Martson rääkis, et kaasaegses vene kirjanduses peegeldub ka praegune poliitiline olukord. "See on kirjanduses ikka kohal. Näiteks annab Tänapäev välja selle raamatu, mis räägib Novitšokist, see on seiklusromaan. See on muide Venemaal keelatud ja venekeelsena seda ei tulegi. Oli just näiteks Navalnõi pressipealik, mingi noor naine, kes kirjutas raamatu sellest, kuidas ta vangis istub. Kirjutav sõna on Venemaal palju vabam kui näiteks televisioon või massimeedia. Raamatutes on seda kriitikat lihtsam teha, aga eks samas on ka riigitruud kirjanikud," ütles ta.

Martson tõlgib eeskätt just kaasaegset vene kirjandust, kuivõrd kõik suured klassikud on juba varem tõlgitud. "Ulitskaja on mul üks suur rõõm, mida ma olen tõlkinud. Lõpetasin just ühe tema novellikogumiku, mis läks kirjastusse. Imearmsad novellid, milles on midagi tšehhovlikku. Lapsepõlv pealesõjaaegses Moskvas, kogu see Stalini aegne väliselt demokraatlik vendlus ja tegelikult hirm, kastiühiskond, vaesus ja kogu see maailm. Õudselt kihvtilt kirjutatud," rääkis ta oma viimase aja tõlketööst.

 "Mind on alati huvitanud sõnade maailm, ma ei ole tahtnud saada tõlkijaks, aga kuidagi on nii läinud. Tõlkides oled sa alati nagu mingis suures metsas ja otsid oma rada ja kohtud selles metsas erinevate puudega, mille latva sa ronida saad ja mäed tulevad vastu, millest tuleb läbi närida, nagu üks väike hiir. Aga see kõik on nii huvitav. Kui sa töötad mingi tõlkega, siis käib ajus pidevalt ping-pong. Mingid sõnad tulevad meelde kasvõi tänavalt kellegi jutust, mõtled, et see on just see sõna, mida ma otsin," kirjeldas ta.

Ta rääkis, et kirjandusteosed haaravad ta tõlkides alati kaasa ega jäta kunagi emotsioonituks. "Eks ma ikka nutan vahel kui on väga kurb koht või naeran. Kui ma Šalamovit tõlkisin, siis ikka lõi see õudus läbi ja ma tänasin jumalat, et ma toimetasin samal ajal lasteajakirja. "Täheke" näitas, et see kõik ei ole nii hirmus. Teisalt ka Šalamovil on mingi hullumeelne huumor.

"Raamatute lugemine aitab inimesel organiseerida oma mälu ja teadmisi teatud süsteemina, meil oleks nagu mingi raamatukogu, kus on kindlad riiulid – seda ma lugesin vanuses seitse ja seda ma lugesin vanuses 15-16 jne. Lugeva inimese jaoks on olemas selline süsteem. Minu jaoks tähendab see seda, et kui ma loen üle lasteraamatuid, siis ma justkui kohtuks vanade sõpradega. Uue aja inimesel ei ole selles riiulis süsteemi, kusagil on mingi VHS ja kusagil mingi CD," arutles ta lugemise olulisuse üle. 

Vene kirjandus köidab absurdi ja suurte teemadega

Martsoni sõnul on mitmeid põhjuseid, miks vene kirjandus meile huvi pakub. "Eesti kultuuriline positsioon on selline, et Venemaa on meie naaber, see on suur riik ja paratamatult on vene kirjandus ja kultuur Eestit mõjutanud, tahame me seda või mitte. Poliitika on üks asi, aga kultuur täiesti teine asi," rääkis ta.

"Iga kirjandus on seotud selle ühiskonnaga, milles ta sünnib. Vene ühiskond ja ka vene 19. sajandi ühiskond oli täiesti absurdne, ta oli Euroopaga võrreldes maha jäänud, oma reeglitega. Ehk siis kui eurooplane sinna sattus, siis ta sattus nagu mingisse täiesti teise maailma. See absurd koos teatud omamoodi huumoriga, mis nendes raamatutes vastu vaatab, teebki ta eriskummaliseks," ütles ta.

"Lisaks need suured teemad, millega vene autorid, ka Dostojevski tegelevad – sünd, surm, religioon, suhe jumalaga, armastus, kirg, mis tapab, ideed, mis võivad tappa – kõik see. Võib-olla venelaste käsitluses on seda kirglikkust väga palju," jätkas ta.

Sel aastal tähistatakse vene kirjandusklassiku Fjodor Dostojevski 200. sünniaastapäeva. On teada, et kuulus autor käis korduvalt ka Tallinnas. "Ta oli väga noor mees kui ta selle reisi ette võttis, ta käis siin vennal külas, kes teenis siin sõjaväelasena ja oli siin värskelt abiellunud ühe sakslannaga. Esimest korda käis Dostojevski siin 1843. aastal ja ta tuli ainult nädalaks, Revel talle väga meeldis. Ta leidis, et Tallinn on väga rüütellik linn ja pärast seda ilmusid tema käsikirjadesse sellised gooti stiilis katedraalide tornide visandid, mida ta väga hästi joonistas. Hiljem käis ta siin veel 1845. ja 1846. aastal ja siin kirjutas ta ka lühijutu "Teisik"," rääkis Martson.  

Tema sõnul kõnetavad Dostojevski teosed Eesti lugejaid ka tänapäeval. "Mõelgem kasvõi selle peale, kuidas Dostojevski on mõjutanud Tammsaaret, Mihkel Mutt on sellest väga huvitavalt kirjutanud. Ma arvan, et paeluvad ikkagi need suured teemad ja samas ka see kirjutuslaad, seal on midagi, mis inimesi köidab. Dostojevski tegelased on hästi kirglikud, otsitakse jumalat, lunastust, üritatakse inimkonna õnne nimel teha hulle tempe," selgitas ta.

"Ma arvan, et Dostojevskile teeb karuteene see, et kooliajal peavad need lapsed "Idiooti" või "Kuritööd ja karistust" lugema, et keskkooli ajal suhteliselt ebaküpses vanuses peab kirjutama kirjandeid, vastama küsimustele ja tegema lugemiskontrolli. Dostojevski avastamine võiks olla natuke hilisemas eas," arvas ta.

 "Minu enda lemmik on Dostojevski "Kurjad vaimud". Dostojevski ei uskunud revolutsioone või et inimkonna õnn võiks saabuda läbi vägivalla. Aga samal ajal ta näeb nii täpselt, kuidas üks idee, mis lihtsalt satub ühe mänguri kätte ja kuidas osavalt inimesi manipuleerides ja pannes neid tegema tegusid, rääkides neile demagoogiliselt inimkonna õnnest – see paneb inimesi tegema kuritegusid. Kurjad vaimud lähevad sigade sisse ja nad jooksevad tiiki ja upuvad. Siis kui vaatad seda, mis toimub Eesti poliitikas, siis mõtled, et Dostojevski on sellest ju kirjutanud," rääkis ta.

Kultuurisoovitus: "Mina soovitan, et võtke juhtmed stepslist välja. Ei juhtu mitte midagi kui te ei ole sotsiaalmeedias, kui te oma e-maile ei vaata ja tõmmake oma ekraaniaeg nii väikeseks kui saate ja katsuge saada ilma selleta hakkama. Helistage oma sõbrale, oma vanematele, saage kokku ja minge kuskile. Mine mingile ilusale saarele, näiteks Pakri saarele suvel."