Arvustus. Sõltumatu Tantsu festivali võib lugeda õnnestunuks

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Keithy Kuuspu "Läbi kukkumine" Autor/allikas: Alar Proosa

Olles Sõltumatu Tantsu Festivali jooksul näinud kolme tantsuetendust, jaotatuna laiali kolme nädala peale, on isegi mõnevõrra harjumatu rääkida just festivalikogemusest. Eelmistest teatri- ja etenduskunstifestivalidest meenuvad ikka pigem etendusi täis pakitud päevad, ühest etenduspaigast teise tuhisemine ja tagatipuks suur väsimus, kinnitas Karin Allik.

STLi festivalist jääb aga meelde rahulik kulgemine ja aeg lasta mõtetel pärast üht etendust settida, et lubada neil siis järgmise etenduse paiku uuesti selginenuna pinnale tõusta. Võinuksin kolm etendust küll ära näha ka kahe päeva jooksul, ent arvestades lavastuste sootuks erinevat meeleolu ja atmosfääri, mõjus aeglasem ajakava festivalikogemusele ainult hästi.

Tähenduste ette rakendatud noored kehad

Noorte koreograafide hüppelauale Premiere astusid sedapuhku kaks esteetiliselt eripalgelist debüüti. Kui Ingrid Mugu "Põlemine" sulatas flamenkot kokku kaasaegse tantsuga, siis Allar Valge "Love Me Tinder" meenutas pigem füüsilist teatrit (stepp)tantsuliste vahepaladega. Sellegipoolest paistis nende siht sarnane: valada tantsulisse vormi isiklikud kogemused eneseotsimisest, -leidmisest.

Teel lavale olid need kogemused ometi omandanud liiga sirge ja selge kuju, et lugude jutustamisele kasvaks peale ka poeetiline kiht. Kehad rakendati tähenduste ette ja pandi vedama kujundite koormat, ent vähe ruumi jäeti seejuures ebaratsionaalsuseks – hetkedeks, kus publik ei pea lavaltoimuvat mõistuslikult dešifreerima, vaid tajub-tunnetab seda iga keharakuga.

Tõepoolest, eks vaataja võib dešifreerimisest loobuda ja oma semiootilised prillid eest võtta millal tahes, aga alati ei pruugi siis lavastusest palju alles jääda. Nii ka seekordse Premiere'i puhul: liikumise iseseisvale väärtusele oli lavastusprotsessis pööratud justkui vähem tähelepanu kui tähenduste tootmisele. Nõnda jäi kasutamata tantsu olemuslik potentsiaal jagada kogemusi otse kehalt kehale, mitte kehalt mõistusele.

Ingrid Mugu "Põlemine" Autor/allikas: Kris Moor

Mõistagi ei tähenda see, et loodud tähendused tähtsust ei omaks – koreograafide endi jaoks olid teemad silmnähtavalt südamelähedased ning esitused hingestatud. Mugu "Põlemine" tegi kokkuvõtte õppimisest kui muutlikust protsessist, mille käigus kimbutavad õppijat nii enesetõestusvajadus kui ka lõppeks läbipõlemine. Raskused pole Mugu kujutuses ometi ületamatud, vaid nõuavad kirglikku sihikindlust, võib-olla isegi kangekaelsust.

Mida paremini vaataja flamenkokunsti tunneb, seda rohkem märke ta etendusest välja loeb. Mugu koreograafia kulgeb nimelt lihtsamast keerulisema suunas just nii, nagu flamenkot ka õpitakse – mulle kui flamenkovõhikule sai see muidugi selgeks alles pärast etendust, kui teadjama vaatajaga sellest kõnelesin. Tasapisi komplitseeruvad rütmid ning lisandub slepiga kleitbata de cola, mida lavastuse tutvustuses kirjeldatakse kui "mäetippu, mida ületada, ja kuristikku, kuhu kukkuda".

Allar Valge "Love Me Tinder" omandab seevastu humoorikama kuju, kui Tinderi kohtingule eelnevat protsessi kirjeldab. Tantsusammude asemel domineerivad lavastuse esimeses pooles hoopis treeningharjutused, mis peaksid tegijale andma ihaldusväärsema välimuse, tõstma enesekindlust. Kohtinguootuses tegelane kõigub seega pidevalt ebakindluse ja nartsissismi vahel edasi-tagasi. Kord annab endast aimu rahulolematus kehaga, siis tantsib noormees jälle armunu pilgul oma peegelpildiga.

Allar Valge "Love Me Tinder" Autor/allikas: Kris Moor

Valge lavalist olekut iseloomustab enesekindel esinejanatuur, mis võib kohati lausa tekitada küsimuse, kui suur osa nartsissismist kuulub kehastatavale tegelasele ja kui suur osa etendajale endale. Selge muutus toimub aga etenduse finaalis, mil revüülik füüsiline teater vahetub hingestatud stepptantsu vastu – eneseimetlus kaob, asemele ilmub puhas keskendatus.

Ühe piiranguga kvääripidu

Võrreldes Premiere'iga pakub Rene ja Carmel Kösteri loodud tantsulavastus-alternatiivmuusikal "veenus.me" kahtlemata teistlaadi elamust. Ehkki loogiline narratiiv on siingi olemas, pole jutustatav lugu tõtt-öelda esmatähtis: etenduskogemuses domineerib ratsionaalse asemel pigem kehaline pool. Nimelt läbistab valjuhäälne klubimuusika, mis lavastuse helikujunduse moodustab, igat vaataja keharakku, liites saalisviibijad ühisesse resonantsi. Isegi mõnevõrra painav on publikutoolil paigal püsida, kui rütm ja atmosfäär vaatajat justkui kaasa liikuma meelitavad.

Nõnda meenutabki "veenus.me" tunnetuslikult pigem pidu kui etendust – arvestades, et teose fookuses on LGBTQI+ klubikultuur, pole siin ka midagi imestada. Rütmidest pulbitseva muusika ja etendajate energilise avameelsuse koostöös muundub etenduspaik tõeliseks safe space'iks ehk turvaliseks ruumiks, kus (seksuaal)vähemuste eneseväljendus on lõpuni vaba, kus ühiskondlikud soonormid lahustuvad ning soost ja seksuaalsusest kujunevad intrigeerivad mänguvahendid. Puuduvad piirangud, puuduvad tabud.

"veenus.me" Autor/allikas: Alan Proosa

Samamoodi puuduvad piirangud ka tantsustiilide ja -tehnikate vallas, sest lähtuvalt etendajate erinevast taustast põimuvad lavastuses klassikaline ja kaasaegne tants, vogue'imine ja eksootiline postitants. Eklektilise kollaaži asemel moodustub eri esteetikatest aga huvitavalt kontrastne tervik, mis pühitseb korraga nii individuaalsust kui ka kogukonnatunnet.

Individuaalsuse manifesteerimise eest vastutavad etendajad eelkõige oma isikupärase lavalise olekuga. Paistab, et lavastuses kehastatavad tegelased on välja kasvatatud tantsijate endi seest, mitte neile ette antud. Oleks seega vähe öeldud, et etendajate individuaalsus nende rollidest läbi kumab – pigem näivadki etendajad olevat laval alternatiivse iseendana, milles võimenduvad iseloomujooned, tunded ja ihad, mis argipäevasesse iseendasse ei mahu või sobitu. Nii nagu ööklubis ikka.

Samas võrsub ka lavastuses loodav kogukonnatunne eelkõige erinevustest, täpsemalt nende aktsepteerimisest ja mängulisest põimimisest. Paradoksaalselt paistab stseenides, kus koreograafia on kõigil üks ja liikumine toimub sünkroonis, kogukonnatunnet ja ansamblivaimu kõige vähem. Neid iseloomustab hoopis hillitsetus ja piirav ühetasasus. Alles ühise koreograafia kadumisel saab sündida teineteist toetav ja täiendav ansambel, kus igaüht väärtustatakse ja tõstetakse esile sõltuvalt tema omapärast, mitte oskusest alistuda kollektiivsele normile.

Küllap tänu "veenus.me" avatud ja aktsepteerivale loomule värvub ka kogu etenduskogemus lõbusatesse (ehk lausa meelelahutuslikesse?) toonidesse – mis siis, et lugu alati nii helge ei ole. Kogu piiramatu eneseväljenduse keskel jääb peaasjalikult kripeldama publiku piiratus ehk eeldus jääda ainult pimeduses istuvaks kõrvaltvaatajaks. Peoatmosfääri luues võinuks tegijad publikut julgeminigi kaasata, mängu haarata või vähemalt ümber enda istuma panna. Samas – võib-olla peaksin ise lihtsalt klubisse minema.

Ehitades detailset eimiskit

Keithy Kuuspu "Läbi kukkumine" on kolmest festivalilavastusest kõige seisundlikum. Kahe ja poole tunni jooksul toimub pidevalt midagi, aga juhtub tegelikult vähe. Alustatakse paljut, aga lõpuni jõuavad vaid üksikud aktid. Nagu selgitas Kuuspu esietenduse-eelses vestluses, huvitabki teda lõpetamine enne lõppu, sest lõppu jõudmine tähendaks ammendumist. Idee, protsessi või tegevuse katkestamine ja uuesti alustamine, siis jälle katkestamine ja jälle uuesti alustamine vallandab seevastu igavese arengu-taandarengu ahela, mis muudab ideed, protsessid ja tegevused ammendamatuks.

Nõnda paistavad ka vähesed tantsulised liikumised, mis lavastuses leiduvad, pooleli jäävat ning mitte oma täit võimsust saavutavat. Iseäranis lavastuse alguses torkavad silma näiteks Anumai Raska lühikesed liikumisjadad, mida ta sooritab äärmiselt vähese pingutusega, otsekui möödaminnes. Tema olek on teadlikult hajali, tema liikumine algab eikuskilt ja lõppeb eikuskil. Samamoodi tegutsevad Raska ümber neli ülejäänud etendajat (ja lavastaja Kuuspu), kes oma tegevusega midagi ei saavuta ega kuhugi jõua, vaid konstrueerivad nii põhjalikku ja detailset eimiskit kui võimalik.

Keithy Kuuspu "Läbi kukkumine" Autor/allikas: Alar Proosa

"Läbi kukkumise" lava hakkab siis meenutama robustset mänguväljakut. Nii nagu mängu harrastatakse tema enda pärast, askeldavad ka etendajad justkui askeldamise pärast, tahtmata jõuda tulemuseni. Mänguväljaku ideed toetab ka stsenograafia koos kõigi objektidega, mida etendajad mängu võtavad. Ühes nurgas seisab ronimispuu ja teises üksik telling, mille torudega mängitakse kui klotsidega – järjest võetakse tellingut lahti ja pannakse kokku, võetakse lahti ja pannakse kokku. Väljaku keskel paikneb jõuliselt metalne tasakaalukiik, selle kõrval segumasin, kus sees etendajad teinekord oma kostüüme tsentrifuugivad.

Siiski ei mängi etendajad sel mänguväljakul teineteisega, pigem käib mäng inimese ja objekti vahel. Inimene pole enam sotsiaalne olend, vaid pelgalt tegutsev olend. Tõelise ebainimlikustamiseni jõuab "Läbi kukkumine" aga stseenis, kus kolm etendajat end pea alaspidi ronimispuule riputavad ning lasevad oma kleitidel tagurpidi üle pea ja käte langeda. Kaob nende tegevus, agentsus ja takkapihta kogu inimlik kuju – nad sulavad objektidega ühte. Kui Martina Georgina siis põrandalt vooliku haarab ja liikumatult rippuvad inimobjektid veega aeglaselt üle kastab, on dehumaniseerumine täielik.

Too hetk etenduses ongi tõtt-öelda üks väheseid, mida söandaksin stseeniks kutsuda, sest tajusin sel konkreetset algust ja lõppu. Muul ajal kulgeb "Läbi kukkumine" mööda igavest keskpaika, omandades aega venitava efekti. Telliskivi Rohelise saali aknad ei lase reaalset aegruumi lavalt ometi päris välja tõrjuda. Aegamisi loojub akende taga etenduse jooksul päike, rikastades lavastuse valguskujundust naturaalsete soojade värvidega. Ajuti vilksatavad aknast oranžid vagunid, tuletades meelde, et kusagil veel algused ja lõpud eksisteerivad, kusagil jõuavad rongid jaama või asuvad sealt teele.

Võtku lavastuse loojad seda siis komplimendi või kriitikana, kuid igatahes paistab, et "Läbi kukkumine" kukkus läbikukkumises läbi ehk teisisõnu õnnestus. Ühtekokku võib õnnestunuks lugeda ka Sõltumatu Tantsu Festivali, mis joonistas taas välja STLi kui platvormi paindlikkuse ja avatuse erilaadsele etenduskunstile. Kui välja arvata "Läbi kukkumise" kavalehel silma kriipinud toimetamata eestikeelne tõlge, kuuluvad oskusliku kontekstide avamise eraldi kiidusõnad festivali lavastuste paratekstidelegi – põhjalikele kavadele, esietenduse-eelsetele intervjuudele ja avaratele Sõltumatu Tantsu Aruteludele.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: