Äsja esilinastus Joosep Matjuse ja Katri Rannastu dokumentaalfilm "Pingeväljade aednik", mis on portreefilm Mehis Heinsaarest. Kirjanik rääkis, et mitmed filmimise käigus avastatud paigad said talle südamelähedaseks. "Ma sain mitu uut maastikku teada, kuhu Joosep mind viis ja ma tean, et lähen nendesse uuesti tagasi. Mulle meeldib käia ka juba käidud radu, mul on oma rajad seal Karksi-Nuia kandis ja Läänemaal. Aga alati, kui näidatakse Eestimaal mõnda head uut maastikku, siis ma tean, et hakkan sinna minema ja tean, et selle maastiku värskus või mõni vana maja, näiteks see Londoni talu seal Põltsamaal. toidab mind, selles vaikuses istudes on mingi tohutu värskus. Just sellised kohad aitavad mind mulle endale lähemale," ütles ta.

Film näitab kirjanikku rändamas läbi mitmesuguste maastike ja rändamise motiiv on läbiv ka tema loomingus. Heinsaar selgitas, et tema jaoks on rändamine lausa eluliselt tähtis. "Elan Tartus või seal kandis suurema osa ajast ja öeldakse, et Tartu on kinnine linn, ta on seda nii heas kui halvas mõttes. Selleks, et välja murda teatud rutiinist või korduvast mustrist, ma vajan liikumist – seda nii käimise kui rattasõidu kujul ja vahel isegi paadiga. Eestis on kõik need võimalused hästi realiseeritavad."

"Kui see linna pinge koguneb, siis on see nagu 19. sajandi muinasjutus, kas see oli Kunder äkki, kes kirjutas, et võtad selle valge kera karbist ja siis kerid seda lahti, et see lint viib kuhugi. Linnas mul tuleb sageli ühel hetkel mingi pilt silme ette, kuhu ma tahaks liikuda. See tuleb üsna spontaanselt ja siis ma järgin seda neli-viis päeva. Tavaliselt selle tee lõpul, kui see kera kerib täielikult lahti, on heal juhul ka mingi lugu ootamas. Aga ka sellest ei ole midagi, kui ma sellel teel ei kirjutagi, vaid see teekond jääb minu sisse ja ma võtan selle kaasa linna tagasi minnes," arutles Heinsaar.

"Selles mõttes on see rändamine huvitav, et maastikuga koos ma muutun ka ise. Eesti maastik on rikas, et ühest servast teise käies võib kuus-seitse meeleolumuutust tekkida," rääkis ta. Vahel kogeb ta oma matkadel ka kõhedustunnet. "Mulle meeldib end selle matka ajal panna mingisugusesse väljakutse seisundisse, näiteks ööbides tühjas majas. Loomulikult ma ei ole mingi ülimalt julge inimene, aga see kõhedus mängib oma rolli. See oleviku intensiivsus, mis seal tühjas majas on, või ka mõnes metsas – see kõik käib asja juurde. Siis ma tunnen ennast väga elusana. Linnas ma jään tihti mingite uudisvoogude meelevalda ja siis selles tühjas majas ööbimisega on väga hea end sellest lahti raputada," rääkis ta.

Tema loomingus leidub sageli ka jõu ja jõuetuse teemat. "Tähtis on ikka see, mis on natuke probleemne, mul on selle energiaga see suhe, et vahel teda on, vahel teda ei ole. Tihtilugu ei ole teda siis, kui ma olen kaua aega viibinud mingites välistes seltskondades või unustanud end väga kauaks televiisorit vaatama või kollast ajakirjandust lugema. Ma kaotan ennast sellesse ära ja ei leia üles. See on ka üks põhjusi, miks ma pean minema rännakule, et koondada see kaotsi läinud oma kese kokku. See rännak annab selle jõu tagasi," selgitas ta.

Juttude kirjutamine on kui teraapia

Sel aastal ilmus Heinsaarel uus jutukogu "Võlurite juures", mille tekstide kohta on ta öelnud, et tegemist on muinasjuttudega täiskasvanutele, kuid samas on need ka väga elulised lood. "Mind kõnetab nägemus, voolav pildilisus ja selle üles kirjutamine. Ma ei ole grammatiliselt eriti osav kirjanik, aga kui on mingi sisemine rütm, nägemus ja kujund, siis ma võin ta sellises rütmis üles kirjutada, et see köidab ka lugejat. Ma võib-olla ei suuda realistlikult mingeid argimotiive kujutada nagu Peeter Sauter, kes oskab argipäevapoeetikat. Ma teen seda muul moel, minu argipäevapoeetika transformeerub selliseks väliselt muinaslooliseks kujundiks, tegelikult seal on see argipäev sees," selgitas ta.

"Nende kujunditega on sageli nii, et mulle meeldib, kui nad ka mind üllatavad, sageli see on heas mõttes üllatus ja seda ei saa ette planeerida. Mu aju töötab loominguliselt pigem nagu luuletajal. See üllatus vajab ettevalmistusi ja kui mitte käega lüüa, siis see üllatus ühel hetkel tuleb. Argipäevades juhtub ju igasuguseid asju, nii positiivseid kui negatiivseid. Ükskord olin ma nii pinget täis juba mitu päeva, et karikas hakkas üle ääre ajama ja seda lihtsalt mingist sellisest väikesest asjast, et sõber tuli Tartus vastu, mina teretasin teda ja tema mind ei teretanud. See pisiasi sai selliseks käivitajaks, ma läksin püha viha täis sinna Tartu hotelli all olevasse söögikohta ja kirjutasin "Ülikonna", see oli üsna tumemeelne jutt, aga mitte ainult, see rullus lahti kolmekümnele leheküljele nagu kolmekümne meetrine vaip. See pinge kõik laabus seal," mainis kirjanik.

"Mingis mõttes on nende juttude kirjutamine ka nagu teraapia, pääs enda seesmusele lähemale. Midagi lugedes, argipäevas elades, ei juhtu päevade kaupa midagi uut, aga siis on selline jahimehe ootuse seisud. Olles kirjanik, ma alati jälgin, et kui selline seisund hakkab tekkima, siis ma jätan ära isegi mõne tähtsa ürituse või kokkulepitud asja ja jään oma elamisse valvsalt ootele. Siis võib toimuda selline protsess, et teatud asjade lahti kirjutamise kaudu jõuan ma endale päris lähedale ja tajun ära mingisuguse elurütmi, milles ma parasjagu olen," selgitas ta.

Käsikirjade kaotamine oli hoiatuseks

Hiljuti koges Heinsaar midagi sellist, mida ta ühelegi kolleegile ei sooviks. "Mul kadusid mitme aasta käsikirjad ära, mis olid mul eraldis kotis. Ma otsisin neid kodu esikust, maakodust ja erinevatest kohtadest, kus olin aasta jooksul käinud. Lõpuks tekkis isegi pilt silme ette, et olin sõbra juures õlut joonud, sõitsin bussiga tagasi ja olin selle kilekoti jätnud pingile. See pilt oli nii peas, et ma võtsin selle reaalsuse vastu, et see nii oligi. Seal olid sellised visandid, mis ma olin kümme aastat tagasi teinud. Mõned visandid on sellised, et sa paned selle kirja, aga sa tead, et sa tegeled sellega alles kümne või kahekümne aasta pärast, et aeg ei ole veel käes. Siis oli küll tunne nagu oleks tasuta huvireis põrgusse antud. Hullem kui Hispaania inkvisitsioon, see viis täielikku jõuetusse," kirjeldas ta.

"Ühe täiskuu ajal ma selle kaotasin, ja nüüd enne uut täiskuud leidsin üles sealt samast koridorist mõnikümmend sentimeetrit sellest kohast, kust ma otsimist alustasin. Siin võib olla kaks lahendust – teaduslikult seletatult juhuse muusika või siis vaimud, kes andsid mõista, et härra kirjanik, ole ettevaatlikum. Ma tegelesin päris palju oma romaaniga ja see oli hoiatus, et ma tegeleks ka sellega, mis mulle kõige hingelähedasem on – lühijuttudega. Ma võtangi seda kui vaimude hoiatust. See andis mulle jõu tagasi," rääkis Heinsaar.

"Mu kultuurisoovitus on lihtne, ma soovitan lugeda seda Avatud Eesti Raamatu filosoofiasarja, mis on vist juba nii laiaks paisunud. Mina saan sealt alati väga palju inspiratsiooni ja Eestis on praegu põlvkond tohutult häid tõlkijaid, kes tõesti tõlgivad seda filosoofilist ja esseistlikku sarja väga hästi. Sealt leiab igaüks endale midagi. Lisaks külastage Häädemeeste luhta, kus toimusid "Nipernaadi" võtted. Seal on tõeliselt hea luht," sõnas ta.