Arvustus. Bossa boogaloo

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Surgent Autor/allikas: Ake Heiman

Surgent / Sold / Strych:9
Live
Tapper, 18. juuni 2021

Kuigi ogavalk üritas Tallinna ööelul kaela kahekorra käänata, jäi sellel eluvaim siiski sisse ja avaürituseks tegi uksed lahti ka Tallinna raskemuusikaklubi Tapper, et võõrustada kolme Tartu-Tallinna teljel tegutsevat metal-bändi. Igaüks neist laulis ise laulu, aga selline mini-showcase uutele bändidele pakkus rohkelt uut informatsiooni ja võimalust vaadata ka selliseid artiste, kellega teed muidu ilmselt tõenäoliselt ei ristukski.

Kuna ma polnud enne kuulnud ühtki kolmest ülesastuvast S-tähega bändist, siis hoidsin näpud kuulamiskanalitest eemal, et esimene kokkupuude live'i jääks.

Avabänd Surgent tundus vähemalt kirjelduse järgi olevat S-triost kõige rohkem minu maitsele vastav ja ega sisetunne ei petnudki. Surgenti liikmed on tuttavad juba mitmest varasemast tehnilisest death-bändist nagu Horricane ja Paean ning nüüd on kõik need eksperimendid eksperimenteerimise vallas sadestunud millekski uueks. Sarnaselt näiteks Meshuggah'le proovib Surgent minna taktimõõtudega täiesti teisele tasandile, mistõttu Surgent muusikas mängib samapalju (või rohkemgi) sünkoop kui meloodia. Kui vahepeal miski paar ringi 4/4 taktimõõdus püsib, on see nagu hingetõmbehetk. Selles rütmirägastikus endale teed murdes ei hakka aga kunagi igav, osades lugudes tõmmatakse vahepeal hoog täiesti maha bossalike vahekohtadega. Kuna helitugevus on võrdlemisi madal – mis viib mõtted omakorda imestusväärse tõdemuseni, kuivõrd suurel määral metal-bändid ikkagi panustavad valjusele kui oma arsenali põhirelvale, ja seda ilmselt tihti ka kujutlusvõime puudumise tõttu –, siis olid kõik read hästi eristatavad, isegi bass, mis kipub neil juhtudel tihti pudruks minema. Ja üks kitarr kahe asemel teenis ilmselt kokkuvõttes sama eesmärki. Valgusskeem oli ka päris põnev. Terve kontserdi aja kasutati ainult tagavalgust, nii et esinejatest olid näha vaid siluetid. Kahel pealtnäha suvalisel momendil välgutati suurt tuld ka ette ja hästi korraks oli näha, kes on laval. Selline hetkeline paljastusmoment, mis mõjus kontseptuaalselt päris hästi.

Kuulata ja tähele panna oli Surgenti live'i ajal nii mõndagi – kindlasti lauljalt ka õhtu lemmikvahekõne "Järgmisena mängime veel ühe loo" –, aga kontserdil võib-olla oleks puhtfüüsilist lööki ka grammi võrra juurde tarvis. Selgema pildi võib ette saada Bandcampi abiga, kuhu on üles pandud kaks esimest lugu mingil hetkel plaanitavast albumist, kui ma nüüd õigesti asjast aru sain. Uurige välja.

Sold Autor/allikas: Ake Heiman

Keskmine bänd Sold oli selline nooruslik ülelaetud akudega noorte moe-metal, mille juurde käib rock'n'roll'iliku laaberdamise asemel hoopis tervislik kui mitte lausa sportlik eluviis ning muusika ja esinemise põhjal otsustades ka positiivne ellusuhtumine. Esimese mõne loo ajal oli mul kergeid raskusi pealispinnast sügavamale minemisega, sest vormiliselt toimus korraga päris palju. Kaks lauljat vahetasid ridu ja stiile, laval oli kuus inimest, üks käik järgnes teisele, breakdown'id, sündid, sämplid... Rohkelt hüppamist ja värvilisi tulesid. Mingis mõttes see kõik minu jaoks aga mõneks ajaks formaalsuseks jäigi, sest käigud tundusid tulevat otse mingist rifigenereerimisprogrammist ja ülesehitused samuti. Pikapeale aga suutsid nad oma siira ja naiivsevõitu energiaga siiski mulle sümpaatseks saada. Tundus, et osa oli lava ees Soldist väga vaimustuses, boonuspunktid naislauljale, kes live's ikkagi väga hästi oma osad ära laulis, eriti kui ekstreem-metal'is piirduvad inimeste vokaalsed võimed enamasti võrdlusega, kes koledamini kriiskab või jubedamini möirgab. Meloodilise naislauluridade vahele põrkas meesvokalist rütmikate korinatega nagu see igasugustes core-järelliitega bändides kombeks. Sold oli Eesti riigi ja Tapperi lava kohta märgatavalt professionaalselt teostatud moodsa meloodilise core-metali näide, mis on kaasakiskuv ja lihtne tarbida, aga siiski formaalne. Midagi emotsionaalselt püsivamat siit hinge pidama ei jäänud, aga edu neile. Kui Surgent pääseb rohkem esile kõrvaklappidega kuulates, siis Sold on ehk kõige sobivam festivalide lavadele.

Strych:9 Autor/allikas: Ake Heiman

Kolmest kõige keerulisem lugu on aga Tartust pärit peaesinejaga Strych:9, sest ka nende moodsat miksi erinevatest metal-stiilidest on kohati raske määratleda, aga kui see vahel on kompliment, siis mõnel teisel juhul mitte. Strych:9 tundub olevat seda projekti hakanud looma n-ö väljast sisse. Välisega on kõvasti vaeva nähtud ja ei saa vist jätta toomata paralleeli kogu selle põhiliselt Ameerika-keskse jämekoomilise groteskiga, mille raskemas muusikas populariseeris Kissi ja Alice Cooperi jälgedes Slipknot, popkultuuris Jokker, filmikunstis viimasel ajal kõige tabavamalt ehk "Puhastuse" ("The Purge") sari. Tänaseks on see muundunud väga kummalisteks subkultuurideks nagu näiteks boogaloo-liikumine oma Havai särkidega, või killer clowns. Nende kõigi eesmärk on enese maskeerimine (justkui kellegi teise rolli võtmine), groteskselt koomilise ja psühhopaatilise ristamine, osutades enamasti kaasaegse (urbanistliku) ühiskonna allakäigule ja inimkonna moraalsele laostumisele.

Strych:9 on võtnud need suured teemad ja Taaralinna oludes elule äratanud korraliku põhjalikkusega, mis puudutab välist presentatsiooni, aga samas on ju siiski Emajõe Ateena, mitte Emajõe Chicago. Ja kuna kirjeldatud teemad on populaarkultuuri jõudnud ennekõike läbi USA, siis tundub ka muusika esmajärjekorras ameerikalik segu industrial'ist, moodsast death metal'ist, groove metal'ist ja millest kõik veel. Küsimusele, kas see kõik kontserdil mingisse emotsionaalsesse elamusse tõlkub, ma ei julgeks jaatavalt vastata. Omajagu on selle põhjuseks ka juba Surgenti esinemisest tuttav valgusskeem, mis lubas bändimeestest näha vaid siluetti ja ei palju enamat. Kuigi kõigil tegelastel laval olid maskid peas ja meikimisele oli ilmselt kulunud päris palju energiat, siis polnud seda ilu laval eriti näha ja tulemuseks pidi sõnum jõudma bändilt vaatajani lausa läbi kahe filtri – maskid ja pimedus. Selleks, et uskuda psühhopaadi kannatusi, peame me ikkagi nägema pisarat või vähemalt piinarikast pilku klouni silmas, aga selliste peente tundetasandite tekkimiseks ruumi polnud. Ahjaa, kolmas filter. Suhtlus toimus inglise keeles, mis viis Strych:9 küll jah ehk nimetatud märgisüsteemile veel sammukese lähemale, aga kohalikust vaatajast omakorda kaugemale. Peab tunnistama, et plaadi pealt kuulatuna omandas Strych:9 materjal mingi konkreetsema kuju ja hakkas läbi kumama ka tundetasand, kasvõi minu jaoks ka igas väikesemas linnas väga aktuaalne ängistuse ja depressiooni teema. Kontserdil jäi aga pigem kõlama selline kurikaga pähe elamus, mis lõppkokkuvõttes ikkagi minu jaoks ei kandnud. Veidi lükkas, eriti pärast Soldi lauljannat, tasakaalust välja ka vokalisti tagasihoidlik tulemus puhaste lauluosade esitamisel. Ühesõnaga, mingit lugu mulle seal ehk räägiti, aga kontserdil see pigem välja ei tulnud.

Aga jällegi: esimene plaat, peaaegu, et esimene kontsert. Ilmselt alles otsitakse oma lavalist olekut, nii emotsionaalset kui kõlalist tasakaalu. Sama tundub paika pidavat ka live'dega alles alustava Surgenti kohta, kes küll võitis selgelt mu hääle siinsest kolmikust. Olin rahul, sain targemaks, soovitan kõigil samuti nina kodust uuesti välja pista, et kontsertidest saaks taas eksootika asemel argipäev. Live-muusika vajab SIND!

Toimetaja: Victoria Maripuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: