Klaasnegatiiv tuleb enne töötlemist puhastada. Pilt ja film peab olema kättesaadav avalikkusele nii hea kvaliteediga, et originaale ei peaks enam liigutama. See seab kõrged nõudmised digiteerimise kvaliteedile, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Ettevõtteid, mis suudaks seda teha suures mahus, on maailmas vähe. Hanke võitis Ameerika firma.

"See firma on Ameerika digiteerimisfirma Pixel Acuity ja nad digiteerivad suurte Ameerika institutsioonide nagu Smithsonian kogusid. Neil on massdigiteerimise kogemus olemas ja taudi tingimustes oli üsna keeruline neid siia saada," selgitas rahvusarhiivi fotopärandi digiteerimise projektijuht Aap Tepper.

Teiste seas digiteeritakse fotograaf Jaan Rieti päevapildid 20. sajandi alguse Viljandimaa inimestest. Kokku käib digiteerijate käe alt läbi 54 000 Jaan Rieti klaasi. See on suurim praeguse projekti käigus rahvusarhiivis säilitatav kogu.

Kuid digiteeritakse ka väikeste muuseumide negatiive. "Eriti väikestele muuseumidele ja suuremate kogude puhul, mida muidu ei saakski uurida. Kui puudub digitaalne kujutis ja objekt on hoidlas peidus, siis ei saagi uurida," ütles Tepper.

Filmi digiteeris hoopis India firma. Eelnevalt tassisid filmiarhiivi töötajad rullid hoidlast välja ning valmistasid digiteerimisskännerist läbijooksutamiseks ette. Hindud tõid tahtmatult ka külakosti kaasa.

"Jõudsid kohale ja üks nendest andis positiivse koroonaproovi. Siis nad olid karantiinis ja alles seejärel said alustada oma digiteerimistöödega," ütles rahvusarhiivi filmipärandi digiteerimise projektijuht Kadi Sikka.

Filmikoopiate lõplik variant valmib Indias, kus töödeldakse ükshaaval läbi iga kaader.

"200 000 meetrit filmilinti läbis filmiskänneri ja säilituskoopiad, filmikaadrite jada saadeti Indiasse, kus kaadrite jadast ja heliribast pandi kokku kasutuskoopia," selgitas Sikka.

Praegu oli käsil Nõukogude Eesti ringvaade. Digiteerimise järgmine etapp algab järgmisel aastal, kui ootamas on 125 tundi Tallinnfilmi taieseid, 62 000 klaasnegatiivi ja 5000 filminegatiivi kaheksast mäluasutusest.