Loe katkendit Stefano Massini raamatust "Lehman Brothers"

Guido Kangur, Prit Võigemast ja Mait Malmsten lavastuses
Guido Kangur, Prit Võigemast ja Mait Malmsten lavastuses "Lehman Brothers" Autor/allikas: Eesti draamateater

Kirjastus Varrak andis välja Stefano Massini raamatu "Lehman Brothers", mille tõlkis Margus Alvar. 2020. aasta sügisel esietendus "Lehman Brothers" ka Eesti Draamateatris. Avaldame teosest lühikese katkendi.

Katkend:

Esimene peatükk

Lúftmentš

Kariloomade ülesostja poeg,

ümberlõigatud juut,

üksainus kohver käekõrval,

seisis paigal

nagu telefonipost

New Yorgi sadama kail number four.

Jumal tänatud, et ta pärale jõudis:

boruh ha-sem!

Jumal tänatud, et ta tulema pääses:

boruh ha-sem!

Jumal tänatud, et ta nüüd lõpuks ometi päral on,

siin, Ameerikas:

boruh ha-sem! Boruh ha-sem! Boruh ha-sem!

 

Kisakõrid lapsed,

pagasi all lookas pakikandjad,

krigisev raud ja kriuksuvad talid.

Keset kõike seda seisab

tema

liikumatult,

just laevalt maha astunud,

esimest korda jalas

kõige paremad kingad,

mida sai hoitud selleks puhuks, "kui ma Ameerikasse jõuan".

 

Ja nüüd ongi see aeg käes.

Seda aega, "kui ma Ameerikasse jõuan",

näitab suurelt valurauast kell

kõrgel

New Yorgi sadama torni otsas:

kell 7.25 hommikul.

 

Ta võtab taskust paberi ja pliiatsi

ja paneb kirja:

7 ja 25.

On kohe näha,

et tal käsi väriseb –

küllap erutusest

või võib-olla sellest,

et pärast pooltteist kuud meresõitu

on naljakas tunne

"mis sa tuigud seal!"

kahe jalaga kindla maa peal seista.

 

Pooleteisekuise meresõiduga

kaheksa kilo alla võtnud.

Habeme ette kasvatanud,

rabihabeme, sest kõik need

nelikümmend viis päeva,

mis ta võrkkiigest koile ja koilt tekile ja

jälle tekilt koile ja koilt võrkkiike vooris,

ei ajanud ta habet kordagi.

Le Havre'ist asus ta teele karsklasena

ja astus New Yorgis laevalt maha väljaõppinud napsisõbrana, kes

brändil ja rummil,

džinnil ja konjakil,

Itaalia veinil ja Iiri õllel

juba esimesest sõõmust vahet teeb.

Le Havre'ist asus ta teele ühtki kaardimängu oskamata

ja astus New Yorgis laevalt maha kihlvedude ja täringumängude meistrina.

Ta asus teele, uje, sõnaaher, endassetõmbunud,

ja astus laevalt maha kindlas usus, et ta teab maailma asjadest kõike:

prantslaste irooniast,

hispaanlaste lustist,

itaalia jungade sõgedast uhkusest.

Ta asus teele Ameerikast unistades,

ja astus nüüd laevalt maha Ameerikas

ja nägi seda ihusilmaga.

Boruh ha-sem!

 

Kui ta

sel külmal septembrihommikul

nagu telefonipost

New Yorgi sadama kail number four

seisis ja Ameerikat lähedalt vaatas,

paistis Ameerika kõige rohkem mängutoosi moodi:

kui üks aken lahti tehti,

pandi teine kohe kinni,

kui üks vanker ümber nurga pööras,

ilmus nurga tagant kohe välja teine,

kui üks kunde lauast püsti tõusis,

istus kohe lauda teine.

"Nagu oleks kõik ette paika pandud," mõtles ta

ja korraks oli

– tema peas, kus ta oli kuude kaupa Ameerikat ette kujutanud –

Ameerika,

päris Ameerika, mida ta nüüd ihusilmaga nägi,

ainult kirbutsirkus,

sugugi mitte aukartustäratav,

vaid vastupidi, hoopis naljakas.

Lõbus.

 

Ja just siis

sikutas keegi teda käsivarrest.

See oli sadamaametnik,

tume vorm seljas,

valged vuntsid ees, suur kaabu peas.

See sadamaametnik pani kirja

iga laevalt maha astuja nime ja numbri

ja esitas talle algelises inglise keeles lihtsaid küsimusi:

 

"Where do you come from?"

 

"Rimpar."

 

"Rimpar? Where is Rimpar?"

 

"Bayern: Germany."

 

"And your name?"

 

"Hajum Lehmann."

 

"I don't understand. Name?"

 

"Hajum…"

 

"What is Hayum?"

 

"My name is… Haj… Henry!"

 

"Henry, ok! And your surname?"

 

"Lehmann…"

 

"Lehman! Henry Lehman!"

 

"Henry Lehman."

 

"Ok, Henry Lehman:

welcome in America.

And good luck!"

 

Ja sadamaametnik pani templi:

"11. september 1844",

patsutas Henry Lehmanit õlale

ja läks kedagi teist kinni pidama.

 

Henry Lehman vaatas ringi:

laev, millelt ta maha oli astunud, Burgundy nimeks,

nägi välja nagu unne vajunud hiiglane.

Aga sadamasse sõitis juba teine laev,

mis kohe kai number four ääres sildub

ja veel 149 temasugust maha paneb:

võib-olla juuti,

võib-olla sakslast.

Võib-olla olid neil ka kõige paremad kingad jalas

ja üksainus kohver käekõrval.

Võib-olla olid nemad ise ka üllatunud, et neil värin sees on –

natuke erutusest,

natuke sellest, et neil jälle kindel maa jalge all on,

natuke sellest, et Ameerika,

päris Ameerika,

on lähedalt vaadatuna

nagu hiiglasuur mängutoos

ja võtab põlved nõrgaks.

 

Ta hingas sügavalt sisse,

haaras kohvri pihku

ja

kuigi tal polnud veel aimugi, kuhu minna,

astus

ka tema

kiirel sammul

mängutoosi,

millel nimeks Ameerika.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: