Arvustus. ERSO lõpetas hooaja võimsa kavaga

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
ERSO lõpetas hooaja võimsa kavaga Autor/allikas: Kiur Kaasik

Kontsert
ERSO hooaja lõppkontsert "Grand final"
4. juunil Estonia kontserdisaalis
Üles astusid Aile Asszonyi (sopran), Kai Rüütel (metsosopran), Mati Turi (tenor), Egils Silinš (bass), Eesti filharmoonia kammerkoor, Eesti riiklik sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts

Eesti riiklik sümfooniaorkester lõpetas hooaja võimsa kavaga – Beethoveni viimane, vabadustihkav IX sümfoonia, osad Eesti väljapaistva ooperilooja Jüri Reinvere viimasest ooperist "Minona", kus Beethoveni temaatika ilmub uuel, originaalsel kujul ning Mirjam Tally "Lament". ERSO ees oli peadirigent Olari Elts, ettekandel osalesid Eesti filharmoonia kammerkoor, silmapaistvad Eesti vokaalsolistid Aile Asszonyi, Kai Rüütel ja Mati Turi ning läti bass Egils Silinš.

Kontserdi algul pöördus ERSO peadirigent Olari Elts publiku poole tänusõnadega ning samas väljendas ka muret Eesti kultuuri tabanud ohu – kahe puhkpilliorkestri ähvardava sulgemise ees. Seetõttu soovis ta alata kontserti Beethoveni "Leinamarsiga". Järgnevalt tuli kavakohaselt ettekandele kaks osa Jüri Reinvere ooperist "Minona". Jüri Reinvere on oma kolme täispika ooperiga, Soome Rahvusooperis etendunud "Puhastuse", Norra Rahvusooperis lavale tulnud "Peer Gynti" ja Saksamaal lavastatud "Minonaga" Eesti viljakaim ja tunnustatuim ooperilooja, kuid kahjuks pole siiani leitud võimalust mõnda neist Eestis tervikuna ette kanda. Selletõttu oli see ERSO kunstilisel juhil ja peadirigendil Olari Eltsil äärmiselt tänuväärne idee anda Eesti publikule võimalus kuulda osakest Reinvere "Minonast", mis Saksa ekspertide arvates oli Beethoveni aasta üks kõige originaalsemaid ja õnnestunumaid uudisteoseid.

"Minonal" on ka põnev, tihedalt Eestiga seotud aluslugu. Minona oli saksa-ungari aristokraadi Josephine von Brunsviki tütar, Josephine aga, nagu uuringud on tõestanud, oli Beethoveni "surematu armastatu". Josephine oli hilisemal ajal abielus baltisaksa aadliku Christoph von Stackelbergiga, mil tema elukohad olid Tallinnas Suur-Kloostri tänaval ja Vääna mõisas. Minona aga võiski olla suure helilooja tütar.

Helikeelelt on teos Reinvere viimase aastakümne loomingule tüüpiliselt uustonaalne ja järgib nn psühholoogilise ooperi printsiipi. Oma mitmetasandilisuses on sellel teosel teatavat sugulust Ingmar Bergmani filmistiiliga. Hästi võttis kokku Reinvere teose olemuse Saksamaa suures päevalehes "Süddeutsche Zeitung" ilmunud arvustus: "Reinvere loob värvikalt kaunist muusikat, mis on vaba paatosest, aga sisaldab palju meloodilisust. Ta asetab pulseerivad helikihid üksteise peale, koondab neid pidevalt muutuvateks kobarateks ja on võimeline looma äärmiselt elastseid kulminatsioone. Teksti tugevdamiseks kirjutab ta deklamatoorseid liine, mis suubuvad arioosodesse, kogu muusika on erakordselt selge."

Esituseks valitud katkendid on pärit IV pildi lõpust ning ooperi finaalist. Olles ooperit tervikuna näinud, pean ütlema, et nende kahe numbri valik kontsertettekandeks oli väga õnnestunud. Stseen IV pildi lõpust on üks ooperi võtmehetki, kus Minona koos krahv Attila von Gerandoga räägib Beethoveni, oma isa kirjadest. Vestluse lõppu on helilooja paigutanud unenäolise vokaalkvarteti "Mir ist so wunderbar" ("Mul on imeline tunne"), mis on tsitaat Beethoveni ainsast ooperist "Fidelio". Ooperi lõpuaarias saavad lunastuse piinatud psüühikaga Minona küsimused oma geniaalsest, aga mitte kunagi kohatud isast.

Meeles Saksamaal kuuldud teose esiettekanne, olin põnevil, kuidas kõlab Minona roll meie rahvusvaheliselt tunnustatud laulja Aile Asszonyi esituses. Aile Asszonyi mõjus kui võimas Richard-Straussi sopran, äärmiselt intensiivne ja ekspressiivne. Väga hea oli nende duetis samuti Mati Turi oma kaunitämbrilise tenori ja esitusliku kõrgtasemega. Nii Asszonyil kui Turil on tipplauljatele omaselt väga hea lauldava teksti diktsioon, mis oli seda imetlusväärsem, et solistid olid paigutatud mitte lava ette, vaid orkestri taha. (See tõendab taas kord, et vajadus suurema kontserdipaiga järele on olemas ning tahaks loota, et kontserdimaja "Heliorg" projekt võiks vähemalt tulevikus saada riikliku ehitustoetuse).

ERSO lõpetas hooaja võimsa kavaga Autor/allikas: Kiur Kaasik

Ooperi lõpuaarias näitas Asszonyi veelkord oma vokaalset ja osasse kehastumise meisterlikkust. Kvarteti esitasid väga hästi lauljate koosseis Aile Asszonyi, Kai Rüütel, Mati Turi ning Egils Silinš, kus tervikusse lisandusid Kai Rüütli puhas kaunis metsosopran ning Silinši paindlik bassbariton. Kuuldu andis aimu sellest, kui hästi võiks see ooper tervikuna meie tipplauljate esituses kõlada, teose lavastus võiks kujuneda sündmuseks. Lugu on tähendusrikas ka selle poolest, et ooperi üks vaatus toimub tervikuna toonases Revalis.

Kontserdi jätkudes Beethoveni IX sümfooniaga tekkisid huvitavad seosed. Ooperi "Minona" justkui elustunud tegelaskuju võimaldas teisiti näha ka kuulsat, paljuesitatud IX sümfooniat. Teose alguse rahutu kvindikujund, mida on käsitletud kui kaost, kust suured protsessid hakkavad välja kasvama, omandas äkki hoopis teistsuguse tähenduse. I osa oli hästi üles ehitatud, orkestrikäsitlus läbipaistev. Hästi õnnestus ka kiiretempoline II osa. Pikas aeglases III osas kontsentratsiooni fookus võibolla pisut lõdvenes, kuid üllatusena vahele toodud nüüdisteos – Mirjam Tally "Lament" – värskendas tähelepanu.

See teos on samuti põnevate Beethoveni-seostega, loodud projektis, kus Beethoveni üheksa sümfoonia juurde telliti sümfooniatega seotud kaasaegne teos. Mirjam Tally kirjutas oma loo IX sümfooniast lähtuvalt. Teos oli huvitava, oskusliku orkestrikäsitlusega, kus kaasaegsete ekstreemtehnikate kasutus sulandus hea maitse ja tasakaaluga terviklikuks struktuuriks.

Üle tunni aja pikkusega IX sümfoonias ongi esimesed kolm osa suur ettevalmistus IV osale, "Grand Final'ile". Orkestrile lisanduvad tolle aja kohta ennekuulmatult koor ja solistid ning kõlab "Ood rõõmule". Kuuldes seal Eesti filharmoonia kammerkoori esinemas endale omaselt suure puhtuse ja täpsusega ning taas kõigi nelja suurepärase solisti – Aile Asszonyi, Kai Rüütli, Mati Turi ja Egils Silinši esitusi, avanes Beethoveni teos oma elujaatavas jõus.

Dirigent Olari Eltsi käsitlus IX sümfooniast oli ergas ja värske. Tema interpretatsiooni silmahakkav joon oli suur tähelepanu rütmile, mis tema juhatuse all oma vahelduvuses väga hästi teost struktureeris. Tunnetatav oli hea energeetiline ühtsus dirigendi ja orkestrantide vahel. ERSO keelpillid jätavad väga hea mulje, kõrgel tasemel mängisid soolosid seekord ERSO kontsertmeistrina üles astunud noor Robert Traksmann, teise viiuli kontsertmeister Kaido Välja ja tšellorühma kontsertmeister Theodor Sink.

Eesti riiklikul sümfooniaorkestril on nüüd selja taga koroona-ajast hoolimata eriline ja edukas hooaeg. ERSO oli sel hooajal kahtlemata maailmas üks kõige rohkem publikuga kontserte andnud orkestreid. Veelgi ainulaadsemana tuleks aga mainida juba eelmise aasta kevadel rajatud ERSO TV-d, mis andis kogu hooaja vältel live-kontsertide kõrval paralleelvõimaluse neid kontserte ka kodus jälgida. ERSO direktoril Kristjan Hallikul ja tema meeskonnal õnnestus teostada ka see, et orkestri kontserdid jätkusid pea kolm kuud kestnud uute koroonapiirangute ajal. ERSO mängis tühjas saalis kõiki ettevaatusabinõusid arvesse võttes ning publik sai neid kodus edasi kuulata. Võimalus sel hetkel saada osa elavast, reaalajast toimuvast kontserdist oli oluline ja toetav.

Eelmine aasta oli Beethoveni juubeliaasta, kuid selle väärilist pidamist katkestasid ikka ja jälle viiruseepideemia ja piirangud. ERSOl õnnestus aga ka siin palju teostada: tulid ettekandele Beethoveni III, V, VII ja nüüd ka IX sümfoonia, sai kuulata põnevat kava Beethovenist ja Tallinna suurmehest August von Kotzebuest.

ERSO originaalne ja silmahakkav joon on ka see, et ta on kollektiiv, kes esitab palju ja oskuslikult nüüdismuusikat. Meenutaksin siinkohal kontserte festivalil AFEKT ja esitusi viimastel Eesti muusika päevadel, kus orkester tõi esiettekandele Eesti ja teiste Baltimaade uut loomingut. Nüüdisklassika ja oma maa uudisloomingu mängimine ei ole sugugi prioriteediks ka paljudele tipporkestritele, ERSO on aga selles valdkonnas võimekas ja missioonitundlik. Muidugi on selles suur osa orkestri peadirigendil Olari Eltsil, kes on nüüdismuusika süvenenud tundja.

Lõppenud hooajal jõudsid ERSO ette ka mitmed suurepärased solistid, kellest säravaimad nimed olid juba koroonapiirangute ajal esinenud maailmanimega tšellist Alban Gerhardt, viimase Tšaikovski konkursi võitja viiuldaja Sergei Dogadin, avakontserdil ERSO sarjas "Viiulikontsert" esinenud Sibeliuse ja Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursi võitja Sergei Hatšatrjan, nimekas hollandlanna Simone Lamsma, tipp-pianist Kirill Gerstein, viimase Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursi võitja Anna Szalucka ja samuti mitmed külalisdirigendid.

Oluline on ka, et rahvusorkester annab meie oma solistidele võimalusi esinduskollektiivi ees soleerida. Tõstaksin esile ERSO tööd Eesti keelpillimängijate konkursi finaalis, kus uued tulijad said oma suuri kontserte esindusorkestriga mängida. On hea meel, et orkestri ees esines ka meie suur tulevikulootus Marcel Johannes Kits, korduvalt avanes võimalus orkestri ette astuda säraval andel Irina Zahharenkoval.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: