Intervjuu Piret Rauaga. Vaadeldes muutuvaid vorme ja valgust

Piret Raud
Piret Raud Autor/allikas: Elina Poll-Riives

Juulikuu Loomingus ilmus Doris Kareva intervjuu Piret Rauaga.

Mõni tee kirjandusse viib üle kivide ja kändude, läbi karmide eneseületamiste ja kibedate õppetundide. Ühe häll kiigub heinamaal, teise esimesed mälupildid sünnivad raamaturiiulite vahel või klaveri all. Sinu puhul kangastub unistuste lapsepõlv keset vanemate luulet ja lugusid. Millal ja kuidas hakkas sind aga eriti huvitama kujutav kunst, ennekõike raamatugraafika, mida EKA-sse, tol ajal ERKI-sse õppima läksidki? Kes olid kunstnikud, kes sind tol ajal enim köitsid? Mis või kes inspireerib sind praegu?

EKA-s ma raamatugraafikat tegelikult ei õppinudki, valisin hoopis vabagraafika suuna. Kindel soov minna just nimelt graafikat õppima oli mul juba kaheteistkümnendast eluaastast alates, varasem kunstnikuks saamise soov oli mõnevõrra ebamäärasem. Mäletan, et ema oli üsna ettevaatlik mu julgustamisel, sest 1980ndate ERKI-sse ja eelkõige just maali ja graafika erialale oli keeruline õppima pääseda – tung sinna oli ülisuur. ERKI oli toona omamoodi boheemluse kants, kus vabaduse tuuled puhusid tugevamalt kui mujal, ning see meelitas ka neid noori, kes praegu valiksid ehk mõne muu eriala.

Minu huvi kunstitegemise enda vastu aga toetati kodus küll. Olin veel päris laps, kui ema kinkis mulle õlivärvidega maalikasti, mu tädi Anu Raud varustas mind kunstifondist hangitud pintslite, pappide ja paberitega, mida harilikust poest osta ei saanud. Minu ühed kõige helgemad mälestused ongi suviselt Läänemaalt, kus ma armastasin koolitüdrukuna kadakate vahel maalida. See on täiesti isesugune kontakt, mis tekib loodusega siis, kui istud üksinda tundide kaupa ühe koha peal ja seda tähelepanelikult vaatad: minutite kulgedes liiguvad varjud, muutuvad värvid ja rütmid, aeg-ajalt väristab vaatepilti tuulehoog või saabub pilvelaam, mis lööb maastiku ilme täiesti teiseks.

Kunstiakadeemias olin Vive Tolli õpilane ja see on üks mu elu suurtest vedamistest. Vive Tollis olid koos suurepärane vabagraafik ja raamatu­illust­raa­tor ning ta kandis seda vaimsust, et raamatuillustratsioon võib olla kunst ja mitte pelgalt käsitöö.

Pärast EKA magistrantuuri lõpetamist olid mitmed teed mu ees valla: Eesti  Kunstimuuseum ostis ära mu lõputöö – vaselõiketehnikas graafiliste lehtede sarja, ja mind julgustati graafikaga jätkama, Krista Kodres soovitas mul aga teha magistrikraad kunstiteaduse vallas ja sealt edasi ehk doktorikraadki. Et ma valisin hoopis raamatute illustreerimise, võib kõrvaltvaatajale näida kergemat teed minekuna, kuid ma ise pole seda kordagi kahetsenud. (Laste)raamatute illustreerimine on toonud leiva lauale ja pakkunud sedasorti rõõmu, mis on isiklik ega hooli välistest hierarhiatest.

Illustratsioon meeldib mulle, väike formaat ja detailid meeldivad – tillukeses asjas võib peidus olla mõõtmatu. Oma esimesed kunstielamused sain ma lapsena vanemate kunstialbumeid uurides; teadmine, et päris pilt ripub muu­seumi­seinal ja võib olla reprost tunduvalt suurem, jõudis minuni hiljem. Tundus iseenesestmõistetav ja äärmiselt loomulik, et kunst elab raamatukaante vahel. See tunne on minuga siiani.

Kujundasid nooruses päris palju raamatuid, kõlades eriti kokku vist oma ema Aino Perviku loominguga. Ja ühest hetkest hakkasid ise kirjutama. Mismoodi selline äratundmine sündis  – kas oli see juhus või julgustükk?

Oma esimese pikema raamatu kirjutasin siis, kui olin samal ajal hädas Peeter Volkonski lasteluulekogu illustreerimisega. Peetri luuletused olid sedavõrd abstraktsed, et mul tuli need piltidel konkreetse sisuga täites justkui uuesti luua. See oli üsnagi vaevanõudev ja siis ma mõtlesingi, kuivõrd palju kergem ja loomulikum oleks olla ise nii pildi kui ka teksti autor – nii ei peaks end kirjaniku järgi painutama. Samal ajal kuulutati välja lasteraamatu käsikirjade konkurss, millest otsustasin osa võtta. Mulle sobis, et võistlusel osaleti anonüümselt: tahtsin oma tekstile saada objektiivset tagasisidet, mis poleks mõjutatud mu perekonnanimest. Konkursi võitmine rõõmustas mind nõnda, nagu vaid vähesed hilisemad auhinnad või tunnustused rõõmustanud on. "Ernesto küülikutest" on nüüdseks tehtud suur hulk kordustrükke, hiljuti tegi Must Kast sellest laheda lastelavastuse. Ise ma seda praegu üle lugeda ei julge, las ta jääda parem minevikku.

Kust või millest saab lugu enamasti sinu jaoks alguse? On see pilt või tegelane, sõnamäng või unenägu? Mismoodi läheb lugu liikuma ja kas tunned end pigem ühe osalisena selles või kõikvõimsa jutuvestjana?

Siin olen ma vägagi pildiinimene – raamatu idee peab olema mulle visuaalselt kütkestav, kusjuures ma ei mõtle mitte loo keskkonda või tegelasi, vaid kujundite ja allegooriate kaudu väljenduvat visuaalsust. Esmase tõuke annabki mingi kujutluspilt, kujund, alles sealt edasi tulevad karakterid. Lugu kirjutades elan tegelastele kaasa. Ka negatiivsed tüübid võivad muutuda lähedaseks ja nii mõnigi kord olen tundnud, kuidas kirjutamisprotsess mu enda empaatiavõimet kasvatab.

Sinu raamatutes on sageli omamoodi olendeid, mitte rõhutatult eripäraseid, aga siiski isesuguseid, kes püüavad jõudumööda hakkama saada tekkivate olukordadega. Mulle ei ole silma jäänud ühtegi kurja olendit või dramaatilist mustade ja valgete jõudude heitlust – selline varjundirohke ja peenekoeline maailm tundub sügavalt sümpaatne. Milline sinu tegelastest on sulle endale kõige lähedasem, kellega samastud kõige meelsamini? 

See on tõepoolest nii, et igasugune kummalisus on mulle pigem huvitav kui peletav ning õigus olla isesugune ja eriline on üks mu loomingu läbivaid motiive. Vahel isegi mõtlen, et kas ma äkki ei tee eeskujulikule väikekodanlasele natuke liiga, kui ma kõiki neid veidrikke temast kõrgemale sean, samas ma usun, et väikekodanlane saab hakkama ilma minu kaastundetagi.

Ühegi konkreetse tegelasega ma lausa samastuda ei oska. Kogu mu looming on eelkõige kujutlusvõime vili, nagu ka mu tegelased – ma ei ole otse elust maha kirjutaja tüüp. Aga muidu on mulle üsna sümpaatne Vincent van Goghi kõrv ühest mu pildiraamatust – too leiab end ühel päeval ilma peata ning autoriteedi (pea) lahkumine paiskab ta identiteediotsingutesse, mille käigus ta avastab, et tema kutsumus on olla hea kuulaja. Praeguses ajas, mil rääkijaid on rohkem kui kuulajaid, tundub selline Kõrv päris vajalik ja armas tegelane.

Kuna juhtusime samas koolis käima, aga eri aegadel, ei saa lahti kiusa­tusest küsida, missugused olid sinu muljed? Minu mäletamist mööda polnud 7. keskkool, praegune Tallinna inglise kolledž kuigi kerge, küll aga kirgas elukool, isiksuste tulevärk.

Mõistan hästi, miks sa seda küsid. 7. keskkool ei olnud kindlasti kerge ja mu mälestused kooliajast ei ole kuigi helged, eelistasin kooliskäimisele koduste ja Harju 1 õuelaste seltsi.

Kui olin kaheksa-aastane, sai mu isa insuldi ning jäi halvatuks. Isa haigus mõjutas tublisti mu elu, õppeedukus langes ning tuli teha üksjagu tööd, et ree peale tagasi saada. Suurema osa kooliajast olin klassi parimaid õpilasi, ometi saatis mind pidev hirm, et äkki ma pole piisavalt hea ja mind visatakse koolist välja. Praegu mõjub see absurdselt, aga põhikooli lõpus närveerisin ma päris korralikult, et kas ikka pääsen keskkooliastmesse edasi õppima, ehkki tunnistusel olid ainult viied. Nüüd, aastaid hiljem sellest klassikaaslastega rääkides on selgunud, et sarnane hirm kummitas paljusid meist, ent toona me arvasime, et oleme oma ärevuses üksi.

Kunstiakadeemia mõjus pärast 7. keskkooli justkui sanatoorium: toetas eneseusku, väärtustas iseseisvat mõtlemist, ka isiksuste tulevärk, millele viitad, särises seal eredamalt. Ma usun, et 7. keskkooli kogemusel on oma osa mu sisemiste tõekspidamiste kujunemisel: mulle on täiesti vastuvõetamatu vaimne vägivald ja isiksuse allutamine, nõrgema üle domineerimine nii ühiskonnas kui ka inimestevahelistes suhetes. See teema on tugevasti esil ka mu loomingus.

Kõigele vaatamata olen 7. keskkoolile mitmes mõttes tänulik – hariduse sai sealt ju suurepärase.

Su vanemad, vanavanemad, vennad ja vanem poeg on kõik väga erinäolised kirjanikud, samas üksteist toetavad ja täiendavad. Kas kunagi on kodus üldse ette tulnud põhimõttelisi vaidlusi? Ja kui, siis mis mustri järgi on need lahendunud?

Me vaidleme päris palju, ometi oleme põhimõttelistes küsimustes sama meelt. Kui mõtlema hakata, siis ma ei oskagi öelda, miks ja mille üle me siis nii väga vaidleme, aga need kõnelused on alati tulised, samas mitte kunagi kurjad.

Sinust on jäänud mulje kui väga selgepilgulisest ja vastutustundlikust inimesest. Kuivõrd oled kunagi tundnud suure ja auväärse suguvõsa liikmena mingit mõjuängiks nimetatavat kammitsetust või kohustust? Või kogenud pigem rõõmsat turvatunnet: "Vennad on mul suured mehed, mina sõsar väikene…" 

Meil on tõesti ühtehoidev pere, kus üksteisest hoolitakse, nii et turva­tunne, millest räägid, on kahtlemata olemas. Mõlemad mu vennad hoiavad mind ja ma ise tean hästi, mida tähendab õearmastus. Lapsena tundsin omamoodi dramaatilist lähedust kõigi nende ennastohverdavate muinasjutuõdedega: Grimmide "Seitsme kaarna" muinasjutus lõikab õde endal sõrme ära, et keerata sellega lahti värav ja vabastada vennad nõidusest, Anderseni "Metsluikedes" on õe pingutused vendade päästmisel üsna samaväärsed. Soov olla vendade jaoks olemas pole aastate jooksul kuhugi kadunud.

Keerulisem on toime tulla suhtumiste ja hoiakutega, mis on meie suguvõsa suhtes tekkinud perest väljaspool. Tuleks aru saada, et me oleme kõik siiski erinevad isiksused, mitte üksainus samamoodi mõtlev ja hingav homogeenne Raud. Ma usun ka, et ma pole Raudadest ainus, kes on tüdinud jutust, et kõik, mis tal hästi välja kukub, juhtub tänu geenidele. Nagu mul endal poleks mingit osa – geenid kirjutavad, geenid joonistavad, geenid sünnitavad ja kasvatavad lapsi. Geenide kaudu olen süüdi ka kõiges halvas, mida on kunagi korda saatnud mu vanaisa. Seda geeni-juttu võiks tõepoolest vähem olla, seda enam, et ma ise usun: geenidest olulisem osa inimese kujunemisel on teda ümbritseval keskkonnal.

Sinu raamatud on laias maailmas hiilgavat vastukaja leidnud; arvustusi on ilmunud ka Eestis, aga minu muljet mööda mõnevõrra napimaid. Kas sinu meelest on mõni su teos jäänud peaaegu märkamata või on mõnd teksti ekslikult tõlgendatud? Kuidas sa üldse tajud kirjandus- ja kunstikriitika praegust olukorda Eestis? Kas ja mis võiks olla teisiti?

On tõsi, et häid sõnu on mulle väljaspool Eestit rohkem öeldud, kuid kindlasti ei saa ma ka kurta, nagu siin mind keegi ei märkaks või üldse ei mõistaks – tähelepanu on pööratud piisavalt. Ekslikku tõlgendamist ei oska ma kellelegi ette heita, eks lugejad ja sealhulgas kriitikud võivadki samadest tekstidest erinevalt aru saada. Mõnele on antud võime vaadata kujundite taha, teine loeb tekste sirgjoonelisemalt.

Mis üldisemalt kirjanduskriitika hetkeseisu puudutab, siis ma pole ju kuigi originaalne, kui arvan, et üleliia hõisata siin põhjust ei ole. Tase on ebaühtlane: ühessamas väljaandes võivad kõrvuti olla hea stiili ja huvitava vaatenurgaga põhjalikud arvustused ning internetist leitud info põhjal kokku pandud koolikirjandi moodi kirjutised. Kriitikalt ootaks rohkem analüüsi ja vähem hinnanguid ning veel vähem mõõdutundetut materdamist. Olen siin paratamatult autorite poolel ja kui kuskil midagi lahmivat näen, siis tunnen autoriga solidaarsust. Kui on tegu debüüdiga, siis seda enam.

Kõige selle negatiivsuse põhjused võivad olla erinevad: mõnel juhul on selleks mingi ärapanemislust, vahel ka maailmavaatelised erimeelsused, üsna sagedasti aga lihtsalt provintsisnobism ja ebakindlus – midagi maha tampides tekib petlik mulje iseenda kõrgemal seismisest. Halvustav hoiak on justkui kindla peale minek. Hirmust kiitvat sõna lausudes lolliks jääda saan ma inimlikus mõttes isegi aru – kes meist ei sooviks näida ägedam, kui ta tegelikult on. Muidugi ei arva ma, et teise äärmusse kaldumine oleks parem, ent kui teose kohta tõesti pole ainsatki head sõna öelda, siis ehk ei ole üldse otstarbekas selle arvustamisele leheruumi kulutada?

Mäletan su kunagist märkust loojasaatuste üle arutledes: igaüks, iga kirjanik saab midagi – ja keegi ei saa kõike. Meelde jäi su leebe elutarkus, mis pärinenuks justkui hoopis pikemast elukogemusest. Millise kaardi sa ise kõige meelsamini pakist tõmbaksid? Kas hindad kõrgemalt kriitikute tunnustust ja auhinnasadu, laialdast lugejamenu, rahvusvahelist tuntust ja rohkeid tõlkeid või endale kõige olulisemate inimeste jäägitut usku sinusse? Kõrvaltvaates on see kõik ju olemas, aga kas proportsioonid langevad kokku su enda eelistustega?

Ilmselt oleks igale kirjanikule hea, kui kõike, mida nimetasid, küll jaguks, aga mitte nii palju, et see hakkaks talle vastu töötama. Ma ei usu, et seal kõige kõrgemas tipus särada olekski nii väga tore. Tipus olla on üksildane ning tipus olija on hea sihtmärk kõigile neile, kes sooviksid end seal ise sisse seada. Tipus tuleb hoida pea madalas või siis kasvatada endale soomused (iroonia näiteks sobib soomusrüüks hästi). Kuid kas pealaest jalatallani soomustatud kirjanik on lõppkokkuvõttes üldse kuigi palju väärt?

Tõsi, tõsi; siin tuleb meelde Betti Alver: Siitpeale, õnnelik, sa pole luuletaja. Aga sina oled leidnud omamoodi tee. Lisaks arvukatele suurepärastele lasteraamatutele on sul mõne aasta eest ilmunud põneva pealkirjaga romaan "Initsiaal purjeka ja papagoiga", suure lugejamenu osaliseks sai romaan "Verihurmade aed" ja viimati äratas erksat tähelepanu su novellikogu "Kaotatud sõrmed". Kas on veel mõni vorm, mida oled salamisi igatsenud vallata ja isegi proovinud, aga esialgu pole päriselt välja tulnud? Oled sa kunagi näiteks luuletanud – või mõelnud näidendi kirjutamisele?

Ei ole igatsenud ega ka proovinud, aga luulet loen ja näidendeid samuti. Teatris etendusi vaatamas käin harvem.

Kas on sulle kunagi tehtud ettepanek koostööks animakunsti vallas? Sinu raamatute põhjal on kerge ette kujutada haaravaid multifilme – otse imelik, et ei tea neid siiani tehtud olevat. Kas oled koostööd teinud muusikutega?

Eesti muusikutega ma koos töötanud ei ole, kuid mõned aastad tagasi loodi mu lugude põhjal muusikaline lavastus Prantsusmaal Lyonis. See ei olnud traditsiooniline teatritükk, vaid nüüdismuusikal põhinev eksperimentaalne asi, muusika sellele lõid heliloojad Samuel Sighicelli ja Benjamin de la Fuente, ette kandsid süvamuusikale orienteeritud Spirito koori solistid. Tulemus rõõmustas mind: see oli lahedalt ebaharilik ja tabas mu lugude absurdimaigulist tuuma mingil minule täiesti ootamatul moel.

Animatsiooni vallas on minu poole pöördutud küll. Mõne pakkumise olen ära öelnud, aga praegu on paremaid aegu ootamas koostöö Andres Tenusaarega.

Praeguseks on sinu looming jõudnud juuri ajada paljudes kultuurides. Kas on sul ülevaadet, kui paljudesse keeltesse on su raamatuid tõlgitud? Milline vastukaja on sind kõige rohkem üllatanud ja kus peale Eesti tunned end kõige kodusemalt, silmapilkselt mõistetuna ja omaks võetuna? Millises kultuuris oleks sul endal kõige huvitavam kaasa rääkida?

Tõlkeõigusi on müüdud kahekümnesse keelde. Hiinakeelset raamatut, mis on ilmumas või juba ilmunud Taiwanis, pole ma ise veel käes hoidnud ja ukrainakeelne raamat on alles tõlkimisel. Kokku on võõrkeelseid raamatuid ilmunud pisut üle viiekümne.

Ma valetaksin, kui ütleksin, et kõik need tõlked ei lähe mulle korda. Vägagi lähevad, nagu ka kohtumised nii tohutult erinevatest kultuuridest pärinevate lastega maailma eri paigus. Kui ikka oma silmaga näha, et raamatut, mille kallal olen pusinud oma tillukeses toas, supp köögis pliidi peal podisemas ja pesumasin surisemas, uurivad võrdse huviga Londoni kallite erakoolide kasvandikud, Pekingi keskklassi ülimalt hoitud võsud ja Pariisi äärelinna raskemini toime tulevate perede lapsed, siis see on kummaline tunne. Äratundmine, et sellel, mida ma teen, on mingi inimlik mõõde, mis ületab klassivahesid ja riigipiire ning on ühtlasi näoga tuleviku poole suunatud.

Kõige soojemalt on mind omaks võetud Prantsusmaal: mitmed mu raamatud ongi algselt valminud prantslaste jaoks. Editions du Rouergue esindab ka paljude mu raamatute tõlkeõigusi, mistõttu need on jõudnud keeltesse, kuhu eesti autorite tekste harvemini tõlgitakse, näiteks kas või korea keelde. Koostöö prantslastega on olnud haruldaselt inspireeriv eelkõige tänu kirjastuse kunstilisele juhile Olivier Douzou'le, kes on ise Prantsusmaal üks tuntumaid illustraatoreid ja autoreid ning ühtlasi fantastiline kujundaja.

Ma ei ole selle peale mõelnud, kuidas ma ise Prantsusmaa kultuuris kaasa rääkida saaks, mul ei ole olnud sellist ambitsiooni, ma ei oska isegi prantsuse keelt. Küll on aga see, mis toimub Prantsusmaa illustratsioonikunstis, mulle äärmiselt huvitav, tiivustav: seal on omapära, on poeesiat ja huumorit, on nukrust ja teravust ning kõike seda puistatakse nagu küllusesarvest võrdse heldusega nii sülelapsele kui ka vanainimesele.

Raamatuid olen teinud veel jaapanlastele, samuti Briti kirjastusele Thames & Hudson. Viimane on mulle südamelähedane seetõttu, et üliõpilasena sai kunstiajaloo kohta õpitud nende World of Art sarja raamatutest ning hästi tore tunne on kõigi nende aastate järel sama delfiinidega logo juurde tagasi jõuda, kuid nüüd hoopis teises rollis.

Lisaks kirjandusele ja kunstile pakuvad sulle küllap huvi veel mitmed eluvaldkonnad. Mis sind aga veel nii sügavalt köidab, et võiksid sellele ühes või teises vormis kogu elu pühendada? Loodus? Kokakunst? Inimhingede harimine ja tervendamine? 

Ma ei oska muud kirge välja tuua kui vaatamine ja vaatlemine – olgu selleks siis mets, meri, arhitektuur või öine valgustatud linnatänav –, kuid see kõik on muidugi otsapidi seotud mu tööga. Mulle on huvitav, kui pilk märkab harjumuspärases mingit nihet, aga samavõrra olen rõõmus, kui midagi on lihtsalt ilus – näiteks kauss tomatitega, mis säravad köögiaknast paistva päi­kese käes. Kõige igapäevasemad valgused ja vormid oma pidevas muutumises võivad mind õnnelikuks teha.

Kuidas paar viimast aastat sinule on mõjunud – kas naudid sülle langenud aega, et pühenduda jäägitult loomingule, või kas tunned pigem puudust senistest inspireerivatest kohtumistest, teatri- ja kontserdielamustest? Kas oled avastanud uusi paiku või inimesi, kujundanud uusi harjumusi?

Olen terve selle aja joonistanud ja kirjutanud: möödunud aastal töötasin novellikogu "Kaotatud sõrmed" kallal, praegu olen lõpetamas romaani "Portselanist nael". Ära on jäänud mitmed reisid, suhtlemist on vähem, mis ei ole mind siiski kuigivõrd kurvastanud. Vastupidi, tunnen, et olen muutunud inimpelglikuks, ning kui ühiskond taas avaneb, siis tõenäoliselt nõuab see minult isegi teatavat eneseületust, et oma hubasest koopast välja astuda.

Missugune on raamat, mida pikemat aega oled endas kandnud kui igatsust, ideaali? Raamat, mida tahaksid lugeda, raamat, mida kripeldaks kirju­tada?

See on iga raamat, mille kirjutamist ma parajasti alustan: alguses on peas abstraktne tuhandest võimalusest pakatav ideaal, kuid lõpupunkti pannes jõuab kohale arusaamine, et ühes raamatus on võimalik sellest kinni püüda vaid kröömike.

Sinu soojas, õige õrnmõrkjalt nukras helguses on midagi, mis toob meelde Banksy tüdruku punase õhupalliga. Millise soovi saadaksid sina taevalaotusse?

Eks ma soovin sama, mida ilmselt inimesed terves maailmas praegu soovivad – et sellest vastikust viirusest võimalikult kiiresti ja lõplikult võitu saadaks.

Aitäh, Piret, lahkelt vastamast. Ootan juba põnevusega, et portselanist nael leiaks samaväärse haamri. Valguse ja vormi lummavaid muutumisi ja heldeid sünnipäevaüllatusi!

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: Looming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: