Emerald Fennelli nimi oli enne tänavust Oscari galat ja sellele eelnenud võidujooksu kõiksuguste akadeemiate auhindadele tuttav ehk vaid telesarjast "Kroon" (2019–2020) ja "Killing Eve" (2019). Neist esimese juures tegi ta kaasa näitleja ja teise juures produtsendina.

"Paljutõotav noor naine" on Fennellile täispika mängufilmi debüüt lavastaja ja stsenaristina, ning see tõi talle ka Oscari parima algupärase stsenaariumi eest. Ameerika Filmiakadeemia auhinnata jäi aga filmis peaosa, Cassie't mängiv Carey Mulligan, kes teeb siin ühe oma parematest rollidest.

Mulligani karakter ongi selle filmi puhul kandev osis. Mulliganil tuleb kehastada 30-aastates Cassie't, kes püüab varjata hingelist vapustust, mille põhjustas tema parima sõbranna Nina vägistamine ja surm. Meditsiiniõpingud pooleli jätnud Cassie töötab väikeses kohvikus, varjates oma teist mina, kes käib öösiti mehi võrgutamas ja ehmatamas.

Femme fatale'i särava pealispinna taga on külmavereline meestevihkaja, kelle missioon on baarides purjus tüdrukuid ära kasutavatele seksistidele koht kätte näidata. Cassie on sisimas ülimalt õnnetu ja õrn naine, kes alateadlikult soovib sellest kättemaksuspiraalist väljuda ja elada nn normaalsete inimeste kombel.

Muidugi mõista ei lähe kõik nii, nagu Cassie soovib. Ei lähe ka nii, nagu ootaks keskmine kinovaataja, ehkki hollywoodilikku loojutustamise võtteid on filmis palju. Fennell triivib romantilise kõrvaltooniga kättemaksuloo ja sotsiaalkriitilise autorifilmi vahepealses tsoonis, kallates traagilise süžee üle helisiirupi ning muusikavideote seksistliku esteetikaga. Ehk siis – igaühele midagi.

Siin võib näha mängu B-filmide exploitation-alažanriga, kus kenad noored naised maksavad veriselt kätte oma jõhkratele vägistajatele, kuid Fennell hoidub Takashi Miike "Auditioni" (1999) laadsest äärmusest ja ka dokumentaalsusest nagu Patty Jenkinsi filmis "Monster" (2003), mis tõi Oscari prostituudist sarimõrvarit mänginud Charlize Theronile.

Kõik need mainitud filmid nagu ka "Paljutõotav noor naine" mõtestavad lahti olukorda mehekeskses maailmas, kus naine on surutud seksinuku ja alluva seisusse. Fennell osutab olukorra väljapääsmatusele, süsteemi inertsusele, mis avaldab paindlikku vastupanu katsetele seda ümber kujundada.

Vägivaldne välja- või läbibimurdmine võib lõppeda fataalselt, kui aga tegutseda läbimõeldult ja neid katseid on palju, hakkab inertne kest rebenema, sellesse ilmuvad praod ja augud, mis on esimene märk rabedusest ja murenemisest.

Fennelli/Mulligani "Paljutõotav noor naine" on siiski muinasjutt täiskasvanuile, kellele hoiatus, kellele valus meeldetuletus, mõjuv katse näidata joomaseid koolilõpupidusid, baarilantimisi ja lõbusaid poissmeheõhtuid ka teise nurga alt kui "American Pie". 

Võib-olla poleks Fennelli debüüt olnud kommertslikult nii edukas, kui Fennell oleks lõpetanud filmi nii nagu ta esialgu kavatses, enne pulmastseeni. Kindlasti oleks ta olnud mõjusam, sest kõlama oleks jäänud väljapääsmatus mehekesksest ühiskonnakorraldusest, mille osad on ka õigust ja õiglust kaitsvad institutsioonid.

Fennell otsustas anda vaatajale aga lootust. Siin ilmnebki suurem küsimus, mis hoiab teineteisest lahus ka Hollywoodi unelmavabrikut ja Euroopa autorikinole omast ausamat lähenemist – kas ei tooda nn õnnelikud lõpud passiivsust kodanikuaktiivsuse asemel, mille ärataks just tõsielulisem käsitluslaad?

Nn indie-filmide ja režissööride läbimurre Hollywoodis on kaasa toonud ka nihke tõsisema filmikunsti poole, nn unelmavabriku tagasilöök on toetumine koomiksimaailmale ja selle taastootmine kinolinal. Muutused on aga täheldatavad ka Hollywoodis ja #metoo järellainetusel linale jõudnud Fennelli debüüt on siin üks tunnuseid.