Suured tehased on nagu mikroorganismid. Need sünnivad, kasvavad ja hingavad omas rütmis. Neid hoiavad töös inimkäed, kes oma hinge ja verega masinatel seiskuda ei lase ning pidevalt seda täitmatut koletist orjavad. Aga ka armastavad, sest aja jooksul muutub tehas koduks ning töökaaslased perekonnaks.

Sel suvel taaselustasid kaks kohaspetsiifilist lavastust eesti teatripubliku jaoks kaks suurt tööstushiiglast ja viisid külastajad seiklema Ida-Virumaal asuva Kiviõli keemiatööstuse ("Põlevkiviõli") ning Tallinnas asuva Balti puuvilla ketramise ja kudumise vabriku ("Sitsi Silentium") mälestuste radadele.

Põlevkivist

"Põlevkiviõli" on dokumentaalne rännaklavastus Kiviõli keemiatööstuse territooriumil. Publik liigub neljas grupis, kahekaupa reas, kõrvaklapid kõrvas ja kiivrid peas. Klappidest kostuvad tööstushelid, kummituslikud meloodiad ja tekst, mis ühendab endas auditiivse ekskursiooni, faktid põlevkivi minevikust ja tulevikust ning intervjuud kohalike inimestega. Masinlikult grupijuhi samme järgides ning silmanurgast teist, meiega paralleelselt liikuvat gruppi silmitsedes tekib peaaegu apokalüptiline sensatsioon, justkui oleks me kõik õhtusesse vahetusse minevad sõjavangid, keda distsiplineerib vangivalvuri tasane samm ja terane silm. Saksa okupatsiooni ajal töötas siin tuhandeid sõjavange ning mitmed tänini kasutuses olevad hooned on vangide rajatud. Nii meile väideti.

Töötavad tööstuslinnakud ei ole kohad, kuhu ma igapäevaselt satuks. Neis on justkui midagi kauget ja keelatut, mis tekitab uudishimu ja ootusärevust. Seda viimast aga lavastuse sõnaline osa kahjuks lõpuni üleval hoida ei suutnud. Kui alguses ja lõpus oli klappidest kostuv jutt liikumistrajektooriga kenasti kooskõlas, siis lavastuse keskel hakkas tervik lagunema. Aina enam juhuslik tundus see kõik ning mis kõige hullem, korduv. Samad ideed, samad loosungid. Tehase sulgemise traagilistest tagajärgedest rahvastiku tööhõivele kuulsin vähemalt viis korda (kui mitte rohkem). Uudishimu pöördus vaikselt tüdimuseks. Mitmes kord kuulen sõna rohepööre? Ja kuidas seostubki see hoonega, mille ees kohusetundlikult seisame?

Kõige põnevam oli kuulata inimeste endi mälestusi. Kes töötas üle 20 aasta laboratooriumis, kes sorteeris paekivi põlevkivist välja. Lavastaja Elar Vahteri sõnul¹ intervjueeriti lavastuse tarbeks 40 Ida-Virumaa inimest. Esimese hooga ei meenu üle kümne isikliku loo, kuid eks sulandanud dramaturgid Sven Karja ja Eero Epner need muu jutuga ühtsesse tervikusse. Siiski väheks jäi seda isiklikku puudutust ja mälestusi. Inimesena, kes siin ei ela ning teab põlevkivi kaevandamisest sama palju kui keskmine Lõuna-Eesti kodanik, oleks oodanud, et abstraktse mineviku, oleviku ja tuleviku vahel hõljumise kõrvalt tehase igapäevaelu konkreetsemalt silme ette joonistuks.

Puuvillast

"Sitsi Silentium" on vormilt traditsioonilisem. Erinevalt "Põlevkiviõlist" ei toimu tehase territooriumil mitte rännak ruumis, vaid ajas. Vabrikusaaga rullub lahti noore kangakuduja Leegi (Silva Pijon) eluloo telgedel. Ajalooline traagika on põimitud fiktiivse tegelase eluloosse ja lineaarselt kulgevas lavastuses kaetakse peaaegu sajandi jagu sündmusi, mida kannavad lummav visuaal, dialoog ning paras annus töötajate sisemonoloogi.

Kas vile juba käis? Kui vaid ometi saaks aknaid avada… Töö on kurnav ja monotoonne; käed liiguvad väsimatult üles, üles, kõrvale; helikujunduses (Villem Rootalu) on tunda lakkamatult töötavaid hammasrattaid. Leegi kõrval illustreerivad tehase tööd 16 noort näitlejat, kelle kõrval sammub ülemvaatajana võimukas ja uhke Elviine (Piret Krumm). Tüdrukud minestavad ja kukuvad, kuid Elviine vastutab, et töö hetkekski seisma ei jääks. Kes kaebab ülipikkade tööpäevade, madala töötasu, õhupuuduse, väsimuse või ohtlike töötingimuste üle, saab trahvi. Kuigi võhikule jäi töö reaalne sisu jällegi avamata, illustreeriti tööliste igapäevaseid muresid ja rõõme siiski piisava põhjalikkusega, et puuvillaimpeerium ellu äratada. Võimalik, et isegi liiga põhjalikult, kuna edukaks loojutustamiseks oli lavastuses fookuspunkte liialt palju ja mitte kõik ei õigustanud end täiel määral ära.

Lavastaja Helen Rekkor tõdes², et teda liigutas enim fakt, et "omal ajal toimetati siin haridusseltsi raames nii näiteringi kui ka pasunakooriga ja loodi spordiselts. See räägib nii mõndagi inimhinge sitkusest". Inimhinge sitkust võib see kirjeldada küll, aga sellest hoolimata ei saanud lahti tundest, et siin jäädi endale sümpaatsesse tegevusliini kinni ning unustati küsida, kui palju aitab Kitzbergi "Libahundi" taaslavastamine Sitsi kangavabriku ajaloo jutustamisele päriselt kaasa. Materjali mastaapsuse tõttu meenutas lavastus niigi kohati ajaloomaratoni, kus üks stseen ajas teist meeletu kiirusega taga, ning seda enam jäi arusaamatuks, miks teatritegemisele nii palju aega kulutati, et sündmustik sootuks seisma jäi.

Tänuväärne oli see tegevusliin vaid näitlejatööde tõttu. Rauno Kaibiaineni särasilmne Rihard mõjus päikesekiirena hallis tolmu sisse mattunud vabrikuelus ning võib oletada, et tema ajaloolisel prototüübil Riho Hoolmal oli enda kaasaegsetele sarnane mõju, kuid ometigi oleks seda saanud kujutada kompaktsemal. Ehkki ka Piret Krummi etteaste Tiinana oli muljetavaldav, ei hakanud sellekordne "teater teatris" võte tervikuna tööle ning esimene vaatus muutus laialivalguvaks.

Teises vaatuses said dramaturgilised komistuskohad lahendatud ja lavastus liikus edasi loogilises rütmis, ning mis peamine – tegevust hakkas juhtima peategelaste sisemine areng. Laia ajalise panoraami suur eelis ehk tegelastele jäetav kasvamisruum kasutati ära täiel määral ja kõik näitlejad kandsid selle teekonna väärikalt välja. Eriti selgelt oli seda näha Piret Krummi Elviines, kes oma rolliloome autentsuselt tõesti silma jäi, kuid kandvamad rollid anti ka noortele vabatahtlikele. Esimesest vaatust kohati saatnud kooliteatri tunne kadus; trupp muutus ühtsemaks ja noorte seast tuli nii mõnigi veenev ja meeldejääv etteaste.

Kogemustest

Kui loojutustamises leidus konarusi, siis visuaalselt olid mõlemad lavastused äärmiselt paeluvad. "Põlevkiviõli" vaieldamatuks eeliseks on aktiivselt töötava tööstuskompleksi mastaapsus. Vaadates tossava korstna jalamilt üles kõrgustesse või siis alla sügavikku, mitme kilomeetri pikkuse šahti lõppu, mida mööda põlevkivitükid lakkamatu voona tehasesse suundusid, hakkas pea tahtmatult keerlema. Aga meenub ka soe muhelev pilk, millega kohalik töötaja meie mööduvat gruppi silmitses. See ongi päris koht, päriselt töötav mikroorganism. "Sitsi Silentiumis" seda "päris koha" tunnet nii tugevalt ei tekkinud, kuid kunstiliste vahenditega loodud visuaalid olid seda lummavamad. Õhkõrnadele siidkardinatele projitseeritud valguse, varjude ja värvide mäng lõi teatrisaali unenäolise atmosfääri ning valgetest sammastest õhkus nukrat kaduviku hõngu. Visuaalsele teatrikeelele keskendunud Misanzen ootusi ei petnud, kunstnikutöö olid kaunis ja poeetiline.

Kui aga küsida, mis tähendusi lavastused neile tehastele andsid, siis "Põlevkiviõli" asetas Kiviõli keemiatööstuse väga laiale panoraamile, astudes tehasest veel mitu sammu väljapoole. Lavastus mõtles põlevkivi ajaloolisele väärtusele, maavara kohale Eesti energiatööstuses, kaevandamise looduslikele tagajärgedele, poliitilistele debattidele ning põlevkivi kohale Ida-Virumaal. Miks on nii, et Ida-Virumaad peetakse Eesti "ühiseks solgiauguks", kuid tehase töö tulemusi naudime iseenesestmõistetavalt. Ning kuidas unustatakse ära, et see, mida meie peame Ida-Virumaa solgiauguks, tähendab teisele inimesele kodu? Ehkki liialt lai teemade ring nõrgestas kunstilist tervikut ja vähendas rännaku kohaspetsiifilisust, inimlikustas lavastus siiski tervet Ida-Virumaad ja lisas minu mõttemustritesse uue teadlikuma dimensiooni.

"Sitsi Silentium" lähenes kitsamat radapidi fiktiivsete tegelaste kaudu, kuid oli seetõttu ka emotsionaalselt veenvam. Sitsi puuvillavabrikust ei loodud üleelusuurust maailmaimet, vaid imed leiti tehase enda ajaloost, tehase tähendus avanes erinevate karakterite kaudu. Kellele oli see vangla, kellele rahamasin, kellele turvatsoon ning kellele ainus koht, kus tunda end vajaliku ja väärtuslikuna. Neist kahest tööstusgigandiga tegelevast lavastusest kooruv mõtteline ühisosa taandub lõpuks inimlikkusele ja sellele, et tehas pole mitte ainult ehitis: koht, kus töötada ja surra, vaid ka koht, kus elada ja armastada. Leida sõpru, õnne ja lootushetki tolmuses argipäevas.

¹ A. Viita-Neuhaus, "Põlevkiviõli" lavastaja: "Ida-Virumaa on Eesti ühisosa. Meie ühine solgiauk", Lääne-Virumaa Uudised.

² R. Weidebaum, Lavastus "Sitsi Silentium" toob publikuni Balti manufaktuuri ajaloo, ERR.