Anders Hansen, Mats Wänblad "Juuniori tugev aju" (Varrak)
Rootsi keelest tõlkinud Heidi Saar

Eneseabiõpikuid on targem mitte arvustada ega tutvustada. Nendega on kaks võimalust – kas saab abi või ei saa. Ning täiesti võimatu on ennustada, misuke inimene misukesest raamatust abi võib saada. Üks on muidugi kindel – igasugune lugemine treenib ja tarvitab aju ning sellisena on ka kõige niruma eneseabiõpiku lugemine ilmselt parem kui üldse mitte midagi lugeda. Mida iganes inimene ka ei loeks, on ta alati oma meeltes toimuva superfilmi stsenarist, režissöör, peaosaline, helilooja, kostüümikunstnik, operaator, produtsent ja nii edasi ja nii edasi – seega loovisik ja jumalikkusele määratlusjärgselt meelepärane indiviid. Lõpetavad ju ka Hansen ja Wänblad oma raamatu järgmiselt: "Nüüd võib-olla mõtled, kas aju suhtes poleks olnud targem kogu selle aja hoopis mõnda raamatut lugeda. Aga oot-oot… seda sa ju praegu tegidki. Seda ka."

Sisuliselt on "Juuniori tugev aju" psühhiaater Anders Hanseni menuraamatu "Tugev aju" lastekirjanik Mats Wänbladi abiga noortepärastet versioon. Ent sellisena täiesti (ja eeskätt) loetav ka juunioridest veidike seeniorimatele. Ehk siis vanematele ja miks mitte vanavanematele. Lisaks läbivale mõttearendusele, kuidasigasugune ihuliigutamine ka mõtte etemini liikuma paneb, saab siit kena sissevaate inimese (ja eriti just nooremat sorti inimese) aju ning mõttetegevuse toimimisse. Usun, et vanemat sorti inimene mõistab teost lugenuna nooremat sorti inimest märksa paremini. Ning miks mitte ka vastupidi. Seeniorid võivad võtta ja tihedama variandi läbi lugeda. Aju vaid mõnuleks seepeale!

Heas mõttes üldhariv teos, mis need, kes juba mõtlevad, paremini mõtlema võib aidata. Need, kes veel ei mõtle, kuid lugeda siiski oskavad, võivad mõtlemise harrastamisele sammukese lähemale jõuda. Midagi paneb see raamat liikuma, ja võib-olla isegi kedagi. Näiteks meid?

Rauno Schults "Suur Muna" (Haanja)

Mõni raamat jookseb ise kätte ja tahab, et ta läbi loetaks. Käisin perega möödunud nädalal Pära-Eesti mõnusas kagunurgas ning pärast riigi kõrgeima tipu võtmist tuli muidugi väheke hinge tõmmata ja keha kinnitada. Seda võimaldavad head inimesed, kes otse Suure Munamäe jalamile on kergitanud kauni kõrtsi kohakohase pealkirjaga "Suur Muna".

Söögimajadest ma kirjutasin omal ajal aastakest kuraditosin järjest ega jätka seda kommet siinkohal. Aga. Üks paiga vedajatest, Rauno Schults, mees, kes varem mõõdukat tuntust kogunud kahe pentsiku luuleraamatu ja mõnegi lauluteksti autorina, on astunud uude kvaliteeti ning avaldanud "Suure Muna" sünnist ja edenemisest üliägeda raamatu nimega – üllatus, üllatus - "Suur Muna". Ja see ei ole mingi turundustegu ega retseptiraamat ega suvaline kommertstekst. See on jube vahva lugemine just meie just tänasest tänapäevast. No natuke juba eilsest ja kardetavasti pisut ka homsest.

Võib-olla on "Suur Muna" kõige lõbusam (väike)ettevõtlusõpik üleüldse. Iga optimist, kel kavas mõni kohvik avada, peaks selle läbi lugema. Iga pessimist, kes sellise hullu mõtte juba ette surnuks laidab, võiks "Suurt Muna" tubli kaks korda lugeda. Loodan, et ka tüberavõitu kunded, kes söögimajapidajate ellu tõrvatilku toomas käivad, loevad samuti ning saabuvad edaspidi, meepütike pihus.

Tundkem uhkust inimeste üle, kes meile meie maa kauniskohtades söögielamust pakkuda tahavad, suudavad ja jaksavad. Mingem neile külla ja olgem õnnelikud, et see tõesti võimalik on. Kui kohe ei ole võimalik, viidagu end kurssi ning loetagu raamatut. Elagu Eesti, elagu "Suur Muna"!