Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: John Grisham ja Antonio Manzini

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: John Grisham ja Antonio Manzini

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab sel nädalal John Grishami raamatut "Vahimehed" ja Antonio Manzini "Kevadpuhastust".

John Grisham "Vahimehed"

Ameerika Ühendriigid on oma algusest saati (ehk peaaegu kaks ja pool sajandit) olnud seadustele rajatud riik. Ei maksa unustada, et tegu on osariikide liiduga ning nois osariikides on tänini päris erinevad seadused. Mida kokkuvõttes on kõigi nende aastate jooksul kogunenud muljetavaldavalt palju. Mis tähendab, et juristide tööpõld on lai ning eks nad laiendavad seda mõnuga edasi. Juristi võib isegi harilikul inimesel Ühendriiges sagedamini tarvis minna kui näiteks perearsti, hambaarstist rääkimata. Raha sisse kasseerida oskavad nad kõik, ning kus liigub raha, seal toimub hämaraid lugusid.

Mis omakorda tähendab, et tööpuudust ei ole karta ka John Grishamil, juurapõhiste põnevuslugude esiautoril. Sisuliselt võib ta võtta suvalise näppujääva ajalehe ja leida midagi, millele üles ehitada järjekordne raamat. "Vahimeeste" puhul nii juhtuski, nagu selgub järelsõnast. Raamatut lugenuna läheb jälle paika killuke sest lõpmata mosaiigist, mis tänased Ühendriigid on. Peale puhtalt meelelahutusliku aspekti on Grishami tõepõhiste ilukirjandusteoste väärtuseks mu meelest just see, et ühest sealmaise elu küljest kujuneb noid lugusid lugedes päris asjalik pilt. Mitte ammendav ega adekvaatne, seda on vähestel kohtunikelgi, aga huvitav on näha, kuidas süsteem töötab ja kuidas ta takerdub.

Ning kuna Grisham on oma tööd teinud aastakümneid, liikudes klassikaliste bestsellerite juurest üha keerukamate ning ka marginaalsemate juhtumite belletriseerimiseni, siis näeb nii kirjaniku kui õigussüsteemi arengut ajas. Ja ometi on "Vahimehed" vaatamata tõsisevõitu teemale (süütult süüdimõistetud inimeste aitamise võimalused ja võimatused) esmalt rahuloluga loetav põnevik ning säherdusena suvesse suurepäraselt sobiv.

Antonio Manzini "Kevadpuhastus"

Suvise aruka meelelahutuse lainel jätkates võtan soovitada Antonio Manzini Itaalia krimilugude sarja jätkuraamatut. "Kevadpuhastus" on sarjas neljas ning mitmedki varasemates lugudes lahtiseks jäänud otsad kipuvad kokku tõmbuma. Põhilugu muidugi pealekauba.

Manzinit tundub paslik soovitada juba seepärast, et angloameerika (ja ka põhjamaise) põnevikuruumiga harjunud lugejale kulub ikka ja jälle marjaks kvaliteetne vaade natuke teistsugusesse maailma, ka veidi muudmoodi Euroopasse. Ja Manzini Itaalia ei ole ei sädelevkaunis piltpostkaartjas poolparadiis ega ka mornide lõunamaiste taatide räpakavõitu ja verine suguvõsade sõda. Siin on Roomast riigi põhjaossa pagendusse kupatatud krussis eluga detektiiv, kes enamasti lumes sumbates kingi lõhub ja kelle suhtumine Põhja-Itaaliasse on pehmelt öeldes skeptiline.

Rocco Schiavone pole just kõige korralikum inimene, keda raamatupolitseinike seast leida võib. Kerge kanep ja mitmed muud pisemad pätlused on tema jaoks igapäevane värk ning ta naissuhetest on parem mitte püüdagi aru saada. Tööga tuleb ta teadagi toime ja tegelikult on tal päris mõnus huumorimeel, kui esimesest ehmatusest üle saada. Igal juhul saab Manzini raamatuist sotti, mismoodi mitmesuguste inimeste tavaline elu mitte-turisti-Itaalias käib ning neel inimesed pole üldse mitte ainult sulid ja võmmid, vaid päris esinduslik läbilõige ühiskonnast.

Praeguste Eesti ilmadega igati kosutav kõrvalepõige jahedasse Itaaliasse.

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: