VAT Teatri "Toulouse" räägib loo purunenud abielupaarist, kes saab viimast korda kokku hotellitoas, et lõpuks ometi sõjakirves maha matta ja oma eludega edasi minna. Vähemalt alguses on see nii. Ootamatult rullub vaatajate ees lahti suhete sasipundar, millest võitjana väljuda polegi enam võimalik.

"Lahkuminek on kui torusiili joomine: teeb puhtaks, aga jätab seest õõnsaks," ütles Mihkel Seeder tabavalt enne etenduse algust. Lavastuse fookuses ongi tunded ja inimsuhted. Oskuslikult näidatakse vaatajale inimese mõtteid ja hirme, mida on keeruline isegi endale tunnistada. Samas ei puudu lavastusest irooniline huumor ega verdtarretav närvikõdi, mis kokku annab hea teatrielamuse ja pakub mõnusat meelelahutust argipäevaks.

Iir Hermeliini kunstnikutöö on laitmatu. Lavale on suudetud luua üks-ühele rekonstruktsioon lõunamaisest hotellitoast. Seintel on pretentsioonikad kunstiteosed, voodil ühekordsed sussid, laual hingehinda maksev Eviani veepudel. Lavalt ei puudu ka minibaar ja telekapult, mille kasutusjuhendist ei tea keegi midagi.

Lavastuse muusikaline kujundus oli nauditav. Veiko Tubina loodud palad aitasid liftimuusika näol luua hotelliatmosfääri. Mida aega edasi, seda süngemaks viisijupid muutusid, mis justkui hoiatasid publikut saabuva hukatuse eest.

Ainus moment, mis etenduse jooksul häirivaks osutus, oli intiimstseen, mida oleks võinud teisiti lahendada. Selles hetkes täitusid kõrvad roppustega ning asi hakkas kergelt labaseks kiskuma. Õnneks oli see vaid üksik stseen ning ülejäänud etendust sai rahus edasi nautida.

Huvitavaks lavastuslikuks elemendiks osutus püss, mis oli viimaks laval umbes 20 minutit. Kuigi tavaliselt tekitavad püssid ja lavapaugud ebamugavust, siis selles lavastuses mängis revolver suuremat rolli kui relvad harilikult. See on tõenäoliselt ka põhjus, miks laval olev tulirelv selles lavastuses häirima ei hakanud. Esimesest kuni viimase hetkeni hoidis see püss üleval närvikõdi ning publiku pinge ja tähelepanu olid haripunktis. Kas toimub lask? Miks toimub lask? Mida see tähendab?

Margo Tederi ja Elina Reinoldi duetti oli äärmiselt nauditav vaadata. Nad suutsid luua endale tugeva taustaloo: publik usub päriselt, et need inimesed on 20 aastat abielus olnud. Nende vahel oli mesist armastust ja tugevat kirge, mis järgmisel hetkel asendus tõrvase vihkamisega. Näitlejad täiendasid üksteist laval ning mängisid üksteisele, mitte publikule. Tunda oli nendevahelist usaldust, toetust ja mugavust. Elina Reinold oli haavatav ja emotsionaalne, samas jäik ja salakaval. Margo Teder näitas end seevastu liiderliku ja enesekindlana, kuigi selle kesta alt paistis ka õrnust ja segadust.

VAT Teater näitas taas meistriklassi huvitava tekstivaliku ja osava lavatööga. Viimasel ajal on VAT pideval tõusujoonel olnud ning tuleb vaid oodata, mida meile järgmisena pakutakse.