Rene Köster lavastusest "Veenus.me": algne mõte oli teha muusikal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Tallinnas Sõltumatu Tantsu Laval esietendub 15. veebruaril Rene Kösteri ja Carmel Kösteri lavastus "veenus.me", mis räägib kväär- ja klubikultuurist pandeemiajärgses maailmas. Rene Köster kinnitas aga, et lavastus sobib igati ka laiemale publikule.

Mis asi see "veenus.me" on? Mida me laval näha saame?

Ühest küljest on kogu lavastus "veenus.me", teisest küljest on ta ka minu tegelaskuju ehk Veenus, samuti on ta justkui selline internetiportaal, kuhu kõik meie tegelased alguses satuvad. Nad otsivad väljapääsu oma tüütust argielust ja isolatsioonist, see on selline võimaluste maa.

Kust teil selline mõte tiksuma hakkas? See mõte sai vist alguse juba enne seda, kui koroonaviirus meie maailma jäädavalt muutis? Nüüd on saanud see lavastus täiesti teised varjundid, praegu on teie lavastus vist üks väheseid kohti üldse, kus saab klubimuusikat niiviisi valjusti kuulda...

Peaaegu tõsi, kuni kella üheksani saab ka teatud baarides (naerdes). Mul tekkis see idee juba kaks aastat tagasi, aga siis see polnud üldse Veenusega seotud. Ma tahtsin teha klubikultuuriga seotud alternatiivmuusikali, sellel oli hoopis teine nimi. Rääkisin ka Sõltumatu Tantsu Lavaga, nad olid kohe huvitatud, aga siis see lükkus natukene edasi.

Lõpuks mõtlesime, et teeme, aga see oli kuskil eelmise aasta jaanuaris, seega see projekt on kestnud üle aasta aja. Esialgu pidi see olema nostalgiline klubikultuuri lavastus, aga mingil hetkel tundus, et see pole kõige parem, sest klubimaastik on nii palju muutunud. Hakkasime otsima teisi variante, kuidas seda teemat lahata.

Kuhu te nüüd välja jõudsite? Kuidas te seda teemat ümber fokusseerisite?

Minu idee oli alguses, et see on selline kompaktpidu, kus sa astud uksest sisse, seal on juba bouncer, sa tuled ja justkui elad sellise klubikogemuse läbi. Pärast seda mõtlesime, et milline üldse on tuleviku klubi ja siis jõudsime selle interneti teema peale, mis hoiab kõiki inimesi praegu koos, meemikultuur ja kõik see. Siis me mõtlesimegi, et mis oleks, kui selle peo asemel teeme sellise portaali, mille sees on pidu, nii-öelda chatroom'id, kus sa saad vaadata erinevaid esinejaid ja oma loovust välja elada.

Ega see klubikultuur vist tegelikult ikkagi internetti ei koli? Ma ise hästi ei usu, et see on tulevikuvaade.

Ei usu, ma ise olen hästi seotud klubikultuuriga ning olen ise hästi selle vastu olnud, et teha stream-pidusid. Muidugi, see võib huvitav olla, kui see on huvitavalt tehtud, aga see, et DJ mängib ja ma kodus vaatan, so what? Ma ei usu, et see nii ümber kolib.

Meie mõte oli pigem see, et just need kväär-noored, kelle kodu oli see klubi, et mida nemad teevad. Mõtlesimegi siis välja variandi, et oleks selline portaal...

Sa oled ka selle lavastuse helilooja. Kust sa selle muusika jaoks inspiratsiooni said? Siin on päris palju reivikultuuri mõjusid, aga mida laiemalt kuulda saab?

Ma üritasin hoida sellist klubimuusika joont sees, seega siin on break'e, veidi lo-fi hip-hop'i, on jungle'it ja techno't, aga samas mu algne mõte oli see, et tahtsin teha muusikali. Seega tahtsin, et seal oleksid paar momenti, mis oleksid vokaalselt väga muusikal, seega seal on huvitavaid vastuolusid, kus taust on väga tümps-tümps, aga vokaal on väga camp, naljakas ja ülepakutud.

Aga kuidas see muusika sündis? Klubimuusikal põhinev muusikal ei ole just kõige tavalisem asi.

Mul oli päris palju aega, mis oli tore, sain kaua selle peale mõelda. Ma panin mingi stsenaariumi paika, mis juhtub, siis hakkasin stseenidega jaoks mõtlema, milline energia siin võiks olla, milline tempo, mis siin muutuma peaks, mis sõnad siin peaksid olema. Sõnad oli hästi tähtsad.

Algul alustasime nii, et Grete-Ly Valing, kes on Londonis, pidi tulema ja tegema Veenuse osa. Mina pidin tegema muusika ja tema pidi tegema sõnad, aga siis tuli koroona ja ta ei saanud Eestisse tulla, seega ma pidin ise need sõnad välja mõtlema.

Üritasin teha nii, et inimene, kes tuleb seda esmakordselt vaatama ja ei tea mitte midagi, et talle jääksid need sõnad kõrva. See oli esmakordne kogemus mulle, aga tuli päris lahe kokku, ma arvan.

Tahan paar küsimust küsida ka laiemalt klubikultuuri kohta. Millal sa ise viimati klubis käisid?

Suvel vist, siis sai käia.

Siis oli korra peaaegu tavaline...

Siis oli täiega nagu tavaline, kõik oli okei järsku (naerdes).

Londoni ja Berliini näitel räägitakse, et klubikultuuri tulevik on üsna tume ja väga paljud kohad jäävad igaveseks suletuks, mingid kohad võib-olla taastuvad. Mis sa arvad, kuidas Eestis on? Milline võib siinse klubikultuuri tulevik olla?

Eesti klubimaastik on pidevalt üles-alla olnud, kõik kohad kogu aeg avavad ja kukuvad, sest seda ei toetata ja ei arvata, et seda peaks toetama. See on kõigile praegu olnud ekstra raske, aga see pole klubikultuuris olevatele inimestele eriti harjumatu situatsioon. Me oleme juba harjunud tagasi tõusma nagu fööniksid.

Ma arvan, et Eesti klubimaastikule pole see nii halb kui kohtades, kus klubikultuur on palju suurem. Seal on ka see löök palju suurem.

Palju on räägitud sellest, et äkki peaks klubikultuur inimestele lähemale tulema, üheks lahendus peetaksegi seda, et klubikultuur üritaks jõuda ka ringkonnaväliste inimesteni. Kas sa oled sellega nõus?

Jah ja ei, ma arvan, et siis ta poleks enam klubikultuur, pigem oleks see siis selline pubi- ja baarikultuur, kus kõik käivad. Ma arvan, et kvaliteet langeks ka...

Ma saan aru, et klubikultuuri üks väärtus on ka selles, et ta ongi mõeldud mingile grupile ja sa pead ise tegema teatud pingutuse, et sinna kuuluda.

Jah, aga ma arvan, et kõigiga on nii. Näiteks kunstiga, kui mingi kunstiteos ei ole minu teema, siis ma saan ikkagi aru, et see on kunst, et kellegi jaoks tähendab see midagi ja et see on väärt miljoneid. Klubikultuuriga võiks olla samamoodi, et sa võid mitte kuuluda kuhugi, aga ikkagi saada aru, et see on kellegi jaoks midagi väärt.

Ma ei usu, et see midagi head teeks, kui see valdkond liiga populaarseks muutuks, pigem peaks lihtsalt selle mainet ühiskonnas kuidagi parandama.

Aga toome jutu tagasi lavastuse juurde. Kas "Veenus.me" on ennekõike klubikultuuris huvitavatele inimestele või võiks siia tulla ka laiem publik?

Ma arvan, et siia võiks vabalt tulla laiem publik, meil oli siin viieaastane poiss, kes vaatas proovi ja hullult tahab esikale tulla (naerdes). Usun, et see on väga paljudele inimestele arusaadav.

Seda me üritasime ka väga teha, et just see muusikaliosa teeb ta hästi lihtsalt arusaadavaks, et ta pole liiga alternatiivne ja eksperimentaalne. Selle lavastusega pole seda, et tuled, lähed ära ja ei saanud mitte midagi aru. Ma arvan, et ta annab ka täielikule võhikule mingisuguse positiivse laengu.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: