Õunaviksi kassettalbum Liisi Ojamaa sõnadele on kummardus kadunud ajale ja varalahkunud luuletajale. Seda näitab juba albumi ilmumine kassetina (kusjuures album on kuulatav ka voogedastuses nii Spotifys kui ka Bandcampis) ning ka lugude suhteliselt lihtne teostus. Suhteliselt, sest ehkki Liisi luulet on Lauri Sommer ja Arles Kangus lugenud lihtsate paari-duuri kitarrilugudena, on Sommer oma lugusid ka töödelnud, viimistlenud, lisades taustu, filtreid ja ka Liisi enda häält ("Linnapyha").

See võimendab teatud distantseerituse ja romantilise kaduvuse tunnet, nostalgilist igatsust parema maailma järele. Justkui haldjas Tallinna vanalinna müüride vahelt elaski Liisi mingis muus ilmas kui hall nõukogude aja lõpuperiood. See müstika tuleb esile Sommeri kompositsioonis: "Kui läbi toa on igatsew Vivaldi", mis on salvestatud loetud luuletusena, sellele järgneb lüüriline klaveripala "Kodu poole", kus Sommer kasutab üht oma lemmikvõtet ehk heli summutamist, tekitades uduse, sumbunud ja saladusliku õhustiku. 

Arles Kangus kasseti teisel poolel läheneb Liisi tekstidele popimalt, soovi korral võib neist leida grunge't ("On jälle maikuu"), britpop'i ("Nyyd läheb walgemax"), vennaskonnalikku punkromantikat ("Taewas on kõrgel", "Unenäoaja laul"). Kanguse lugudes on omamoodi produktsioonitaotlus, justkui nad oleks unplugged-versioon mõne bändi lugudest. Muidugi on see Arlese viis neid tekste lugeda ja laulda.

Luule lugemine ongi väga isiklik asi, nii ka laulud. Sommer ja Kangus näitavad, kui lauldavad ja tõlgendusrikkad on Liisi tekstid. Võib-olla annab Õunaviksi kassett-album "Vanalinna vahel" tõuke Liisi tekste rohkem viisistada, lugeda, enda jaoks avastada. Millegipärast (ja ka kahjuks!) pole seda just palju tehtud.