Kui filmide puhul on levinud hoiatus "nõrganärvilistele mittesoovitatav", siis Kiviõlis toimuv rännaklavastus "Põlevkiviõli" lõhnatundlikele ei sobi. See spetsiifiline lõhn on osake Kiviõlist, aga ka etendusest, mis toimub töötava tehase territooriumil, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Kui see lõhn kaob, siis mis saab 99 aasta eest just tänu põlevkivile rajatud linnast, arutatakse dokumentaallavastuses.

"Tundub, et keskmise eestlase jaoks see Ida-Virumaa ja kaasa arvatud Kiviõli, see ei mahugi tema identiteeti ära, sest ta tundubki jube, kole, kõle, tossu, keemialõhna, kõike. Kui siin kohapeal olla ja kuulata, mida inimesed räägivad, siis tundub, et siin on päris tugev tööstusrevolutsiooni armumisefekt," rääkis lavastaja Elar Vahter.

Tehast peetakse kalliks ja väärtuslikuks ning soovitakse, et see jätkaks oma tegevust, kuigi on selge, et kaua see nii jätkuda ei saa. Etenduses visatakse õhku küsimus, mis saab Kiviõli linnast, kui tehas pannaksegi seisma.

"Sellele küsimusele ei olegi vastust. See küsimus ongi hetkel kollektiivselt kogu Eesti välja mõelda, mis sellest kohast saab, sest väga selged suunised on valitsuse poolt tulnud. Aga kuidas neid suuniseid täita? Õiglased üleminekud ei tundu kuigi õiglased olevat. Eks siis aeg näitab," arutles lavastaja.

Dramaturgi Sven Karja sõnul materjali kogudes praktiliselt ei kohatud inimest, kes oleks olnud lootusetu või pessimistlik. Ka nooremad inimesed näevad tulevikku pigem helgemates toonides.

"Kes tuleb siia ja loodab saada ekskursiooni ja muuseumikülastust, siis seda me ei paku. Me teeme siin ikkagi teatrit, mis on rännaklavastus ja see tekst on valminud kohalike inimestega valminud intervjuude põhjal," selgitas Vahter.

1966. aastal Kiviõlisse tööle läinud Ants Nurk oli üks rääkijatest. Toona oli töölesoovjatest järjekord ukse taga, kuigi töö oli raske ja pea iga teine sellele valule vastu ei pannud.