Rasmus Merivoo "Kratt" on olnud üks oodatumaid kodumaiseid filme ja seda mitte ainult koroonapandeemia tõttu, mis eelmise aasta esilinastused sellele aastale tõi. Merivoo eelmine film, Eesti ja Venemaa koostöös valminud "Buratino" jõudis kinodesse 2009.aastal ja näitas, et režissööri fantaasia on lennukam, kui seda lubasid rahvusvahelise koostööfilmi produtsendid. Kui kasutada meelelahutustööstuses levinud müügiloosungit, siis võib öelda, et "Merivoo on tagasi – kangem, hoogsam ja ettearvamatum kui varem!". 

"Kratt" on koguperefilm, kuid eeldab maailma asjadest veidi sügavamat arusaamist kui seda võimaldavad Lotte multikad. Noorematele kui 10–13 aastat jääb toimuv üsna suure tõenäosusega arusaamatuks ja võib mõjuda isegi ehmatavalt, teismelise-east edasi tabab "Kratt" aga vaat et kümnesse. Õigupoolest ei meenugi kohe sellist kodumaist filmi, mis sedavõrd julgelt toob kokku täiskasvanute ja laste maailma, tegemata mööndusi kummalegi poolele, ning hõlmab sedavõrd laia teemaderingi, alates nutisõltuvusest ja lõpetades õhtumaise mõttemaailma dualistliku loomuse kriitikaga. "Kratis" on midagi "Supilinna salaseltsist" (Margus Paju, 2015), "Nukitsamehest" (Helle Murdmaa, 1981) ja "Novembrist" (Rainer Sarnet, 2017), aga mitte ainult. Merivoo ühendab keha-õuduse (body-horror) žanri noorte seikluskomöödiaga, olles ühtaegu aktuaalne ja ajatu, kohalik ja kohatu.

Kohatu mitte huumori ega sõnakasutuse mõttes, vaid geograafilises –  fiktiivses Eesti asulas Muusalus toimuv on arusaadav ka näiteks Kanadas või Lõuna-Koreas, kus toimuvatel fantaasiafilmide festivalidel "Kratt" esimest korda rahvusvahelise publiku ette jõuab. Rahvusvahelisele publikule pakub äratundmist kasvõi see, kuidas Merivoo ühendab Tetsuo inimmasina (Tetsuo: The Iron Man. Shinya Tsukamoto, 1989) troobi mütoloogilise roboti krati ja nõia kui vana naise arhetüübiga. Võõrad pole välisriikide vaatajatele ka poliitiliste võimumängude, kristluse ja maausu ning kapitalistliku kasuahnuse teemad.

Kasu on "Krati" juures üks peamisi mõisteid – tegutseb ju käepärastest vahenditest kokku klopsitud ja verega ostetud golem selleks, et peremees saaks kätte soovitud jõukuse. Mitte kiired lahendused, vaid just kasu ja tõhusus on see, mida krati peremees hindab. Merivoo teeb krati mõiste selgeks juba filmi esimestel minutitel, kui harvester, ööpimeduses, metallkihvad irevil, laant laastab. See sümboolsus võib metsaomanikele ning nende huve kaitsvatele poliitikutele ja majandusajakirjanikele meeldida või mitte, kuid see kujund on mõjuv ja kontekst asjakohane.

Oma kratti igatseb salajas igaüks, kel on teostamata unelmaid ja kes ka teab, et argitingimustes pole neil määratud teostuda. Seega sümboliseerib kratt igati inimlikku saamatust ja sellest tulenevat valmisolekut kiire saavutustulemuse nimel oma väärikusest loobuda. Kratita ei saa läbi ka jõustruktuurid, kes naudivad mõranevas julgeolekuruumis kõigeülest, jumalikku kaitsepositsiooni. Kratt on jokker, võimu tagatis, kuuludes pigem kurja kui hea leeri. Aga nagu kõlab filmis ka Juhan Viidingu "Kurjuse laul" Helle Murdmaa "Nukitsamehest" –

Ilma heata poleks kurja..
Kurjata ei oleks head
Kuri mõte läheks nurja
kui oleks ainult hea

– on hea ja kurja vaheline sein tihti väga õhuke. Tehes head, võib korda saata kurja ning vastupidi. Merivoo tungib sellest seinast läbi musta huumoriga, lastes vilinal õhku välja mitmetest levinud stereotüüpsetest hoiakutest. Oma valu saavad metsamüüjad, metsahoidjad ja maausulised, vaimulaagrites end otsivad linnainimesed ja muidugi poliitikud, kelle võimulpüsimise vahetusskeemi Merivoo halastamatult paljastab.

Kõige karmima õppetunni saavad ettearvamatu sündmusteahela vallandavad lapsed, kes julgevad küsimuse alla panna seni kehtinud normaalsuse, kuid suudavad tekkinud kaosest siiski puhtalt välja tulla. Merivoo "Kratt" ongi heas mõttes lapselik, uuriv, mis-oleks-kui laadis fantaasia, vajutades punktidele, millest me kõik mõtleme ja osutades piiridele, millest me ei suuda välja mõelda. Merivoo fantaasiarikas stsenaarium ja lugu hoiab põnevil, kandes üle ka mitte-professionaalsete osatäitjate kohmetust mängust.

Esimesi kinorolle tegevate laste (Harri ja Nora Merivoo, Eliise Tekko, Roland Treima) kohmakad repliigid saavad isegi omamoodi armsaks ja teatud puine tagasihoidlikkus osaks karakterist. Mari Lill vanaemana teeb mõjuva ja nauditava rolli leebest ja töökast maanaisest halastamatu põrguliseni, Ivo Uukkivi vallavanemana on groteskne portree kõigile meeldida soovivast ummikussejooksnud tõusikust, tema poliitilist oponenti etendab mesise rebase ilmega Paul Laasik, tasakaalustades Uukkivi karakteri meeleheitlikkust. 

Rasmus Merivoo "Kratt" on hoogne, lõbus ja ootamatu. Kino on "Krati" vaatamiseks kahtlemata kõige sobivam koht, sest kaasvaatajate reageeringud naerupahvakutest lahkumisteni on lisandväärtus, mis ei tule kaasa ka DVD-ga. Ja veel – Merivoo "Kratist" saaks suurepärase graafilise romaani.