Intervjuu. Elavas järjekorras klassikanälga kustutamas

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Eesti Kontserdi peaprodutsent Maarit Kangron: „Londonis töötades võitsin sellest, et mul oli Eesti vaatenurk, ja nüüd on siis loodetavasti vastupidi: meie meeskonnas on esindatud ka Londoni vaade.“ Autor/allikas: erakogu

21. novembril 2020 sai Eesti Kontserdi peaprodutsendiks Maarit Kangron, kes on viimased tosinkond aastat elanud väljaspool Eestit. Enne õpinguid Hispaanias ja Londonis Guildhalli muusika- ja teatrikoolis töötas ta rahvusooperi Estonia orkestris tšellistina. Inglismaal tegi ta karjääripöörde, asudes algul assistendi ja siis juba mänedžerina tööle tipp­agentuuri IMG Artists. Londoni muusikamaailma kuumust soovib ta tuua ka siinsesse kontserdiellu. Anne Aavik uuris Sirbis kõike lähemalt.

Kas IMG agentuuri töövestlusele minek oli äkkmõte, mille ajendas toonane vigastus, või olid eriala­vahetust varemgi kaalunud?

Mis seal salata – see oli raske aeg. Muusikuks saamine võib käia keerulist teed pidi ja kui vahel tundubki, et on neid, kellele on elu sillutanud kuldse tee, siis fassaadi taga ei ole see peaaegu kunagi nii. Iga muusik ja ka sportlane teab, mis vigastustega kaasas käib, nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Praegugi on vaimne tervis oluline teema ja leian, et tähtis on nendest muredest kõva häälega rääkida.

Kuna mul oli suur huvi korralduse vastu, oli mul ennegi olnud selliseid mõtteid ja plaane. Nii siis juhtuski, et ühel ilusal kevadisel päeval saatsin viimseni lihvitud, oma parimas inglise keeles vormistatud paberid teele. Järele mõeldes sain aru, et selles töös on muusiku kogemus suur väärtus. Selle teadmisega töövestlusele ka läksin ja sattusin kokku kahe suurepärase inimesega, kellest said hiljem minu eeskujud ja mentorid: Bri­d­get Canniere ja Thomas Walton. Meie töövestlus kujunes pooleteisttunniseks avardavaks keskusteluks Euroopa muusika, kontserdielu ja tollel ajal veel ka mänedžmendi suhtelise puudumise üle Eestis. Ma ei olnud tol ajal isegi otseselt süvenenud, kes esindab näiteks Neeme Järvit ja kes Ain Angerit – igapäevaelus interpreedid selliste asjade peale tihti ei mõtle.

Toona oli IMG kontor Londoni kesklinnast väga kaugel. Kui sealt naastes taas metroosse istusin, ohkasin sügavalt, aga kergendatult. Tundsin, et see oli õige vestlus just õigel ajal ja midagi pole katki, kui ma ka seda tööd ei saa. Ja juba järgmisel päeval – oli küll laupäev, umbes kell pool üks – helistas härra Thomas Walton ja ütles, et neile oleks suur au, kui tuleksin sinna tööle.

Olid ju tšellot mänginud peaaegu terve elu ja sellest loobumine ei olnud kindlasti kerge?

Eks tšello oli mulle tõesti nagu külge kasvanud ja, pillikast seljas, metroosse astuda – see oli minu identiteet. Pidin pillimängu mõneks ajaks ootele panema. Mul oli siseheitlusi, kas peaksin jõuga igapäevast pilliharjutamist jätkama. Umbes aastaga prioriteet selgines ja üsna ruttu sain aru, et mulle selline töö väga sobib, annab kindlustunde –­ Londoni elu ei ole teatavasti kerge ega odav –, aga tundsin, et detailirohke korraldustöö tasakaalustamiseks on ideaalne sõpradega mõnel nädalavahetusel kammermuusikat esitada. See on mulle tõesti seni olnud päästerõngaks ja hingekosutuseks.

Küllap annab muusikategemisega võrdselt hea tunde ka võimalus teiste heaks niivõrd palju ära teha. Maailmakuulsusi võib IMG agentuuri nimekirjas muidugi loetlema jäädagi, aga küllap tuleb sinu üheks kõige suuremaks teeneks pidada seda, et Londoni Kuningliku Ooperi kunstilise juhi Antonio Pappano ja näiteks ka hiljuti ERSO ees külalisdirigendina seisnud Giordano Bellincampi kõrval on selles nimekirjas nüüd ainukese eestlasena ka Mihhail Gerts.

Mihhail Gertsi jõudmine agentuuri IMG Artists on kõige rohkem tema enda andekuse ja töökuse vili. Niivõrd mitmekülgne muusik jõuabki kaugele ja pole suurt vahet, kes aitab sinna ukse avada. Ta oli vaja lihtsalt õigete inimeste silme ette tuua ja sellega sain veidi kaasa aidata.

Suur kiusatus on uurida eredate kontserdi- ja ooperielamuste kohta, mida on kindlasti kultuurimetropolis muusikaagentuuris töötades kogunenud hulgaliselt, aga keskendume pigem Eesti kontserdielule. Niisiis, mida saaks sealt kõrva taha panna?

Oh, näiteks BBC Proms on kindlasti festival, millest kogu maailmal oleks nii palju õppida! See on piiritu inspiratsiooni­allikas. Sulgen sageli silmad ja mõtlen, kuidas oli seal ühel päikeselisel suvepäeval järjekorras seista, et lunastada viienaelane pääse Berliini või New Yorgi Filharmoonikute või miks mitte Islandi või Qatari orkestri – või Eesti Festivali­orkestri kontserdile. Võiksin eredaid elamusi loetlema jäädagi! See, kuidas seal osatakse kaasata igas vanuses publikut, on fenomenaalne! Kes vähegi inglasi tunneb, teab, et üks nende rahvuslik lemmiktegevus on järjekorras seismine, nii bussipeatuses kui ka poes. See elav, ometi vägagi organiseeritud järjekord kuulub lahutamatult Promsil käimise ehk prommingu juurde. Sinna võetakse kaasa piknikukorv ja saadakse järje­korras inimestega tuttavaks. Paar aastat tagasi loodi küll ka internetisüsteem, kust saab samal päeval pileti osta. Promsil ei seista aga mitte ainult järjekorras. Ka Royal Albert Halli keskpõrandalt võetakse suveks toolid ära, et rohkem publikut mahuks. Kui saali sisse pääseb, võib kontserdi alguseni põrandal istuda, kuid muusika kõlades seisavad inimesed püsti.

Eraldi kategooria on avakontsert ning populaarne "Last Night of the Proms", kus kõlavad kõrvuti uudisteosed ja kuulus "Land of Hope and Glory". Lõppkontserdi meeleolu on võrreldav meie laulupeotundega. Loomulikult kannab BBC seda üle ka televisioonis kogu riigis ja see on üks vaadatumaid ülekandeid sügisel. Rõhutan, inimesed seisavad tunde elavas järjekorras, et kuulata klassikalist muusikat! Sellist õhinat sooviksin Eesti kontserdiellu rohkem tuua.

Õpingute tõttu Hispaanias ja Inglis­maal oled kodumaalt eemal olnud oma elust kolmandiku. Kas koju naastes rabas sind kuidagi ka, ütleme, Tallinna ja Londoni temperatuuri vahe?

Olen väga tänulik, et olen saanud üksteist aastat Londonis elada. Sealne tempo erineb kahtlemata Eesti omast, nii igapäeva­toimetamises kui ka laia pildi nägemises. London on suurlinn ja konkurents on paratamatult võrreldamatu. Seal elatakse tihti selleks, et töötada, mitte vastu­pidi. Stressi ja läbipõlemist on palju. Ma ei taha väita, et siin seda ei ole – asi on lihtsalt rahvaarvus. Mitmes paigas kultuurielu kogeda on ääretult rikastav. Londonis töötades võitsin sellest, et mul oli Eesti vaatenurk, ja nüüd on siis loodetavasti vastupidi: meie meeskonnas on esindatud ka Londoni vaade. Kui need vaatevinklid ühendame, suudame ehk olla tugevamad – ka praktikas.

Eks mul ole muidugi üht-teist, millega harjuda – kas või inimeste suhtlusstiil. Kui Eestis poejärjekorras kellegagi rääkima hakata, siis vaadatakse ikka esmalt viltu. Samuti pingutan, et pärast pikka välismaal elamist oleks mu eesti keel ikka rikas ja parasiitsõnadest vaba. Mul on hea meel, et ma pole vähemalt sõprade sõnul hakanud emakeelt inglise keele aktsendiga rääkima! Paraku vahel ikka lipsab üle huulte mõni imelik väljend, näiteks "võtan bussi või rongi".

Kuidas sind Eesti Kontserdis vastu võeti? Kas oled nüüdseks sisse elanud?

Väga soojalt! 21. november oli laupäev ja tähistasin seda, minnes pidulikult tööle Estonia kontserdisaali, kus esinesid Martin Kuuskmann ja Kristjan Randalu. Ise ei olnud ma selle kontserdi heaks küll otseselt midagi teinud, aga lihtsalt nii tore oli neid seal tervitada ja öelda, et äkki kohtume peagi veel.

Viimase viie kuu jooksul on muidugi saanud kontserdil käia hulga vähem kui Zoomi ekraani vaadata. Meie muusika­osakonna kollektiivne süda tilgub verd iga kontserdi pärast, mida tuleb edasi lükata, mõnda juba kolmandat või neljandat korda – ja sageli üldse loobuda … Aga ma usun küll, et olen sisse elanud, tunnen inimesi piisavalt ja saan aru, kuidas kõik toimib.

Millised on sinu kui peaprodutsendi ülesanded: kas eeskätt üldiste suundade eest vastutada või pigem ise töörabamisega teistele eeskuju anda?

Eks pean üldvisiooni eest hoolitsema ja vastutama, aga olen endale suunaks võtnud ka ise kahe käega kontsertide produtseerimise juures olla – praegu muidugi aina oodates, et kultuuriüritusi lõpuks ometi teha lubataks. Kui laiemast plaanist rääkida, siis on mul paar südamelähedast teemat, millega hakkan tegelema. Esiteks meie noored, nii artistid kui ka publik. Koolikontsertide kõrval, mida oleme teinud aastaid väga palju ja hästi, tahaksin tuua noori rohkem ka saalidesse. Ja kuidas seda teha, just siin annab mulle eeskuju London, kus seda tehakse nii fantastiliselt hästi ja entusiastlikud on sealjuures kõik asjaosalised! Kindlasti on oluline ka üleüldiselt publikut harida, laiendada ja kasvatada parimas mõttes – ikka see õilis eesmärk, et klassikaline muusika ei jääks meile võõraks!

Meil on seis klassikalise muusika publiku keskmise vanuse poolest Lääne-Euroopaga võrreldes veel üsna hea, aga kui sellele tähelepanu ei pööra, siis iseenesest see kindlasti nii ei jää.

Jah, sellepärast ongi hästi tähtis varasest lapsepõlvest peale hakata seda harjumust kujundama, et kontserdil käik seostuks hea elamusega. Võib-olla mõtleme vahel suurte muusikafännidena ekslikult, et see või teine suurteos ei olegi ehk lapsele nii pikk või igav. Peame katsetama eri vanuserühmade peal ja kindlasti ei tohiks alahinnata laste vastuvõtlikkust. See töö peab kindlasti käima käsikäes muusikaõpetajaga, et lastel tekiksid seosed koolis räägituga. Vaid nii see ka toimib. Ja kõik see peab käima ka koos vanemaga, pereliikmega, kes aitab enne kontserti seletada ja kellega saab pärast muljeid jagada. Kultuur algab kodust, ühistest mälestustest.

Praegu nõuab muidugi teatavat näitlejaannet ja lausa hullumeelset optimismi rääkida särasilmselt Eesti Kontserdi tulevikust, kui EK kodu­lehel vaatab iga uhke sündmuse juures vastu teadaanne "kontsert jääb ära". Kuidas siiski rõõmsaks jääda?

Püüan muidugi aru saada valitsuse tehtud valikust, aga ikkagi väga ootame, et saaks kultuuriüritusi teha nii ruttu kui võimalik. Vaimse tervise muresid puudutavat statistikat on väga valus lugeda ja siin on elav muusika kindlasti abiks – nagu ka teised kunstivaldkonnad.

Muusika teraapilisele mõjule juhtis tähelepanu ka Olari Elts oma juubeli­intervjuus Postimehele.1 Aga kuidas aidata muusikuid? 18. aprillil jõustus seadusemuudatus, mis võimaldab loovisikutel taotleda suuremas mahus toetusi.2 Kui palju see muudab?

Muidugi, oleme südamest tänulikud! Aga raha on ikkagi vaid vahend. Muusik saab end realiseerida ainult laval. Mul on hea meel, et muusikavaldkond on tulnud kokku, teinud ühispöördumisi – et kavandame koos ellujäämisstrateegiaid ja hoiame kokku. Õnneks jätkub ka muusikuid ja kollektiive, kes on publikuga sideme säilitanud veebiplatvormide abil, aga meie ühine soov on siiski uksed avada. Elus kontserte ei asenda paraku mitte miski. Elav muusikasündmus on lihtsalt kordumatu elamus. Võimas tunne haarab eeskätt siis, kui istud ja hoiad toolist kinni ja mõtled: kui tore, et olen elus ja praegu siin ja saan olla selle hetke tunnistajaks! Neid hetki igatseme kõik taga – korraldajad, muusikud ja kindlasti ka meie armas publik.

Muusikul on kindlasti kõige raskem taluda määramatust. Kuidas leiab viiuldaja endas motivatsiooni iga päev harjutada nagu sportlane, teades, et suure tõenäosusega teda stardi­joonele ei lastagi?

See on ka peamine põhjus, miks Eesti Kontsert võttis vastu keerulise otsuse maikuusse mitte kontserte planeerida isegi siis, kui selleks võiks tekkida võimalus näiteks mai viimasel nädalal. Leidsime, et me ei saa anda lootust, kui tegelikult valitseb teadmatus. Artistil on väga keeruline end ehku peale vormis hoida ja pidevalt valmis olla. Leiame, et see on nende suhtes ebaõiglane. Kui oleksime teadnud, millal piirangud konkreetselt lõpevad, siis oleksime otsustanud teisiti, aga seda ju ei ole …3 Ka sügise poole vaatame selle pilguga, et olla piiranguteks valmis. Mingigi edukuse aluseks korralduses on see, et peale plaan A ja B on ka plaan C ja D.

Kuidas sa uuel ametikohal selle määra­matusega hakkama saad?

Ei tea, kas üldse keegi oli sääraseks määra­matuseks valmis. Eks Londoni töö ole mulle omamoodi mitu kihti paksu nahka kasvatanud ja kuna umbes poole kriisiajast olin seal, siis oli mul veidi aega harjumiseks. Londonis oli olukord aasta tagasi mitu korda karmim kui siin. Eestis jõuti samasse seisu alles 2021. aasta esimestel kuudel. Suure tuule ja tormi käes võib painduda, aga ei tohi murduda. Sisemine jõud ja inspiratsioon peab kusagilt tulema, ükskõik kui keeruline on olukord. Pean leppima, et uusi ideid ei saa kindlasti väga ruttu ellu viia, meie töö käib nagunii pikalt ette. Kaks hooaega on alati korraga, vahel kolmgi, aga praegu saame vähem ette mõelda. Loodame, et kahe aasta pärast enam nii hull ei ole! Praegu alustasin tööd 2022. aasta jaanuariga, hooaeg 2022/2023 on esimene nii-öelda minu eestvedamisel planeeritud hooaeg. Ilmselt näeb terviklikku visiooni veelgi hiljem, sest osa üritusi lükkub ju praegu pidevalt edasi. Aga ega minu ambitsioon ei olegi mingi Maarit Kangroni nimeline hooaeg, pigem soovin pakkuda Eesti Kontserdi meeskonnaga kokku pandud sisukaid kontserte.

Kas sul on mõni retsept, kuidas säilitada hea enesetunne ka siis, kui muusikast ei leia lohutust?

Vahel panen ikka rulluisud alla. Paar tiiru Reidi teel teeb pea päris selgeks! Londonis ei ole uisutamiseks sugugi nii häid võimalusi, igal pool on ääre­kivid ees. Seal elades kasutasin võimalust tundide viisi jalutada, imetleda Londoni arhitektuuri, mis jääb kiirel visiidil turistile tavaliselt märkamatuks. Selle ilu märkamiseks tuleb silmad veidi kõrgemale suunata või siis kesklinna piirist kaugemale suunduda. Imetlusväärsed on ka Londoni pargid ja botaanikaaed. Veel mõjub mulle alati väga hästi juuretisega haputainasaia küpsetamine.

Kas Eesti Kontserdi tegevus vajab sinu meelest praegu suuri muutusi? Äkki on mõni festival oma aja ära elanud?

Kindlasti on vaja uuendusi teha, aga ma ei plaani küll midagi lammutama hakata, sest lõhkuda on alati kergem kui üles ehitada. Alati tuleb jälgida ka publiku käitumist ja huvi. Kui on grupp inimesi, kes väga ootab mingit üritust, ei ole põhjust muretseda, aga peame kõik tegema, et see huvi säiliks ka edaspidi. Mis puutub suvefestivalidesse, siis suuniseid meil ju veel ei ole, aga taotleme suve suursündmuse, Saaremaa ooperipäevade tarvis valitsuselt eriluba. Oleme valmis vähendama publikut, võtma vajadusel kasutusele testimise, et tagada publiku turvalisus. Meenub, et Barcelonas korraldati hiljuti üks suurüritus paljude inimestega, külastajaid testiti enne ja kõik läks hästi. Ka meie kaalume kõiki variante.

Märkasin, et hiljuti otsis Eesti Kontsert produtsendi assistenti. Kuidas konkurss läks? Kas on piisavalt inimesi, kelle vahel valida?

Mul on nii hea meel! Olime siiralt üllatunud ja rõõmsad, et saabus erakordselt palju avaldusi ja need ei olnud lihtsalt soovijad, vaid tõesti valdkonnaga kursis huvilised. Meil oli tükk tegemist, et valida suure hulga kandidaatide seast välja parimad. Võiks öelda, et neil 20–30aastastel ideedest pakatavatel inimestel põleb silmis just kultuuri- ja muusikatuluke – tulevikutegijaid meil seega jätkub. Ilmselt on suur abi olnud ka sellest, et mitmes ülikoolis saab õppida kultuurikorraldajaks. Võime endale pai teha – kõik muusikakoolid, koorid, pilliõpetajad ja paljud teised, kes aitavad kujundada, aga ka säilitada muusikahuvi – me oleme midagi hästi teinud!

Missugusena paistis sulle see pilt väljastpoolt? Kas Eesti Kontserti saab võrrelda mõne Inglise muusika­institut­siooniga?

Riiklikke kontserdikorraldajaid enam väga paljudes Euroopa riikides ei ole. Kui Inglismaaga võrrelda, siis seal on küll BBC, kelle alla kuuluvad mitmed orkestrid, kes saavad riigilt toetust, aga Eesti Kontserdi sarnast kindlasti mitte. Eks andekaid muusikuid on igal pool ja meie võistleme kõigi Euroopa riikidega. Selge see, et Gramophone'i esikaanele saavad vähesed. Eestlased peavad tõesti metsikult pingutama, et selles massis silma paista, aga see ei peakski olema eesmärk omaette. Kõige tähtsam on see, et meie kultuuriruum pakub meie enda inimeste hingele kosutust.

Millest unistad?

Kõige rohkem igatsen praegu seda hetke, kui istun lõpuks kontserdil. Või miks mitte – seisan!

1 Janar Ala, Olari Elts: vaikus on vaja tagasi tuua. – Postimees 26. IV 2021.
2 Tänasest saab leevendatud tingimustel loometoetusi taotleda. – Kultuuriministeerium 19. IV 2021.
3 Lehe trükkimineku ajaks on teada, et alates 24. maist lubatakse tõenäoliselt sisetingimustes kontserdid nõuetega 2+2, 50% ning kuni 200 inimest, kuid valitsuse otsus ei ole veel vormistatud.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: