Rõõm on näha, et üha enam tehakse ka siinmail kaasaegseid indie-draamasid – Eestis märgib indie küll pigem esteetilisi väärtusi, mitte majanduslikku sõltumatust –, mis ei tegele mitte meie ajaloolise taaga lahtimõtestamisega, vaid julgevad murda lahti probleeme, mis toimuvad siin ja praegu. Seega väärib režissöör Kaupo Kruusiauk tunnustamist, et valis oma debüütfilmi jaoks üsna julge ja siinmail vähekatsetatud niši. Paraku saab aga indie'likkus filmile mitme külje pealt saatuslikuks.

Sisuliselt markeerib film oma diapasooni ära juba haruldase, justkui täislausena vormistatud pealkirjaga: pooleteise tunnise kestuse jooksul tegeletakse tõepoolest sellega, et ootamatult töötuks jäänud Sandra (Mari Abel) saab uuesti tööd. Korraks saab, siis mõistab, et see ikka pole tema jaoks, ja siis saab jälle uue töö. Ja nii edasi, ja nii edasi. Vähemalt paberil tundub, et selles mudelis võiks olla alust nii keel põses huumoriks kui ka teravaks Eesti ühiskonna peegelduseks. Pole aga kahjuks eriti üht ega teist.

Võiks ju mõelda, et ehk taotlesid autorid hoopis midagi kolmandat, aga pigem vaatab ekraanilt vastu film, mille juures ei teadnud tegijad isegi, mida saavutada tahetakse. Alates esimestest hetkedest, kui Mari Abel ebausutava teatraalse häälega teksti deklameerima hakkab, ei näe mitte tugevalt läbitunnetatud karakterit, vaid segaduses näitlejat, kes pole oma kehastatud tegelases lõpuni kindel. Seetõttu puruneb ka igasugune dramaturgia: enamik peategelased liiguvad stseenides ringi sihitult, pole mingit kirge ega sisulist dünaamikat. Päriselt fookuses on vaid üksikud kõrvaltegelased, näiteks Hendrik Toompere jr-i kehastatud jobu-ülemus on väga peenelt mängitud.

Kui aga näitleja ei tea, mis tema kehastatud tegelase eesmärk üldse on, siis laguneb tahes-tahtmata ka täielikult filmi rütm. Lugu ei võtagi õieti vedu üles ning kaastunnet või sümpaatiat tegelaste vastu ei teki, seega lohiseb vaataja lihtsalt filmiga kaasa. Lisaks muudavad aeglane montaaž ja vähene stseenide-sisene liikumine süvenemise erakordselt keeruliseks, mõneti jääb isegi mulje, nagu vaataks filmi poole aeglasemalt, kui see tegelikult olema peaks. Stoilisus peegeldab küll peategelaseks oleva introvertse teadlase sisemaailma, kuid kunstilise võttena on see lihtsalt liiga lämmatav, mistõttu kannatab kogu tervik.

Üllatav on ka see, et kuigi "Sandra saab tööd" võinuks potentsiaalselt tabada mitmeid Eesti elu valukohti, siis pole filmil tegelikult mingit sidet reaalsusega. Nilbed ülemused, toksiline töökeskkond või keerulised suhted perekonnaga on kõik teemad, mida andnud panna suhestuma siinse reaalsusega, praegusel juhul on need aga pigem taandatud universaalsele tasemele, nullides seeläbi ka võimalused ühiskonnakriitikaks. Erinevad situatsioonid mõjuvad ebausutavalt ja steriilselt, kuid ehk olidki need mõeldud osana n-ö naljast? Mõnel korral muhelesin absurdsete olukordade peale küll, kuid sellest ei piisa, nali vajab ikkagi ka mingit sisulist mahla, et lõpuni tööle hakata.

Ma ei väida, et "Sandra saab tööd" on lootusetu film, kindlasti mitte. Pigem vajanuks see lihtsalt veel mõningast küpsemist: montaažis saanuks kõike kiiremaks ja tihedamaks lõigata, filmi meeleolu oleks võinud täpsemalt paika keerata ja mida kõike veel. Praegusel kujul paistavad aga traagelniidid igal hetkel tugevalt silma, mistõttu on isegi raske uskuda, et tegu on päriselt lõpetatud filmiga.

Võib-olla saidki saatuslikuks need filmimeeskonna sisesed probleemid, millest Ekspress möödunud aastal kirjutas? Kui on nii, siis edu Kaupo Kruusiaugule järgmiseks filmiks, "Sandra saab tööd" näitab, et julgust mängida väljaspool turvalist Eesti filmikaanonit on tal küllalt.