek Murru püüdlused ajatu-harmoonilise ja tehnika­ülese ilumuusika poole. Ootan praeguse aja mugavusuinaku ja võimalustest tüdinemise õhkkonnas väga, et "OMi" väärilisi, põhjatult sisukaid helilisi kaugvaateid eluolule sünniks ka täna­päeval. On pille, on aega.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: