Richard Osman "Neljapäevane mõrvaklubi" (Tallinna Raamatutrükikoda)
Tõlkinud Bibi Raid

Vanainimestest üleliia palju raamatuid ei kirjutata. Muheda olemisega krimilugusid eriti mitte. Mõistetav – kui teed esimeses romaanis peategelased 80-aastasteks või nõnda, siis teose edu korral sellele väga palju järgesid teha ei saa. Kuigi tänapäeval pole 100-aastaseks elamine enam nii võimatu kui veel mõni aeg tagasi ning kas või Jonas Jonasson on tõhusateks menukateks teinud ka pealt 100-aastasest taadist jutustavaid lugusid.

"Neljapäevane mõrvaklubi" on mõnes mõttes turvaline vanakooli krimilugu. Ning tegelasteks tõesti ühe eluterve pensionäride küla elanikud. Alla 65-aastaseid sinna asukateks ei võeta. Lõbustatakse end male, murukeegli, reipa tipsutamise ning vanaks läinud mõrvajuhtumite kallal nokitsemisega. Kuni õuele veereb täiesti tänapäevane juhtum. Mis selgub, olevat seotud ka aegadetaguste asjadega. Vanainimestel kohe lõbu laialt. Ja sootuks teised meetodid ja võimalused kui politseil. Kusjuures politsei pole mitte juhmikesteks maalitud nagu sageli kombeks, pigem tegutsetakse isevärki koostöös.

"Neljapäevane mõrvaklubi" on täiesti tänapäevane raamat, ent tal on vana hea briti krimikirjanduse aura igati olemas. Ja ekstra meeldiv on ta huumor – humoorikas on see lugu peaaegu pidevalt, samas kusagil laginal ei naeruta. Naljavigurit sulepeast välja ei imeta, on lihtsalt olemas oskus kirjutada korraga südamlikku, muigavat ja kohati ka kurvavõitu lugu. Kohti, mis inimese elu üle järele mõtlema panevad, jätkub. Ja neile, kes mingil põhjusel vanaks saamist pelgavad, peaks raamat mõjuma nii palsami kui magneedina.

Helge olemisega kirjandus, mis võib ellusuhtumist soodsas suunas liigutada. Sest liigutav on ta ka.

Jane Harper "Kadunud mees" (Varrak)
Tõlkinud Malle Klaassen

Ammu pole ette juhtunud raamatut, mis ärataks kusagil sügavas sopis ülesse tolle va lapsepõlvest meenuva seletamatu igatsuse kaugete avaruste järele. Reisiraamatud on toredad ja teaberohked ning eksootilisi paiku vuriseb läbi igast kolmandast loost, aga eesmärgipärane kaugussekutsumine täidab neis oma eesmärki teistmoodi. "Kadunud mehes" tekib kihk avarustesse täiesti omal kombel ja autori vaates võibolla tahtmatultki.

Ma ei taha seda romaani põnevike ega seiklukate sekka paika panna. Ta pole eriti põnev ega eriti seikluslik. Austraalia. Jube suur. Majapidamisvaldus pinna poolest nagu pool Eestit. Poeni või kõrtsini või naabrinigi, kui need lähedal olema juhtuvad, paar tundi, noh, olgu, kuus tundi, autosõitu. Jõuluaeg. Kuumakraade nii nelikümmend viis. Arusaadav, et kõik, mis toimub, toimub jube aeglaselt. Palju ei toimugi. Aeg-ajalt ilmneb, et kunagi võib-olla midagi toimus. Kui toimus. Räägitakse vähe. Tegutsetakse veel vähem. Kuum on. Sahvrid (vabandust, külmkambrid) on pilgeni täis. Võib ju tulla ka üleujutus. Kuskil keset kõrbe on kilomeetri jagu paremat asfalti, et arstide lennuk tarvidusel tulla saaks. Nii poolteise tuhande kilomeetri tagant. Siis läheb veel natuke aeglasemaks. Jah, keegi on surnud ka. Täitsa tavalisel kombel. Ja nii edasi. Ja nii edasi.

Palju edasi ei saa rääkida, muidu ei oleks põnev. Sest miskipärast on põnev kõigele vaatamata. Ja see hõngus ja tolm ja päikene hakkavad üha enam mõjuma. See raamat on pisut nagu maal. Jah, üks oluline maal on seal isegi olemas. Lisaks kulgeb ka sündmustik maal mis maal, ja et lõppeks jõuavad asjalood alati inimesteni ja nende sisesoppideni välja, võiks seesugused juhtumused juhtuda ükskõik kus maal. Isegi meie maal. Võtke aega ja lugege. Üks neist raamatutest, mis viivad veenvalt teise maailma ega kipu niisama lihtsalt lugejast lahti laskma.

Võib hoida ajaks, mil meil siin ilmad külmaks kisuvad, saab suurema kontrasti. Kuum tükk.