Värskelt avaldatud uuringust1 selgub, et eesti elanike positiivne meelestatus LGBTQ+ õigustesse ja kooseluseadusse on viimase kahe aastaga kasvanud tervelt 15 protsenti. Millal seda positiivset muutust ka päriselt ühiskondlikul tasandil tähendada võib, on muidugi vara öelda. Statistika arvestab harva inimeste peades loodud skeemidega ega näita seetõttu alati inimeste tegelikku meelestatust, pigemini mustvalget ja lihtsustatud versiooni sellest. Kuid seegi on samm paremuse suunas, kuigi üsna lonkava jalaga seejuures.

Sõltumatu Tantsu Lava värske tantsulavastus "veenus.me" esitab sellele heakskiitvale häälestusele, mis paberilt vastu vaatab, aga väljakutse. Laval toimuvaga küsitakse, kas ühiskond on tõesti kõigeks värvikirevaks, rajuks ja – kõigile alalhoidlikele hingedele – pea metsikult vulgaarseks tegelikult ka valmis. Või suudavad nad aktsepteerida vaid parketikõlbulikku queer-kultuuri, kus queer'i on vaid näpuotsaga nagu värskel keedukartulil soola ja kõik, mis vähegi camp, on lükatud põranda alla tolmu koguma.

"veenus.me" on välja reklaamitud kui alternatiivmuusikal, kuid muusikalidega on sel vähe pistmist. Esikohal on liikumine, seejärel vali ja tümpsuv klubimuusika; dialoog on kõrvaline, väheoluline, kuid sõnadeks pole ei ruumi ega tarvidust, sest kehade liikumine muusika rütmis kõneleb enese eest.

Rene ja Carmel Kösteri loodud koreograafias on kõrgeklassiliselt ja oskuslikult ära kasutanud inimkeha parimaid ja elastsemaid füsioloogilisi võimalusi. See on imeilus vaadata, metsikult põnev ja sensuaalne inimkeha anatoomia ja nõtkuse presentatsioon. Kõiges, mida tantsijad laval teevad, on loomalikkust ja ürgsust, animalistlikku graatsiat. Siin pole piirdutud vaid ühe tantsužanriga, kokku on saanud kaasaegne ja klassikaline tants, vogueing, postitants ja improvisatsioon. Just nii nagu tantupõrandal ikka, kuid häbematult ja veelgi ekspressiivsemalt.

Kuid kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Ka "veenus.me" on pigem kullaläikeline vaskornament queer-kultuuri tähistamiseks, mässitud siidist ja sädelusest kuube, mitte kandva ideega sotsiaalpoliitiline läkitus, mis vaataja sügavamalt mõtlema suunaks või veidral ja püsimatul ajal jäävat tröösti pakuks. Tantsiti, lauldi, drag queen oli ka. Tants oli hingematvalt äge, muusika oli vali ja väljendusrikkalt tuus, kuid kui sel oli ka mingi sügavam sõnum, jäi see mul kahjuks tabamata. Aimamisi võib mõelda, tõmmata paralleele või kaardistada kahemõttelisusi ning loota, et mulle kui vaatajale püütakse selle kõige kaudu midagi eluliselt kaalukat öelda, kuid see kaob tõlkes, hajub häälemoonutustes ning varjub pimedusse pärast valgusvihkude hääbumist.

Seetõttu jäi mulle tunne, et lugu pole päris visuaali vääriline. Kunstiline ja kehaline eneseväljendus, emotsionaalne ja teravalt tundeline performance oli lihtsalt võimsam ja tugevam kui ambivalentne lugu eneseunustamisest, sobitumisest ja karmile konservatiivsusele jalaga munadesse virutamisest, mille kohta kavalehelt lugeda sai.

Eelkõige on "veenus.me" siiski puhas abstraktne kunst. Ahistamata ja vabameelne, ennast ülistav performance, klubikultuuri-hõnguline vulgaarne unelm, mis lõhnab kergelt küpsete maasikate ja lateksi järele ning kus domineerib kustumatu iha lootusetusetundest ja jäikadest soorollidest lahti murda läbi tantsu. Ma lihtsalt soovin, et ka lugu tulnuks laval selgelt välja.

¹ https://www.err.ee/1608239979/uuring-eesti-inimeste-toetus-lesbide-ja-geide-oigustele-on-kasvanud