Florian Zeller on viimase viie aasta jooksul jõudnud päris paljude eesti teatrite repertuaari. Ugalas esietenduv "Ema" on seitsmes Zelleri näidend, mis Eestis oma esmalavastuseni jõuab. Mujal maailmas on ta samuti praegu üks mängitumaid kaasaegseid näitekirjanikke. Mis sa arvad, millega seda võib seletada?

See on natuke sarnane fenomen, nagu oli sajandi alguses iiri näitekirjaniku Martin McDonagh'ga. Näitekirjanik on heas vormis ja ta kirjutab järjest häid näidendeid ja lavastajad leiavad need tekstid üles. Zelleri näidendite puhul kehtib see, mida Lembit Peterson rääkis seoses Shakespeare'i ja "Suveöö unenäoga" – Zelleri tekstid on teravalt aktuaalsed. Küsimus ei ole päevakajalisuses, vaid just käsitletavad teemad on aktuaalsed. Ta kirjutab meie ajastu probleemidest. Võtame kasvõi "Ema" või kogu triloogia, mille moodustavad "Ema", "Isa" ja "Poeg".  Teismeliste depressioon või dementsus ja Alzheimeri tõbi või ka "Emas" ettetulevad teemad, millega seoses ma küll väga palju kaarte ei taha avada –, need on tänapäeva haigused. Need on probleemid, mis on viimasel ajal fookusesse tõusnud. Neist räägitakse palju ka mujal lisaks teatrilavale. Eks Tammsaare kirjutas ka naistest ja naiste probleemidest väga meisterlikult, aga Tammsaare naistel ei olnud samu probleeme, kui on näiteks "Ema" peategelasel Anne'il. Ja mis puutub veel Zelleri, siis tema näidendite vorm on väga paeluv ja huvitav. Jääb vaid loota, et näitekirjaniku hoog ei rauge.

"Ema" näidend ei aseta publikut mitte kõrvaltvaataja rolli, vaid saal näeb toimuvat läbi peategelase Anne'i silmade. Mida näidendi selline ülesehitus lavastajalt nõuab?

Seda võtet on Zeller kasutanud oma teisteski näidendites. Minu jaoks see muudabki selle materjali hästi värskeks. Selline võte ei paku vaatajatele lõplikke tõdesid. Lavastusest arusaamine sõltub päris palju sellest, milline on iga vaataja enda elukogemus või millised tema arusaamad. Võimalusi nähtut või toimunut üht- või teistpidi tõlgendada on palju.

Tähendab see siis seda, et ka lavastaja ja näitlejad ei tea, kus on tõde?

Ei. Meil ikka on oma tõde ja me mängime ühte lugu, aga me üritame seda teha nii, et me ei võta ära teisi võimalusi antud loost aru saada. Hetkel on esietenduseni jäänud veidi vähem kui kaks nädalat. Ega ma ei tea, kuidas see kõik meil õnnestub. Hindajaks saab olema publik. Keeruline materjal selles mõttes.

Tegemist ei ole klassikalises mõttes looga, mille jälgimine on publiku jaoks mugav?

Jah. Mugav dramaturgia on teistsugune. Võib-olla tõesti nõuab nn mugav dramaturgia publikult vähem. Sa ei pea hakkama ise lugu kokku panema. Lugu mängitakse sinu ees lahti. Punktist a punkti b. Ma loodan, et me sellega nüüd publikut liialt ära ei hirmuta, aga kindlasti on "Ema" näidend, mis eeldab kaasamõtlemist ja püüdu aru saada, miks üks või teine asi on nii, nagu ta on.

Mis sind selle näidendi juures kõige rohkem võlus? Mulle tundub, et "Ema" on sinu lavastatud materjalide seas erandlik või uudne. Oled sa selle väitega nõus?

Olen küll, jah. Mind võlus üks väga konkreetne hetk minu enda elust. Kui ma seda näidendit lugesin, siis tuli mul see hetk meelde. Kui ma sain 18-aastaseks ja lõpetasin keskkooli, otsustasin kodunt ära kolida. Ilma ühegi mõjuva põhjuseta. Ma kolisin linnulennult pooleteise kilomeetri kaugusele, kusjuures mu vanematekodu oli logistilises mõttes isegi paremas asukohas. Lisaks oli vanemate juures ju toitu täis külmkapp ja igati head elutingimused. Ma ei läinud ka teise linna ülikooli. Lihtsalt kolisin kodunt ära. See ei olnud minu jaoks tol hetkel midagi märgilist. Lihtsalt liikusin oma eluga edasi. Aga kui ma lugesin esimest korda Zelleri "Ema", hakkasin mõtlema, et mida võisid teised inimesed tol hetkel minu ümber tunda või mida mõelda. Neile ei pruukinud see kõik sugugi nii lihtne olla. See justkui avas mu silmad. Ja kuna mul olid meie oma trupist valida ka väga sobivad näitlejad, siis otsus "Ema" lavale tuua sündis väga kiiresti.

"Ema" esietendub reedel, 1. oktoobril 2021 Ugala teatri väikeses saalis.