Ma sattusin ükspäev igavusest ja teatavast huvist vaatama videot, kuidas üks sügavalt usklik naisterahvas leiba küpsetab. See video oli minu jaoks üsna tähelepanuväärne, sest 60 aastat leibu küpsetanud naine siiralt uskus, et tema leib maitseb nii hästi vaid ja eelkõige seetõttu, et tema ahi on Jumalast kaitstud – ta uuristas enne iga leivategu ahju kohale risti ning sinna pole toopärast 60 aasta jooksul ükski kuri vaim sisse pääsenud. See teeb tema leivad aga õndsaks ja õnnistatuks. Inimliku õnnega pole sel erilist pistmist, kuid ma jäin mõtlema – kui isegi leival on nõnda lihtne õndsaks saada, miks siis inimesel ei ole? Ent veelgi enam, miks pole õndsaks saamine võimalik kõigile?

Endla Teatri "Põrgupõhja uus Wanapagan" käib välja selle sama mõtte ning küsib teatrivaatajalt, kes tegelikult otsustab, kes saab õndsaks, kes mitte. Kas on see Jumal või ehk Peetrus taevaväravas, kelle õlule jääb viimne kohtumõistmine? Või on see inimene, kes oma püüdlikkuse, alandliku meele, heaks olemise ja maise õnne trotsimise läbi määrab ise oma õndsaks saamise? Kuid veelgi enam, kas maises maailmas on üldse võimalik õndsaks saada ja kas selles maailmas on kohta lunastusele või kehtivad siin muud reeglid, mis ka kõige mõistuslikumale olendile veel teadmata on?

A.H. Tammsaare viimaseks jäänud absurdimaiguliselt teoloogiline romaan "Põrgupõhja uus Vanapagan" kõneleb teadupärast Jürkast, Põrgupõhja tallu saabunud noorest peremehest, kel pole hinge taga punast krossigi, lehmast, lambast, hobusest ja tööriistadest rääkimata. Kuid Jürkal on eesmärk – saada õndsaks. Et aga ilma talu pidama hakata ei saa, sõlmib Jürka lepingu omakasupüüdliku Antsuga, kes Jürka inimlikku naiivsust ja lihtsameelset teadmatust meelevaldselt oma huvides ära kasutama hakkab.

Kuid Jürkas kihvatavad inimlikud ja irratsionaalsed instinktid – igatsus ihulise armastuse järele, lihahimu, ja raev –, mis eksitavad Jürka õndsaks saamise teelt, sest isaigine ja pojapõline hõllandus maise õnne järele kaalub lõpuks paratamatult üle kõik ratsionaalsed veendumused. Selgub troostitu tõde – et Jumalast seatud reeglid ei olegi loodud kõigile järgida, sest õndsaks saamine on valitute privileeg ja heaks olemine on omaette kunst, mida vaid vähesed valdavad.

Paremat lihtsameelset Jürkat kui Ago Anderson oleks olnud raske leida. Anderson tegi suurepärase tõsise rolli, kuivõrd temas oli olemas nii mühaklikkus kui ka raevukus, mis Vanapaganast inimese – mis siis, et patuse – tegi. Andersoni kehastatud Jürka oli justkui täna ilma sündinud ja üleliia rohmakas ning mõtles rohkem südame ja peenise kui et ajuga, kuid oli ühtejoont kummatigi kaasahaarav karakter.

Selline lavastus poleks aga täielik ilma suurepärase ja mitmetasandilise lavakujunduseta. Fortumi katlamaja on selles mõttes ideaalne paik, kus Tammsaare romaan värske ja rahutuna ellu äratada – seal oli heinte vahele peidetud pööbellik rõõmutus ja pimedus, mis vastandus linnarahva lihvitud parketile ja kristallklaasidele; hauaküngaste vahel tornina kõrguv kirik, kaevandus ja kauplus, mis pea kohatuna näisid. See andis lavale dimensiooni ja mänguruumi, kus elu katkematult kees.

Kaili Viidas on lavastajana Tammsaare tänini aktuaalsele algtekstile lähenenud küll sundimatult ja kerge narrusenoodiga, kuid see ei varjuta oma vulgaarses intensiivsuses siiski kordagi verrekasvanud eksistentsiaalset pessimismi, Tammsaarelikku jumalateotuse ideed, mis "Põrgupõhja uue Vanapagana" nii paeluvaks lugemiseks teeb.

Nõnda on Viidas konstrueerinud hoopis reaalsuse, mis on ühtaegu nii saba kui ka sarvedeta, ent peegeldab siiski üsna sirgjooneliselt (kaasaegset) lõhestunud maailma, kus igaüks on omahuvi peal väljas ning raha, võim ja seks valitsevad.