Kui kogu "Kiirete ja vihaste" frantsiisi kokku võtta, võiks visuaalseks metafooriks olla Ameerikas populaarse motovõistluse NASCAR rada. Autod kihutavad meeletutel kiirustel ringiratast, uuesti ja uuesti ja uuesti, kuniks hulk inimesi seda mingil põhjusel pealt vaatab, lootuses, et keegi põnevuse huvides vahepeal seina põrutaks.

Võidusõiduraja äärest saab alguse ka "Kiired ja vihased 9", kui 1989. aastal hukkub õnnetuse käigus Jack Toretto – Vin Dieseli kehastatud Dominic Toretto isa. Selgub, et lisaks Domile jääb maha tolle noorem vend, kes pühendab järgnevad aastakümned Domi varjust pagemisele. Õlise pisipätina alustanud Domist on saanud selle ajaga rahvusvahelisi kriminaale takistavate superkangelaste salga pealik. Seekord tuleb võidu kurjale rajale astunud noorema vennaga jahtida salapärast igavikukivi, vabandust, tehnoloogilist vidinat, mille abiga on võimalik häkkida ükskõik millisesse elektrilisse seadmesse, sealhulgas kõikvõimalikesse relvasüsteemidesse.

Võrdlused Marveli koomiksimärulitega ja "Võimatu missiooni" spioonipõnevikega on kerged tekkima. 2001. aastal esmakordselt ekraanidele jõudnud kiirendamisvõistlustelt on rallitud vahepeal hulga maailma suurlinnade tänavatele, tankidesse, lennukitesse ja allveelaevadesse. Kuhu edasi, kosmosesse? Aga palun, ütleb viiendat korda "Kiirete ja vihaste" lavastajatoolis istuv Justin Lin.

Nõnda rullub lahti kaks ja pool tundi füüsikast ja loogikast priid meelelahutust, mis näeb välja, nagu selle oleksid välja mõelnud ja kirja pannud oma esimesi mudelautosid ringi pilduvad lapsed. Sisu jälgimine eeldaks küll paari tosina erineva tegelase tundmist, Borgiate väärilistel sugulussidemetel silma peal hoidmine kinosaali seinale prinditud sugupuud, aga vaataja võib siiski kergendatult hingata – sisuline koherentsus pole tegijate taotlus, vaatemäng on.

Eks reeda juba pealkiri, et mõtteaine või psühholoogiliste profiilide pärast keegi "Kiireid ja vihaseid" vaatama ei lähe. Minnakse, et näha suurejoonelist laastamistööd ning üha pöörasemaid trikke kõiksugu neljarattaliste sõidukitega. Vaimuvaesust ja ambitsioonivaegust võiks osaliselt andestada – eks igatse kerge meelelahutuse järele aeg-ajalt igaüks. Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool. Paraku veab seeria üheksas osa alt ka siis, kui püüda tema tasemele laskuda. Suures osas digitaalselt loodud keskkonnad on koledad, ebausutavad ja isikupäratud. Autod ja inimesed põrkavad ringi justkui oleksid nad kummist. Miski ei tundu päris, mistõttu puudub ka igasugune ohutunne. Selle üle tehakse filmis isegi nalja, mis väljendab tegijate arusaamist, kui napakas see kõik on.

Paraku ei saada aru olulisest erisusest vähetõenäoliste olude ja võimatute lahenduste vahel. Vähetõenäolisteks oludeks on näiteks vajadus hiigelsuurt seifi sõiduki järel mööda linna lohistada või sportautoga Burj Khalifa 800-meetri kõrguste tornide vahel hüpata. Selliste meeldejäävate olukordade pealt on küllaga lõbutsenud nii Bondi kui "Võimatu missiooni" filmid, aga ka "Kiirete ja vihaste" paremad osad.

Võimatu lahendus on aga see, kui luust ja lihast inimene Burj Khalifa torni otsast alla kukub, end siis asfaldilt üles korjab ning edasi madistab. "Kiirete ja vihaste" üheksandas osas lendavad tegelased läbi õhu, põrkavad autode kapottide ja puude vahel nagu ping-pongi pallid ning lõpetavad vigastusteta. Kogu märuli keskel ei jõua ükski stseen välja teenitud või kuidagi terviku kaudu tuletatud lahenduseni, vaid üks deus ex machina ajab teist taga. Isegi igasuguse usutavuse osas kõvasti vaba lõtku andes ning loogikale Šveitsi juustu auklikkusega lähenedes peaksid kõik peategelased filmi 15. minutiks kaugele teispoolsusesse saadetud olema.

Lin tabas kirjeldatud erisuse ära seeria autofännide nišitootest globaalseks fenomeniks muutnud viiendas osas. James Wan veelgi paremini seeria ilmselt meeldejäävaimas, seitsmendas osas. Just viimane omandas ainsana ka tubli emotsionaalse kaalu, kui võtete ajal hukkus algset peategelast Brian O'Connerit kehastanud Paul Walker. Wiz Khalifa loost "See You Again" saadetud lõpustseen hargnevate teedega tõi küllap klombi kurku ka kõige sügavamale testosteroonimülkasse ja bensiiniaurudesse uppunud mehepojale.

See olnuks ilus viis kvaliteedilt üles-alla pendeldanud seeriale joon alla tõmmata. Miks seda ei tehtud, pole just keeruline mõista – kassat kogunes müstiline poolteist miljardit dollarit, kogu frantsiis on tänaseks teeninud üle kuue miljardi. Kui Walkeri surma ja pidevate perejutluste sentimentalism pealt pühkida, tasub aga meenutada, kuidas näitleja õigupoolest hukkus – kihutades 70 kilomeetri alas kiirusel hinnanguliselt 130-150 kilomeetrit tunnis.

Kuigi tänu ümbritseva maailma muutumisele on seeria minevikku jätnud napilt rõivastatud näitsikute seelikute alla piiluvad kaameraliikumised, pole kiirust ja riskikäitumist fetišeeriv väärtusruum kuhugi kadunud. Tegemist on jätkuvalt fossiilsete kütuste raiskamist kummardava idiokraatiaga, kus mehelikkus on võrdsustatud võimsate autode, suurte musklite, ühelauseliste fraaside ja ennastohverdavate nüride žestidega, selmet hetkekski aega maha võtta ja pisut mõelda. Tulemuseks stseenid nagu heitlus tööstusšahtis, kus Diesel tosinate vastastega rusikaid pidi kokku läheb, kuigi võiks lihtsalt ukse sulgeda ja koos kaaslastega pageda.

Alles surma küüsis meenuvad peategelasele tuumafüüsika keerukusega nähtused nagu empaatia ja suhtlusoskus, mitte et sest suuremat tolku oleks, kui järjekordne Ida-Euroopa linn ootab maatasa tegemist. Palju selle tänavatel süütuid inimesi hukkub, ei loenda keegi, peaasi et kesksed tegelased ükskõik millisest kaelamurdvast olukorrast väljuvad. Nagu üks filmi tegelastestki viitab, võivad nad õigupoolest olla võitmatud. Nagu paraku ka seeria ise. Ei hakka siin peale ussi- ega püssirohi, nööri otsas autoga ümber kaljunuki tiirlemine ega avakosmos. Lõpuks ootavad ikka grill, külmad Corona Extrad ja sõbrad-sugulsed-omaksed kellegi verandal, kuniks vaatajale juhatatakse lõputiitrite keskel sisse järgmine osa. Töös on neid juba praegu kolm. Küsimustega, kuhu edasi või miks üldse, vaevalt keegi pead vaevab, eks sätesta üks kapitalismi teese, et lollidelt tulebki piletiraha ära võtta.

Kogu muu tõsiseltvõetamatuse juures on kreatiinikogude paineid esitatud sedavõrd šeikspiirliku traagilisusega, nagu tuleks pealt vaadata kellegi perekondlikku teraapiasessiooni. Perekond ongi olnud seeria pealtnäha läbivaks teemaks, kuid tegemist on siiski ennekõike suitsukattega tõsiasjale, et need filmid ei räägi millestki muust peale kihutavate ja plahvatavate autode. Uuesti ja uuesti ja uuesti. Eks olegi see kujutatud maailma ainus mõeldav teraapiavorm. Sellise maailma võiks aga kliimakriisi ja üleautostumise ajastul kiiremas korras tagavaatepeeglisse jätta.