X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Arvustus. Uus Wanapagan tuleb tabudeta

"Põrgupõhja uus Wanapagan" Autor/allikas: Priit Loog

Lavastus

A. H. Tammsaare "Põrgupõhja uus Wanapagan"

Lavastaja: Kaili Viidas

Dramatiseerija: Ott Kilusk

Kunstnik: Arthur Arula

Helilooja: Tauno Aints

Videokujundaja: Argo Valdmaa

Laval: Ago Anderson, Tambet Seling, Triin Lepik, Kadri Rämmeld, Sten Karpov, Liis Karpov, Ott Raidmets, Nils Mattias Steinberg, Indrek Taalmaa, Carmen Mikiver, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Sander Rebane, Meelis Rämmeld, Agata Apostol või Elsa Johanna Talvistu, Karin Tammaru, Peeter Tammearu

Esietendused 17. ja 18. juunil 2021 Fortumi katlamajas Pärnus

Julgen väita, et Kaili Viidas on üks äratuntavaima käekirjaga lavastajaid praeguses Eesti sõnateatris. Tema tööd eksponeerivad rohkelt tabulist, vulgaarset ja kehalist, pelgamata kasutada krehvtist kõnepruuki ning kujutada avameelselt laval nii urineerimist, roojamist kui ka seksimist. Ehkki Viidas (veel?) säärane naturalist ei ole, et ta püüdleks laval täieliku autentsuse poole ja paluks näitlejatel päris kehavedelikke väljutada, ei mässi lavastaja inimeseloomale omaseid tegevusi ka liigsete metafooride sisse. See sündsusetus aga toobki tema teosed teinekord maa peale, muudab nad inimlikuks ja usutavaks. Nii läheb ka "Põrgupõhja uue Wanapaganaga".

Maa peale tulemine, inimlikkus, usk ja usutavus omandavad "Põrgupõhja uue Wanapagana" kontekstis muidugi omaette tähenduse – jutustab see ju Jürka-nimelisest vanapaganast, kes põrgust (aga taeva kaudu) maale saabub ning inimese kuju võtab. Usk on loos kohal aga ühelt poolt argises mõõtmes – teineteise sõnade ja lubaduste (mitte)uskumise näol –, teisalt religioosses tähenduses jumala, lunastuse, viimsepäeva uskumise kujul. Viidase lavastuse religioosse tahu eest vastutab seejuures suuresti Sten Karpovi mängitud kirikuõpetaja.

Pärast nähtud etendust võtsin muide huvi pärast lahti oma gümnaasiumiaegse lugemispäeviku ning pidin üllatuma. "Raamatust võis välja lugeda, et peaaegu vahet polegi, kas oled elanud ausalt või mitte, kirikuõpetaja juures pihtimas käies võib igaüks taevasse saada," lugesin ma sealt Tammsaare "Põrgupõhja uue vanapagana" kohta. Mõeldes siis Karpovi mängule ja tervele religioonikujutusele Viidase nüüdses lavastuses, kõlas säärane üldistus lausa jaburalt – ei ole need asjaolud nii selged ühti.

"Põrgupõhja uus Wanapagan" Autor/allikas: Priit Loog

Karpovi kirikuõpetaja paistab omamoodi pragmaatik küll, kohaneb oludega kiiresti ega kohku ära ka Jürka ees, kes end avameelselt vanapaganaks nimetab ning sulase tapmise üles tunnistab. Ka korjanduskarp on tema kirikus patust puhastujatele ikka avatud. Ometi ei kiirga see õpetaja pahatahtlikkust või ahnust, pigem esialgu liigset leplikkust ja minnalaskmist. Lõpuks loobub temagi pealiskaudsest patukustutusest, lööb rahakarbi kinni püsiannetajast Ants Kavala (Tambet Seling) nina ees. Jääb lahtiseks, kas taevaväravad Antsule üldse kunagi avaneda võivadki.

Vanapagana enesega tundub lugu justkui klaarim: raevus sarvik jääb põleva maja rusude alla, enne kui jõuab õndsaks saada. Samas suudab Ago Anderson kujundada Jürkast etenduse vältel küllaltki sümpaatse karakteri, kelle õndsuspüüdlustele võib publik siiralt kaasa elada. Vanapaganale omast jõhkrust ja toorust tasakaalustab nimelt Andersoni koomikunatuur. Kuigi jämekoomilised võttedki on Andersonil kahtlemata käpas, siis neile ta sedapuhku ei panusta. Tema vanapagan jätab tõsiselt võetava mulje, annab aimu psühholoogilisest arengust, mida läbib oma kannatuste keskel üks sihikindel ja sitke inimene. Algne naiivsus tuhmub, iseloom karestub.

Ometi ei lase Anderson Jürkal muutuda ühtviisi tumedaks tegelaseks. Õrn huumorinoot sugeneb Jürka stseenidesse tihtipeale just siis, kui näitleja loobub ekspressiivsetest mänguvõtetest ning viib rolli väljendusvahendid miinimumini. Tänu Andersoni nõnda vahetule ja pingutamatule olekule pääseb esile tundmus, et too vanapagan on tõtt-öelda väga maine ja inimlik olevus.

"Põrgupõhja uus Wanapagan" Autor/allikas: Priit Loog

Jälgides kas või Jürka viimast koosviibimist tütre Riiaga (nähtud etendusel Elsa Johanna Talvistu), paistab lavalt õhkuvat midagi inimlikult sooja ja muhedat, kuigi olukorda ei saa helgeks nimetada. Andersoni ja Talvistu koosmäng kujuneb piisavalt siiraks, et tunda seal ära isa ja tütre vaheline armastus, isegi kui tüdinud mees last muuseas sitarattaks hüüab.

Eks Jürka armastus olegi toores ja tahumata, seda ilmestavad ka armustseenid Juulaga (Triin Lepik): kord tormab paar mööda lava "alasti" kostüümides ja andub teineteisele samblasel metsapinnal, siis ripub vanapagan naerulsui kirikuukse piida küljes ja hargitab jalgu. Päris alastus asendati seejuures ihukarva trikoodega ning arvestades, kui rohketes stseenides tarvitseb tegelastel alasti viibida, on see lahendus ka loogiline. Alastuse läbiv kasutamine võinuks nihutada tähelepanu loo tegelastelt näitlejatele endile, sest koos alasti kehaga tõuseks esile nende individuaalsus. Viidase lavastuse fookus oli siiski vanapagana loo representatsioonil, mitte näitlejate presentatsioonil.

Huvitaval kombel toimib selline kostümeeritud alastuski osale publikust teatava provokatsioonina, nagu ka valjuhäälne sünnitusstseen või kujundlik urineerimine pisikese veepaagi abil. Samas pole teatrivaataja ebamugavusest muigutav suu või pööratud pilk ju tingimata halb märk – teater ei peagi alati mugav ja meeldiv olema. Sündsuse-sündmatuse piiri üle mõtlema ärgitav lavastus paistab mulle igatahes intrigeerivam kui tuntud headuse peal liugu laskev "hästi tehtud teater".

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: